Veresüü - Åsa Larsson

Скачать книгу

et võib-olla elutseb tema sees üks väike tark tegelane. Üks punaste kummikute ja päästevestiga plikatirts. Ellujääja. Ja see väike tüdruk tundiski need kerged kontsaklõpsud ära.

      Tüdruk Rebecka kätele ja jalgadele: „Rahu, see on Maria. Ärge öelge talle! Las teeb ukse lahti!”

      Maria ja Rebecka istuvad köögis. Joovad musta kohvi. Rebecka ei räägi peaaegu midagi. Nõudepüramiid hapneb tööpinnal, esikupõrandal vedelevad hunnikus ajalehed, reklaamid ja muu post ning kortsus läbihigistatud riided ta seljas räägivad nagunii enda eest.

      Siis hakkavad käed värisema. Ta on sunnitud kohvitassi lauale panema. Käed vehklevad arutult nagu peata kanad.

      „Mulle ei tohi rohkem kohvi anda,” püüab ta naljatada.

      Ta naerab, aga see kõlab rohkem nagu kõlatu klirin.

      Maria vaatab talle silma. Rebeckal on tunne, et Maria teab. Et Rebecka seisab vahel rõdul ja vaatab all olevat asfalti. Ja et vahel ei suuda ta isegi poodi minna. Elab sellest, mida kodus on. Joob teed ja sööb otse purgist hapukurki.

      „Mina ei ole psühhiaater,” ütleb Maria, „aga ma tean, et söömata ja magamata teed sa asja veel hullemaks. Ja sa pead hommikuti riidesse panema ja õues käima.”

      Rebecka peidab käed köögilaua alla.

      „Sa arvad vist, et ma olen lolliks läinud.”

      „Kullakene, minu suguvõsa kubiseb närvihaigetest naistest. Nad minestavad ja hüsteeritsevad, kannatavad paanikahäirete ja hüpohondria all. Ja kas ma oma tädist olen rääkinud? Kord istub psühhiaatriahaiglas sees ega saa ilma abita riidessegi. Nädal hiljem avab Montessori lasteaia. Ma olen sellega nii harjunud.”

      Järgmisel päeval pakub üks omanikest, Torsten Karlsson, Rebeckale oma maamajakest laenuks. Maria oli Torsteni abi äriõiguse alal, enne kui ta osakonda vahetas ja koos Rebeckaga Måns Wenngreni alluvuses tööle hakkas.

      „Teeksid mulle sellega teene,” ütleb Torsten. „Siis ma ei pea murdvargaid kartma ega ainult kastmise pärast sinna sõitma. Õieti peaksin selle maha müüma. Aga see on pagana tülikas ettevõtmine.”

      Rebecka oleks pidanud muidugi ära ütlema. Ilmselgelt. Aga enne kui tema jõudis suu lahti teha, oli see punaste kummikutega tüdruk juba jah öelnud.

      REBECKA SÕI KOHUSETUNDLIKULT Waldorfi salatit. Ta alustas poolikust kreeka pähklist. Aga suhu jõudes paisus see suureks nagu ploom. Ta näris ja näris. Valmistus neelama. Maria vaatas teda.

      „Kuidas sa ennast tunned?” küsis ta.

      Rebecka naeratas. Keel tundus kare.

      „Mina ei tea.”

      „Aga täna õhtul siin olla on ikka okei?”

      Rebecka kehitas õlgu.

      Ei ole, mõtles ta. Aga mis mul üle jääb? Sunnin end kodust välja minema. Muidu istun varsti inimpelgurina ihuüksi kusagil onnis, kõiksugu ametnikud jahivad mind, mul on elektriallergia ja trobikond tuppa tegevaid kasse.

      „Ma ei tea,” ütles ta. „Mul on tunne, et inimesed vahivad mind, nii kui ma mujale vaatan. Räägivad minust, kui mind juures pole. Niipea kui ma lähenen, vahetatakse teemat. Saad aru? Umbes nagu „Tennis, anyone?”-paanika, nii kui mina nähtavale ilmun.”

      „No aga ongi ju,” naerab Maria. „Sa oled ju meie büroo oma Modesty Blaise. Ja nüüd toimetad seal Torsteni maamajas ja lähed aina eraklikumaks ja imelikumaks. Pole ime, et sinust räägitakse.”

      Rebecka naeris.

      „No aitäh, kohe palju kergem hakkas.”

      „Ma nägin, et sa tervitasid Johan Grilli ja Petra Wilhelmssoni. Mida sa miss Spinningust arvad? Ta on kindlasti väga tore, aga ma lihtsalt ei või, kui kellelgi on tagumik kusagil abaluude all. Minu taguots on nagu teismeline – hoiab eemale ja seisab oma jalgadel.”

      Nad jäid vait ja vaatasid kauguses sõitvat mootoriga vana purjekat.

