Emajõgi 1944 - Mart Laar

Скачать книгу

oli 1944. aasta esimene pool Saksa vägedele aga ränkade kaotuste ajaks. Idarinde kesklõigus tekkinud katastroofiline olukord sundis Saksa väejuhatust jõude ümber paigutama ning viima osa üksusi Eestist appi rinde kesk- ja lõunalõiku. Väegrupi „Nord” juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka idarinde põhjalõigus, ei jätku tal pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati 1944. aasta juulis ettevalmistusi rindejoone õgvendamiseks. Eestis puudutas see rinde tagasitõmbamist Narva alt Sinimägede liinile, mis vastavalt käsule pidi toimuma ööl vastu 25. juulit. 23. ja 24. juulil alustati raskerelvade toimetamist uutele positsioonidele, tagalasse veeti ka suurem osa laskemoonast.

      Punaarmee valmistus samal ajal rünnakuks Narvale. Narva ja seejärel kogu Eesti vallutamine pidi Nõukogude juhtkonna arvates sõjast välja lülitama ka Soome. Selleks koondati Narva alla osalt Soome rindelt ära toodud löögiüksused, luues rünnakuks valmistuvale 2. löögiarmeele ja 8. armeele suure ülekaalu nii elavjõus kui lahingutehnikas, 24. juuli hommikul avasid 1648 kahurit ja miinipildujat tule Saksa positsioonidele Auvere tugialal. Rünnaku raskuspunkt tabas 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügementi koos sellele allutatud füsiljeepataljoniga. Viimane oli formeeritud märtsis Eestisse toodud „Narva” pataljoni ja mobiliseeritute baasil. Võimsa tulevalli all tankide toetusel rünnakule läinud Punaarmee 120. laskurdiviis löödi aga kogu päeva kestnud lahingu tulemusel tagasi. Lahingu lõpuks olevat ründavas üksuses rivist välja langenud 80 % koos seisust. Rügemendi positsioonide ees suitses 29 soomusmasinat.

      Punaarmee pealetungi algus sundis Saksa väejuhatust taandumisega kiirustama. Jaanilinna sillapeal asuvatele 11. SS-soomusgrenaderidiviisile „Nordland” (taani ja norra vabatahtlikud) ja 4. SS-soomusgrenaderibrigaadile „Nederland” (hollandi vabatahtlikud) anti korraldus ööl vastu 25. juulit 1944 oma positsioonid maha jätta ning tõmbuda Narva jõe taha. Kui Jaanilinna sillapea evakueerimine toimus üldiselt plaanipäraselt, siis 25. juuli hommikul linnast põhjas alanud Punaarmee rünnak lõi Saksa väejuhatuse kavad segamini. Tule-ettevalmistuse käigus andis Nõukogude suurtükivägi siin 20. Eesti SS-Diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta võimsa tulelöögi, hävitades suurema osa kaitserajatistest ning läbimurdelõiku katnud üksustest. See võimaldas Punaarmee ülekaalukatel jõududel suhteliselt kergesti jõgi ületada ning jõuda kesk päevaks Tallinn-Narva maanteeni, kus nende edasitung peatati eesti ja Saksa üksuste poolt, mis võimaldas Narvast välja tõmbuvatel Saksa üksustel linnast lahkuda.

      26. juulil tungis Punaarmee sakslastest maha jäetud ja purustatud Narva linna. Saksa põhijõud olid selleks ajaks taandunud Sinimägedes asuvale Tannenbergi liinile. Halvasti teostatud rindeõgvendamine läks neile kalliks maksma. Raskeid kaotusi kandis 20. Eesti SS-Diviisi 46. rügement, täielikult hävis aga vale taandumistee valinud SS-brigaadi „Nederland” 48. rügement „General Seyffardt”. Järelejäänud väheste jõududega tundus ka õgvendatud rindejoone kaitsmine SSi III Germaani Soomuskorpusele, millele allusid „Nordlandi” diviis, 20. Eesti SS-Diviis ja „Nederlandi” brigaad, ülejõukäiva ülesandena.

      Nõukogude eelüksused jõudsid Tannenbergi liinini 26. juulil, asusid seda käigult ründama ja hõivasid Lastekodumäe idaosa. Katsed seda tagasi vallutada nurjusid. 1944. aasta 29. juuli hommikul asus Punaarmee Sinimägede all otsustavale rünnakule. Saksa kaitse purustamiseks oli mõnekilomeetrisse läbimurdelõiku koondatud mitukümmend tuhat sõdurit, 1680 suurtükki ja miinipildujat ning 150 soomusmasinat. Punaarmee rünnakuüksused surusid maha viimased vastupanukolded Lastekodumäel, murdsid raskeid kaotusi kandes läbi uuest peakaitseliinist ning tungisid Grenaderi kõrgustikule. Selle vallutamise järel piirasid vene tankid sisse läänepoolse kõrgustiku, mille langemine näis olevat vaid mõne hetke küsimus. Sel hetkel saatsid sakslased lahingusse oma viimased tankid, mis ootamatu rünnakuga paiskasid vastase soomusjõud tagasi. See andis eestlastele võimaluse tagasi vallutada Grenaderi kõrgustik. Hoogsa rünnakuga lõi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla juhtimisel punaväelased Grenaderi kõrgustikult minema.

