LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ülesande täitmine ei ole kerge. Pikka aega tugines Kärevere lahingust kirjutatu selles osalenud soomepoiste mälestustele. Eriti ohtrat kasutamist on leidnud viimastes lahingutes soomepoiste pataljoni juhtinud leitnant Karl Pärnoja mälestused või õigemini päevik, mis on välja antud soomepoiste ajakirjas „Põhjala Tähistel”. Põhjalik, erinevatele allikatele tuginev ülevaade antakse toimunust Evald Uustalu ja Rein Moora koostatud koguteoses „Soomepoisid”. Hiljem on lisandunud veel arvukalt mälestusi, mille seast väärivad esiletõstmist Heino Susi „Kojutulek” ning Raul Kuutma „Kolmas tee”.

      Sama kehtib ka Kärevere all võidelnud politseipataljonide kohta. Kärevere mõisa vallutamisega silma paistnud 38. politseipataljoni kompaniiülem Voldemar Madisso on kirjutanud põhjaliku ülevaate nen dest lahingutest koguteosesse „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” ning kajastanud toimunud lahinguid ka oma mälestustes. Asjaliku ülevaate Kärevere lahingust on kirjutanud Raivo Kalamäe. Ilukirjanduslikuma nurga all on Kärevere lahinguid käsitlenud Allan Ventsel. 37. politseipataljoni võitlusest leidub mälestusi Eesti Arhiivis Ühendriikides Lakewoodis, osa neist on avaldatud koguteoses „Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas”.

      Vaid ühe poole mälestustele tuginev lähenemine oleks paraku ühekülgne. Nõukogude poolel neis lahingutes võidelnud meeste mälestusi pole allakirjutanul seni avastada õnnestunud. Tartu pärast 1944. aastal peetud lahinguid on põhjalikult uurinud omaaegne Tartu miilitsaülem Arved Kalvo, kes on selleks igakülgselt läbi töötanud ka Nõukogude arhiivimaterjalid. Tavaliste nõukogude ajaloovõltsingute taustal on Kalvo töö suhteliselt soliidne allikmaterjalidele tuginev uurimus, mida on tihti tsiteeritud ka vastaspoole 1944. aasta lahinguid käsitlevates ülevaadetes.

      Keerulisem on lugu Saksa arhiividokumentidega. Põhimõtteliselt on need juba aastakümneid olnud uurijatele kättesaadavad, kuid eesti uurijad – enne 1990. aastaid paguluses, hiljem ka Eestis – ei tundnud nende vastu erilist huvi. Arvati, et Saksa väeosade dokumendid on hävinud ja neid pole mõtet otsida. Seda muljet tugevdas Saksa arhiivide mittekasutamine Läänes antud teemal ilmunud uurimustes. Nii ei viita ka väegrupi „Nord” staabiülem Werner Haupt oma raamatus väegrupist „Nord” alluvate väekoondiste arhiivimaterjalidele ja kasutab vaid väegrupi lahingupäevikut. Oluliseks täienduseks Werner Haupti raamatule on Saksa kõrgemate ohvitseride poolt Ameerika sõjavangis koostatud ülevaade taandumislahingutest idarinde põhjaosas ja mitmed mälestused, nagu näiteks Léon Degrelle’i omad. Saksa arhiividele ei viita ka viimastel aastatel ilmunud ülevaated 1944. aastal Eestis peetud lahingutest, nagu Samuel W. Mitchumi üsna hea käsitlus. Peaasjalikult väegrupi „Nord” lahingupäevikule tugineb ka põhjalik ülevaade väegrupi „Nord” taandumisest Eestist.

      Praeguseks on pessimism Saksa arhiivide suhtes asjatuks osutunud. Eesti sõjalis-poliitilise ajaloo ülevaate koostamise raames on mittetulundusühingu S-keskus uurijad Saksa arhiividest leidnud tuhandeid lehekülgi materjale 1944. aasta lahingute kohta Eestis. See võimaldab käesolevas uurimuses esmakordselt avalikkuse ette tuua nii armeegrupi „Narva”, II armeekorpuse kui võitlusgrupi „Wagner” lahingupäevikute andmeid, mille abil on võimalik heita pilk tollastele heitlustele sootuks uue nurga alt ning kohendada mitmeid ka allakirjutanu poolt varasemates töödes toetatud arusaamu.

      Loomulikult võib küsida, miks on 1944. aasta heitluste pikast loetelust uurimise alla võetud just Kärevere, nii mastaabilt kui tulemustelt suhteliselt tagasihoidlik lahing. Kas ei soovita selle sõjaliselt tähtsusetu, kuid võiduka lahingu kirjeldamisega moonutada üldpilti 1944. aastal toimunust, luua müüti Saksa mundris võidelnud eestlaste kangelaslikkusest ning varjata kogu tollase „pikantse avantüüri” haledat läbikukkumist?

      See ei ole nii. 1944. aasta lahingutest on kirjutatud palju raamatuid ning loodetavasti kasvab nende hulk tulevikus veelgi. Olen ise kirjutanud nii Nõukogude ajal põranda all kui hiljem põranda peal nii tollastest võitudest kui ka kaotustest. Kärevere väljadel löödud lahingutest põhjalikuma uurimuse koostamine oli mulle kohustuseks, millest polnud võimalik mööda hiilida. See tunne tekkis minus, kuulates „sõdur Jaani” ehk Hilja Rüütli ning teiste soomepoiste mälestusi, kasvas omal ajal Emajõe-äärsetel lahinguväljadel soomepoiste haudu otsides ning kohalike inimestega vesteldes ning sai kindla kuju 1999. aastal, kui Soome peaministrit Paavo Lipponeni Pupastveres vastu võttev soomepoiste rivi ja Väägvere pasunakoor tervitasid teda „Porilaste marsiga”.

