Näidendid - Henrik Ibsen

Скачать книгу

LINDE: Päästsid…? Mismoodi?

      NORA: Ma rääkisin sulle ju meie Itaalia-reisist. Torvald ei oleks oma haigusest paranenud, kui me ei oleks sinna pääsenud…

      PROUA LINDE: Nojah, su isa andis teile ju vajaliku raha…

      NORA (muigab): Jah, seda arvavad nii Torvald kui ka kõik teised. Aga…

      PROUA LINDE: Aga…?

      NORA: Papa ei andnud meile mitte krossigi. Selle raha muretsesin mina.

      PROUA LINDE: Sina? Kogu selle suure summa?

      NORA: Tuhat kakssada speetsiet. Neli tuhat kaheksasada krooni. Mis sa selle kohta ütled?

      PROUA LINDE: Jah, aga kuidas see võimalik oli? Võitsid sa siis loteriil või?

      NORA (halvakspanevalt): Loteriil? (Põlastab.) Mis kunst see siis oleks olnud?

      PROUA LINDE: Aga kust sa selle raha siis said?

      NORA (ümiseb laulda ja muheleb saladuslikult): Hm; trallallaa!

      PROUA LINDE: Sest laenata sa seda ju ei võinud.

      NORA: Soo? Miks siis mitte?

      PROUA LINDE: Naine ei saa ju ilma oma mehe nõusolekuta laenata.

      NORA (viskab pea selga): Oo, kui naine vähegi asja oskab ajada, kui ta pisutki targalt tegutseda mõistab, siis…

      PROUA LINDE: Ma ei saa, Nora, mõhkugi aru…

      NORA: Sul ei ole ju tarviski aru saada. Ei ole ju sugugi öeldud, et ma selle raha laenasin. Ma võisin ta ju teisel teel saada. (Heidab end sohval tahapoole.) Ma võisin ta ju mõnelt oma austajalt saada. Kui nii veetleva väljanägemisega ollakse nagu mina…

      PROUA LINDE: Sa oled hull.

      NORA: Nüüd oled sa kindlasti ääretult uudishimulik, Kristine.

      PROUA LINDE: Kuule, armas Nora, kas sa mitte mõne mõtlematu teoga hakkama ei ole saanud?

      NORA (istub jälle sirgelt): Ons oma mehe elu päästmine mõtlematu tegu?

      PROUA LINDE: Minu meelest on mõtlematu, et sa ilma tema teadmata…

      NORA: Aga ta just ei tohtinudki midagi teada saada! Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Ta ei tohtinud sedagi teada saada, kui kardetavas seisukorras ta on. Minule ütlesid arstid, et tema elu on ohus, et miski muu ei suuda teda päästa kui mõnda aega lõunas viibimine. Arvad sa, et ma esmalt ei katsunud talle kavalusega auku pähe rääkida? Ma rääkisin talle, kui suurt mõnu see mulle pakuks, kui minagi välismaale saaksin sõita nagu teised noored naised; ma küll nutsin, küll anusin; ütlesin, et ärgu ta unustagu, missuguses seisukorras ma olen, et ta peab mu vastu hea olema ja mulle järele andma; ja siis viisin ma jutu sellele, et ta võiks väga hästi laenu teha. Aga siis sai ta peaaegu pahaseks, Kristine. Ta ütles, et ma olen kergemeelne ja et tema kui abielumehe kohus on minu tujudele ja kapriisidele mitte järele anda – nagu ta seda minu arust nimetas. Jajah, mõtlesin ma, päästa sind tuleb; ja siis leidsingi pääsetee…

      PROUA LINDE: Ja kas su mees ei saanud su isa käest teada, et see raha ei tulnud mitte tema käest?

      NORA: Ei, ei saanud. Papa suri just samal ajal. Ma olin mõelnud teda asjasse pühendada ja paluda, et ta midagi välja ei räägiks. Aga kuna ta nii haige oli… Kahju küll, seda ei olnud tarvis.

      PROUA LINDE: Ja kas sa ei ole kunagi hiljem oma mehele üles tunnistanud?

      NORA: Ei, taeva pärast, kuidas võid sa seda mõtelda? Temale, kes selles suhtes nii range on! Ja peale selle – Torvald oma meheliku iseteadvusega –, kui piinlik ja alandav oleks talle teadmine, et ta minule midagi võlgneb. See rikuks täielikult meie vahekorra: meie ilus, õnnelik kodu ei oleks enam see, mis ta on.

      PROUA LINDE: Kas sa iialgi seda talle ei ütle?