      Punaarmee suurrünnak oli sellega tagasi löödud. Sinimägede ees suitses 113 (teistel andmetel 120) purustatud tanki. Rünnaku põhiraskust kandnud 109. laskurkorpuse laskurdiviisidest oli Nõukogude andmetel lahingu lõpuks rivis vaid 225 meest. Raskeid kaotusi olid kandnud ka teised Sinimägesid rünnanud korpused. Sellele vaatamata jätkas Punaarmee katseid Tannenbergi liinist otse läbi murda. Peakorter nõudis armeegrupi „Narva” purustamist ning Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944. Lahingusse toodi värsked laskurkorpused, kusjuures varasemates lahingutes purustatud jalaväeüksuste suurtükivägi jäeti kohale. Аugusti alguses läks punavägi suurte jõududega taas rünnakule. Kuid Sinimägede kaitsest Punaarmeel läbi murda ei õnnestunudki.

      10. augustiks olid Sinimägede vastas asuvad Punaarmee üksused verest tühjaks jooksnud ning Nõukogude väejuhatus andis käsu pealetung lõpetada. Lahingud Narva ruumis ja Sinimägedes 1944. aasta juulis ja augustis olid ohvriterohkeimad Eesti ajaloos. Punaarmee kaotuste suurust on hinnatud erinevalt. Tagasihoidlikumad hinnangud räägivad 100 000 surnust ja haavatust, kuid tavaliselt peetakse Punaarmee kaotuste suuruseks 150 000–200 000 meest ehk enamikku pealetungi algul rivis olnud meestest. Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused.

      Tõrjelahingutes saavutatud edust polnud Eestil paraku suuremat kasu. Saksa rinne idas kärises 1944. aasta suvel igalt poolt. Juulis oli Narva rinne peaaegu ainus koht, kus Saksa armeel õnnestus Punaarmeed tagasi hoida. Järjest keerukamasse olukorda sattus väegrupp „Nord”, mille üksused Punaarmee rünnakuid järjest suuremate raskustega tõrjuda suutsid. Üheks lahenduseks oleks olnud taandumine Väike-Emajõe joonele, kuid see oleks avanud Punaarmeele värava Eestisse. Sellisel juhul oleks tagasi tulnud tõmmata ka armeegrupp „Narva” ning Eesti maha jätta. Selleks ei andnud Hitler väegrupile „Nord” luba. Nii tuli väegrupil jääda senistele positsioonidele.

      Saksa armee ja Punaarmee ülesehitus ning relvastus Eesti lahingute ajal

      Enne Lõuna-Eestis 1944. aastal peetud lahingute lähemat käsitlemist tuleb heita pilk seal teineteise vastas seisnud armeede ülesehitusele, taktikale ning relvastusele. See on seda vajalikum, et eriti Saksa poolel lõi neis lahingutes kaasa väga eriilmelisi üksusi, mis koosnesid mitme Euroopa rahva liikmetest. Saksa armee koosseisus võitles 1944. aastal Lõuna-Eestis sakslaste ja eestlaste kõrval valloone, rootslasi, rumeenlasi ehk täpsemalt Rumeenia sakslasi, hollandlasi, taanlasi, lätlasi jne. Osa siin võidelnud üksustest kuulus Relva-SSi, teised Wehrmacht’i koosseisu, üks pataljon oli aga varem kuulunud Soome armeesse. See muudab Saksa armees 1944. aasta suvel kasutusel olnud auastmed raskesti võrreldavaks. Lugeja olukorra kergendamiseks on järgnevas ülevaates kasutatud Wehrmacht’i ning Relva-SSi auastmeid. Välja on jäetud Soome auastmed, mis on viidud vastavusse Wehrmacht’i auastmetega. Wehrmacht’i ja Relva-SSi auastmete vahekorrast saab lugeja ülevaate lisatud tabelist.

      Nüüd võidelnud poolte üksuste ja väekoondiste struktuurist. Saksa poolel organiseeris sõjategevust idarinde põhjalõigus Maavägede Ülemjuhatusele (Oberkommando des Heeres – OKH) allunud väegrupp „Nord” (saksa keeles Heeresgruppe). Saksamaal valitses juhiprintsiip. Adolf Hitler oli riigipea ja valitsusjuht (füürer ja riigikantsler), kuid peale selle ka Sõjavägede Kõrgeim Ülemjuhataja (Oberster Befehlshaber der Wehrmacht) ja Maavägede Kõrgem Ülemjuhataja (Oberbefehlshaber des Heeres). Väegruppe oli sõja alguses idarindel kolm – „Nord”, „Mitte” ja „Süd”. Hiljem jaotati osa väegruppe mitmeks väegrupiks. Väegruppide vahetu juhtimisega tegeles Kindralstaap, mis pidi oma korraldustes lähtuma kõrgema ülemjuhataja Hitleri suunistest. 1. juunil 1944 oli väegrupile „Nord” allunud üksustes 695 527 sõdurit ja 55 495 ida-aladelt värvatud vabatahtlikku abiteenistuslast (saksa keeles Hilfswillige, lühendatult Hiwi). Väegrupile allusid armeed ja armeegrupid. 1944. aasta 1. juuni seisuga allusid väegrupile „Nord” järgmised armeed ja armeegrupid: 16. armee (265 432 meest), 18. armee (195 305 meest) ning armeegrupp „Narva” (156 942 meest). Lisaks oli väegrupi otsealluvuses 77 850 meest. Eesti territooriumil tegutsesid 1944. aastal 18. armee ja armeegrupp „Narva”. Viimasele allusid 1944. aasta esimesel poolel Narva rindel võidelnud üksused. Armeegrupid moodustati armeede osadest. Näiteks armeegrupp „Narva” moodustati 23. veebruaril 1944 LIV armeekorpuse peakorteri baasil ja sellele allutati Narva rindel asunud 18. armee

Скачать книгу