      „Ära muretse,” ütles Maria. „Varsti jäävad kõik purju. Ja tuigerdavad sinuga juttu rääkima.”

      Ta pööras end näoga Rebecka poole, kummardus talle väga lähedale ja küsis pehmel keelel:

      „Mis tunne on inimest tappa?”

      Rebecka ja Maria ülemus Måns Wenngren seisis veidi eemal ja jälgis neid.

      Väga hea, mõtles ta. Hästi tehtud.

      Ta nägi, kuidas Maria Taube ajas Rebecka Martinssoni naerma. Maria käed käisid õhus siia-sinna, kord peopesad ülal, kord all. Õlad kerkisid ja langesid. Ime, et ta suutis oma klaasi kontrollida. Küllap tänu noobli perekonna aastatepikkusele harjutamisele. Ja Rebecka lasi end lõdvemaks. Måns tõdes, et Rebecka nägi päevitunud ja tugev välja. Ise peenike nagu piibuork, aga seda oli ta ju alati olnud.

      Månsi õla taga seisis Torsten Karlsson ja uuris grilltoiduvardaid. Neid vaadates hakkas kõhus näpistama. Indoneesiapärane lambaliha, Cajuni maitseainetega seafilee, hiidkrevetid, kariibipärane kala ingveri ja ananassiga, kana salvei ja sidruniga või aasiapäraselt – jogurtimarinaadis ingveri, garam masala ja kurkumiga, lisandiks mitu erinevat kastet ja salatit. Valged ja punased veinid, õlu ja siider. Torsten teadis küll, et teda kutsuti büroos Katuse-Karlssoniks. Ta oli lühike ja tüse, mustad juuksed harjasena püsti. Månsil seevastu riided kuigi tihedalt keha ümber ei hoidnud. Temale ei läinud naised iial ütlema, et ta on armas ja ajab neid naerma.

      „Kuulsin, et hankisid endale uue masina,” ütles Torsten ja napsas bulgurisalatist ühe oliivi.

      „Mhmh, E-klassi kabriolett, algses korras,” vastas Måns masinlikult. „Kuidas tal läheb?”

      Viivuks arvas Torsten Karlsson, et Måns küsis tema enda auto käekäigu järele. Ta suunas pilgu sinna, kuhu Måns vaatas, ning nägi Rebecka Martinssoni ja Maria Taubet.

      „Ta elab ju sinu maamajas,” jätkas Måns.

      „Ta ei saanud ju oma väikeses ühetoalises nelja seina vahel istuda. Mulle tundus, et tal polnud kuhugi minna. Miks sa tema enda käest ei küsi? Ta on ju sinu abi.”

      „Sest ma küsin praegu sinu käest,” nähvas Måns.

      Torsten Karlsson tõstis allaandmise märgiks käed.

      ”Tead, ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei käi seal peaaegu üldse. Ja kui käin, siis me räägime muudest asjadest.”

      „Ah soo, millest siis?”

      „Noh, trepi tõrvamisest, rootsipunasest värvist, akende kittimisest. Ta teeb kogu aeg tööd. Üksvahe oli ta kinnisideeks kompost.”

      Månsi pilk manitses teda edasi rääkima. Pilk oli huvitatud, peaaegu lõbustatud. Torsten Karlsson tõmbas sõrmedega läbi oma mustade harjasjuuste.

      „Oh jumal,” ütles ta. „Kõigepealt hakkas ta ehitama. Kolmeosaline aia- ja majapidamisjäätmete kompost. Ostis ühe rotikindla kompostikasti. Ja ehitas lisaks ühe kiirkomposti. Ta peaaegu sundis mind kirja panema, kuidas rohtu ja liiva kihiti laotada … täielik teadus. Ja mäletad, kui ta pidi Malmösse sellele kontsernide maksustamise kursusele sõitma?”

      „Jaa.”

      „Siis ta helistas mulle ja ütles, et ta ei saa sõita, sest kompostis oli midagi valesti, liiga vähe lämmastikku või midagi sellist. Ta olevat kusagilt lähedalt lasteaiast olmejäätmeid toonud ja kompost läks liiga märjaks. Nii et ta pidi koju jääma, sest komposti tuli segada ja puurida.”

      „Puurida?”

      „Jah, ma olin sunnitud sinna sõitma ja komposti ühe vana jääpuuriga puurima, sel nädalal, kui ta kursusel pidi olema. Ja siis leidis ta metsast eelmiste omanike kompostihunniku.”

      „Ja siis?”

      „Seal oli ikka kõike. Kassikorjuseid, katkisi klaaspudeleid ja muud prügi … Siis ta hakkas seda puhastama. Leidis kuuri tagant ühe vana reformpõhjaga voodi. Kasutas seda suure sõelana. Tõstis labidaga komposti

Скачать книгу