      NORA (mõtlikult, pooleldi naeratades): Ütlen küll, võib-olla kunagi, paljude aastate pärast, kui ma enam nii ilus ei ole kui nüüd. Ära naera! Ma tahtsin loomulikult ütelda, kui ma Torvaldile enam nii ei meeldi kui praegu; kui see talle enam mõnu ei paku, et ma talle tantsin, end kostümeerin ja talle deklameerin. Siis võib hea olla, kui midagi varuks on… (Katkestades.) Lori, lori, lori! See aeg ei tule iialgi. Noh, mis sa nüüd mu suure saladuse kohta ütled, Kristine? Kas minagi millekski ikka kõlban? Sa võid mind muide uskuda, et see asi on mulle palju muret teinud. Mul ei ole tõesti kerge olnud õigel ajal oma kohustusi täita. Ma pean sulle ütlema, et ärimaailmas on midagi niisugust, mida nimetatakse kvartaliprotsentideks ja võla osade kaupa tasumiseks; ja raha on selleks alati hirmus raske muretseda. Nii olen ma pidanud, tead sa, küll siit, küll sealt, kust aga sain, pisut kokku hoidma. Majapidamisrahast ei võinud ma ju kuigi palju kõrvale panna, sest Torvald peab ju hästi sööma. Lapsi ei võinud ma ju kehvalt riides lasta käia; ma arvasin, et pean kõik ära tarvitama, mis ma nende jaoks sain. Olgu nad õnnistatud, need armsad maimukesed!

      PROUA LINDE: Vaene Nora, küllap sa pidid seda seega omaenese vajadustest pigistama?

      NORA: Muidugi mõista. Minusse puutus see ju ka kõige rohkem. Iga kord, kui Torvald mulle uute kleitide ja muu selletaolise jaoks raha andis, ei tarvitanud ma kunagi rohkem kui poole ära; ostsin alati kõige lihtsamat ja odavamat. Jumala õnn, et kõik mulle nii hästi sobib, et Torvald seda ei märganud. Kuid nii mõnigi kord oli see mulle raske, Kristine, sest on ikkagi mõnus hästi riides käia. Eks ole?

      PROUA LINDE: Ojah, on küll.

      NORA: Noh, peale selle on mul ju ka muid sissetulekuallikaid olnud. Möödunud talvel õnnestus mul suurt hulka ümberkirjutustöid saada. Igal õhtul lukustasin ma end siis oma tuppa ja kirjutasin hilise ööni. Ah, nii mõnigi kord olin ma nii väsinud, nii väsinud. Aga oli siiski hirmus mõnus niimoodi istuda ja tööd teha ja raha teenida. Mul oli peaaegu tunne, nagu oleksin ma mees.

      PROUA LINDE: Aga kui palju oled sa siis sel viisil suutnud ära maksta?

      NORA: Noh, seda ei oska ma nii täpselt ütelda. Niisugustes asjades, vaata, on väga raske sotti pidada. Tean vaid seda, et olen maksnud nii palju, kui kokku kraapida suutsin. Nii mõnigi kord ma ei teadnud, mis peale hakata. (Naeratab.) Siis kujutasin ma ette, et üks vana rikas mees on minusse armunud.

      PROUA LINDE: Mis? Missugune mees?

      NORA: Ah, ma lobisen niisama… et ta on surnud, ja kui tema testament avatakse, siis seisab seal suurte tähtedega: „Kogu mu raha tuleb armastusväärsele proua Nora Helmerile kohe sularahas välja maksta.”

      PROUA LINDE: Aga, armas Nora, kes see mees siis on?

      NORA: Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Seda vana meest ei ole ju üldse olemaski, ma mõtlesin ta lihtsalt välja, kui ma raha muretsemiseks mingit nõu ei leidnud. Aga on ka ükstapuha, minupärast võib see igav vanamees jääda sinna, kus ta on, ma ei hooli ei temast ega tema testamendist, sest nüüd olen ma mureta. (Kargab püsti.) Oh issand, kui mõnus on ometi sellele mõtelda, Kristine! Mureta! Võida mureta olla, päris ilma mureta! Võida lastega mängida ja hullata; võida maja ilusalt ja maitsekalt sisse seada, kõik nii, nagu Torvaldile meeltmööda on! Ja mõtle, siis tuleb varsti kevad oma avara ja sinise õhuga. Siis võime ehk natuke reisima minna. Võib-olla saan ma jälle merd näha. Ojah, jah, on tõesti tore elada ja õnnelik olla!

      Esikus heliseb kell.

      PROUA LINDE (tõuseb püsti): Helistatakse, võib-olla on kõige targem, et ma ära lähen.

      NORA: Ei, jää veel, siia ei tule kindlasti keegi; küllap vist Torvaldi juurde…

      TOATÜDRUK (esiku uksel): Vabandust, proua siin on üks härra, kes tahab advokaadiga rääkida…

      NORA: Pangadirektoriga, mõtled sa.

      TOATÜDRUK: Jah, pangadirektoriga, aga ma ei teadnud, kuna doktor on seal…

      NORA: Kes see härra on?

      JURISKONSULT KROGSTAD (esiku uksel): See olen mina, proua.

      Proua Linde põrkab tagasi, võpatab ja pöördub akna poole.

      NORA

Скачать книгу