LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seegi.” Tantsija paneb jaki all käe kõrvetaja peale. „Kuna te ei tea Mickeyt, siis ei pea te talle selgitama, miks mu… helde sõber teda kätte ei saanud.” Ta kohendab oma jakki nii, et nad näevad tema relva kabale söövitatud glüüfi. Arese kiivrit.

      Kui modikas glüüfi näeb, siis ta neelatab ja ütleb: „Litsukas.” Siis püüavad nad teineteise võidu ust avada. „P-p-peame teie tulistajad ära võtma.” Veel kolm meest tulevad meie poole, kõrvetajad pooles vinnas. Harmoonia teeb vesti eest lahti ja näitab oma kõhule kinnitatud pommi. Punase nõtkete sõrmedega mängib ta vilkuva detonaatoriga.

      „Põle vaja. Saame ise hakkama.”

      Modikas neelatab, noogutab. „Saate ise hakkama.”

      Hoone on seest pime. Pimedus on paksult täis suitsu ja võbelevaid tulesid – üsna kaevanduse moodi. Pulseeriv muusika. Laudade ja toolide vahel, kus mehed joovad ja suitsetavad, on sammastena püsti klaassilindrid. Klaasi sees tantsivad naised. Mõned vingerdavad vees, liigutades oma veidraid ujulestadega varbaid ja saledaid reisi muusika rütmis. Teised tõmblevad tümpsuva meloodia saatel kuldses suitsus või hõbedases värvis.

      Järjekordsed röövlinäod juhatavad meid tagumise laua juurde, mis näib olevat tehtud sirendavast veest. Seal lösutab üks kõhn mees koos mitme ülimalt veidra olendiga. Algul arvan, et nad on koletised, aga mida lähemalt vaatan, seda suuremasse segadusse satun. Nad on inimsoost. Aga nad on tehtud teistmoodi. Voolitud teistmoodi. Kena noor tüdruk, mitte vanem kui Eo, istub, vaadates mind oma smaragdroheliste silmadega. Tema seljast küünitavad välja valge kotka tiivad. Ta oleks justkui pärit palavikulisest unenäost, kuhu ta olekski pidanud jääma. Suitsus ja imelike tulede valguses lamasklevad teised temasugused.

      Voolija Mickey on mees kui skalpell, tal on kõver naeratus ja mustad juuksed ripuvad ühel pool pead kui rasvane tuust. Mööda ta vasakut kätt keerdub suitsu sisse peitunud ametüstist maski tätoveering. See on violettide – loojate – märgistus, mis kogu aeg muundub. Teised violettide sümbolid katavad ta randmeid. Ta mängib väikse elektroonilise puslekuubikuga, mille küljed muutuvad. Ta sõrmed on kiired, peenemad ja pikemad, kui peaksid olema, ja neid on kaksteist tükki. Lummav. Ma pole kunagi ühtki kunstnikku näinud, isegi mitte HK-st. Nad on sama haruldased kui valged.

      „Aa, Tantsija,” ohkab ta silmi kuubikult pööramata. „Ma kuulsin su lohisevaid samme.” Ta kõõritab kuubikut enda käes. „Ja Harmoonia, sinu lõhna tundsin ma juba ukse juurest, kallikene. Jube pomm, olgu öeldud. Järgmine kord, kui sul on vaja tõeliselt karmi meisterlikkust, tule siis Mickey juurde, eks ole?”

      „Mick,” ütleb Tantsija ja istub unenäoliste tegelaste juurde laua taha. On näha, et Harmoonial hakkab pea suitsust natuke uimaseks minema. Ma olen harjunud hullemat sisse hingama.

      „Nii et, Harmoonia, mu arm,” nurrub Mickey. „Oled sa sellest sandist juba loobunud? Äkki liitud minu perega, mis? Sobib? Tahad endale tiivapaari? Või küüniseid? Saba? Sarvi – sa näeks sarvedega äge välja. Eriti mu siidiste voodilinade vahel.”

      „Vooli endale hing ja äkki läheb õnneks,” irvitab Harmoonia.

      „Ah, kui hinge omamiseks peab punane olema, siis ma passin.”

      „Asume siis asja juurde.”

      „Mu kallis, sa oled ikka nii järsk. Vestlust tuleks pidada kunstivormiks või pidulikuks dineeks. Iga käik omal ajal.” Ta sõrmed lendlevad mööda kuubikut. Ta seab neid elektroonilise sageduse järgi paika, aga on natuke liiga aeglane, et neid enne muutumist välja rihtida. Ta ei ole ikka veel üles vaadanud.

      „Meil on sulle ettepanek, Mickey,” ütleb Tantsija kannatamatult. Ta vaatab kuubikut.

      Mickey naeratab pikalt ja kõveralt. Ta ei vaata üles. Tantsija kordab öeldut.

      „Otse pearoa juurde siis, sant, jah? Vabalt, hakka aga pakkuma.”