      Tundugu siin kirjapandu mõnele liiga romantilise, kangelasliku või uskumatuna. Just sellised need sündmused tollal olid – meeldigu see meile tänapäeval või mitte. Neid kuidagi teisiti ehk kaasaja tähenduses „poliitiliselt korrektselt” kujutada tähendaks eksida ajaloolise tõe vastu. Selleks ei anna manalast meie peale vaatavad mehed ja naised meile lihtsalt luba.

      EESSÕNA TEISELE, PARANDATUD JA TÄIENDATUD TRÜKILE

      „Emajõgi 1944” tekitas lugejates tõsist huvi. Nii tekkis peagi vajadus kordustrüki järele. Samal ajal oli 1944. aastal Lõuna-Eestis peetud lahingute kajastamine julgustanud inimesi tooma välja seni peidus olnud mälestusi ja dokumente. Ei saa öelda, et ükski neist oleks raamatus kirjeldatut otsustavalt muutnud, küll aga pakkusid nad huvitavat lisamaterjali. Nõnda otsustasin kasutada uut trükki mitte ainult esimesse trükki sattunud trükivigade parandamiseks, vaid raamatut ka sisuliselt täiendada.

      „Emajõgi 1944” teist trükki on uute mälestuste ja dokumentide näol palju täiendatud. Loodetavasti lisavad need kirjeldatud sündmustele inimlikku mõõdet, mis jääb kindlasti puudu kuivadest lahingute või väeosade liikumise kirjeldustest. Olen aga endiselt veendunud, et ajalugu ei pea olema „ilus muinasjutt”, vaid kajastama toimunud sündmusi ikkagi nii, nagu need aset leidsid.

      Seda suurem rõõm on tõdeda, et raamatut oli võimalik täiendada mitte ainult mälestuste, vaid ka uute arhiividokumentide abil, mis puudutavad nõukogude poole tegevust Lõuna-Eesti lahingutes 1944. aastal. Esimese trüki eessõnas kurtsin, et nõukogude poole arhiivimaterjale polnud raamatu kirjutamisel praktiliselt võimalik kasutada. Nüüd on see viga parandatud.

      Selle eest tuleb eeskätt tänada Tartumaa Muuseumi töötajaid, kes nagu selgus, on säilitanud Arved Kalvo arhiivi, kust õnnestus leida huvitavaid dokumente ja mälestusi, mis jäid autori soovil või tsensuuri kartuses Kalvo omaaegsest Lõuna-Eesti lahingute ülevaatest välja. Kuigi suurem hulk dokumentidest puudutab peamiselt Läti territooriumil võidelnud 54. armee tegevust, on piisavalt materjali ka Tartu lahingutest. Siiani oli nende dokumentide olemasolu uurijatele teadmata, allkirjutanugi sai sellest kuulda raamatu esitluse ajal Tartumaa Muuseumis.

      Kalvo arhiivist leitud dokumendid ei too kaasa sensatsioonilisi muutusi senistes arusaamades 1944. aasta lahingutest, küll aga võimaldavad heita lähemalt pilku Punaarmee plaanidele, valgustada nende lahingukäske ning tegevust. 1944. aastal Emajõel peetud lahingute mõistmisele aitavad need materjalid igal juhul olulisel määral kaasa. Sest isegi siis, kui nad senises käsitluses midagi ei muuda, tugineb see nüüd ka nõukogude poole allikatele.

      Nii jääb üle loota, et lugejad võtavad hästi vastu „Emajõgi 1944” teisegi trüki ning vahest julgustab selle ilmumine veel kedagi oma mälestusi tollastest sündmustest kirja panema. Vaid sellisel kombel võime üleval hoida seda habrast „aegade sidet”, mis seob meid 1944. aastal peetud heitlustega Eesti vabaduse eest.

      SÕDA JÕUAB TAAS EESTISSE

      Punaarmee sissetung Eestisse ning üldmobilisatsioon 1944. aasta veebruaris

      1944. aasta augustiks olid lahingud Eesti piiridel kestnud juba üle poole aasta. 1944. aasta jaanuari keskel murdis Punaarmee lõplikult läbi blokaadirõnga Leningradi ümber. Ümberpiiramise vältimiseks tõmbus väegrupp „Nord” tagasi 1943. aastal rajatud „Panther” – liinile. Kuigi väegrupi „Nord” staabis peeti targemaks rinnet veelgi lühendada ja tõmmata väed Väina jõe joonele, ei andnud Hitler selleks luba.

      Vaevalt huvitas Hitlerit seejuures Eesti või eestlaste saatus. „Generalplan Ost” nägi eestlastele Saksamaa võidu korral ette orirahva staatuse. Hitlerit sundisid Eestit kaitsma sootuks praktilisemad asjaolud. Esiteks oleks Eesti langemine toonud kaasa Soome väljalangemise sõjast. Seda püüdis Hitler mitmel põhjusel

Скачать книгу