      Tantsija lööb kuubiku Mickey käest ära. Laua taga jääb vaikseks. Röövlinäod mässavad meie selja taga ja muusika taob edasi. Mu süda on rahulik ja ma pean silmas lähima röövlinäo puusal rippuvat kõrvetajat. Mickey vaatab aeglaselt üles ja maandab pinge kõvera naeratusega. „Mis toimub, sõber?”

      Tantsija noogutab Harmooniale ja see lükkab väikse karbi Mickey ette.

      „Kingitus? Oh, mis te nüüd.” Mickey uurib karpi. „Odav värk. Punane on nii maitsetu värv.” Siis ta teeb karbi lahti ja ahmib õuduses õhku. Ta põrkab laua juurest eemale, lüües karbi kaane kinni. „Te neetud lollid värdjad. Mis see on?”

      „Sa tead küll, mis need on.”

      Mickey nõjatub ettepoole ja ta hääl muutub ühtlaseks sisinaks. „Te tõite nad siia? Kust te need saite? Kas te olete hullud?” Mickey vaatab oma jüngreid, kes jõllitavad karpi, mõistatades, mis on nende isanda nii endast välja viinud.

      „Hullud? Me oleme, kuradiraisk, maniakaalsed.” Tantsija naeratab. „Ja meil on vaja, et need külge pandaks. Varsti.”

      „Külge pandaks?” Mickey hakkab naerma.

      „Tema külge.” Tantsija osutab minule.

      „Kaduge minema!” karjub Mickey oma kaaskonnale. „Käige minema, eputav sükofantne ebalooming! Ma räägin teiega… ebardid! Kaduge ära!” Kui tema kaaskond on minema rutanud, avab ta karbi ja kallab selle sisu lauale. Kaks kuldset tiiba – kuldsete märgistus – kõlisevad laual.

      Tantsija istub. „Me tahame, et sa meie poisist kuldse teeksid.”

      11

      HULL

      „Te olete hullud.”

      „Tänan,” naeratab Harmoonia.

      „Sa väljendusid oletatavasti eksitavalt, palun korda oma sõnu,” ütleb Mickey Tantsijale.

      „Ares maksab sulle rohkem raha, kui sa oled eales näinud, kui sa kinnitad nood asjakesed edukalt minu noore sõbra külge.”

      „Võimatu,” teatab Mickey. Ta vaatab minu poole, mõõtes mind silmadega esimest korda. Ma ei avalda talle oma pikkusest hoolimata muljet. Seda ei saa talle ette heita. Kunagi pidasin end klannide seas kauniks meheks. Tugevaks. Lihaseliseks. Siin üleval olen ma kahvatu ja kiitsakas, noor ja armiline. Ta sülitab lauale. „Võimatu.”

      Harmoonia kehitab õlgu. „Seda on ennegi tehtud.”

      „Kes on teinud? Ütle mulle.” Ta pöörab pead. „Ei. Selle õnge ma ei lähe.”

      „Üks tegi, kes oskas,” pilkab Harmoonia.

      „Võimatu.” Mickey kallutab end veelgi rohkem ettepoole, ta kõhnal näol pole mitte ainsatki poori. „Tema DNA peab tiibadele vastama, siis on veel tserebraalne ekstraheerimine. Kas te teadsite, et neil on koljul nahaalune märgistus? Muidugi te ei teadnud – need on nahaalused ajukoore külge kinnitatud andmekiibid, mis tõendavad nende klassilist kuuluvust. Siis on veel sünapside ühendamine, molekulaarsidemed, jälgimisseadmed, kvaliteedikontrolli nõukogu. Ja lisaks veel trauma ja assotsiatiivne mõtlemine. Oletame, et me oleme teinud ta keha täiuslikuks, aga ikkagi jääb veel üks probleem: me ei suuda teda targemaks teha. Hiirest ei saa teha lõvi.”

      „Ta suudab mõtelda nagu lõvi,” ütleb Tantsija otse.

      „Ohoo! Ta suudab mõtelda nagu lõvi,” hirnub Mickey.

      „Ja Ares tahab seda.” Tantsija hääl on osavõtmatu.

      „Ares. Ares. Ares. Vahet pole, mida Ares tahab, sa paavian. Unustame teaduse. Tema füüsiline ja vaimne paindlikkus on arvatavasti sama olematu kui kuradi kausipuhastajal. Ja tema materiaalsed atribuudid ei klapi. Ta lihtsalt ei ole nende liigist! Ta on roostenärija!”

      „Ma olen Lykose põrgukaevur,” ütlen ma.

      Mickey kergitab kulme. „Ohoo! Põrgukaevur! Tehke ruumi! Või et põrgukaevur, mis sa kostad!” Ta pilkab mind, aga siis pilutab korraga silmi, nagu oleks mind varem näinud. Minu piitsutamist kanti üle. Paljud teavad mu nägu. „Olgu

Скачать книгу