LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütlesid meile, et oleme inimsoo ainus lootus,” ütlen ma tasa. „Et Maa on ülerahvastatud, et meie valu, meie ohvrid on inimsoo eest. Ohverdamine on hea. Kuulekus on ülim voorus…”

      Naerev kuldne on nüüd jõudnud lähedal asuva tornini, ta alistub tüdrukutele ja nende suudlustele. Varsti joovad nad veini ja saavad oma meelelahutuse kallale asuda.

      Tantsija seletab mulle, kuidas asjad on.

      „Maa pole ülerahvastatud, Darrow. Seitsesada aastat tagasi laienesid Maa elanikud oma kuule Lunale. Kuna Maa gravitatsioon ja atmosfäär suuresti takistavad kosmoselaevade teelesaatmist, siis tehti Lunast Maa port, mille kaudu koloniseeriti päikesesüsteemi kuud ja planeedid.”

      „Seitsesada aastat tagasi?” ahmin ma õhku, tundes end korraga väga rumalana.

      „Lunal muutusid kõige tähtsamaks tõhusus ja kord. Kosmoses peab igal kopsupaaril olema mingi eesmärk. Nii viidigi sisse esimene värvide jaotus ja punased saadeti Marsile inimkonnale kütust koguma. Marsile loodi kaevanduskolooniad, sest seal on teiste maailmade ja kuude terraformeerimiseks kasutatava heelium-3 kontsentratsioon kõige suurem.”

      Vähemalt see ei olnud vale.

      „Kas teised kuud ja planeedid on terraformeeritud?”

      „Väiksed kuud on küll. Enamik planeete ka. Gaasihiiud loomulikult mitte.” Ta istub toolil. „Koloniseerimise algetapil hakkasid Luna rikkad elanikud aru saama, et tegelikult vähendab Maa nende kasumit. Kuigi Luna oli päikesesüsteemi koloniseerija, kuulusid nad Maa kontsernidele ja riikidele ja maksid neile makse. Aga Maa ei suutnud oma omandiõigust kehtestada. Nii tõusis Luna üles – kuldsed ja nende Ühiskond võitles Maa riikidega. Maa sõdis vastu ja kaotas. See oli Alistamine. Majanduslikud põhjused muutsid Luna päikesesüsteemi valitsejaks ja pordiks. Ja Ühiskond hakkas kujunema selliseks, nagu ta täna on – impeeriumiks, mis püsib punaste turjal.”

      Vaatan, kuidas värvid allpool ringi liiguvad. Nad on pisikesed, nii kõrgelt on neil raske vahet teha ja mu silmad ei ole harjunud vaatama nii kaugele ega nii rohke valgusega.

      „Punased saadeti Marsile viissada aastat tagasi. Teised värvid tulid kohale ligi kolmsada aastat tagasi, kui meie esivanemad ikka veel maa all vaeva nägid. Nad asusid elama paraterraformeeritud linnadesse – linnadesse, mille kohal oli atmosfääri mull –, kui ülejäänud maailma aegamisi terraformeeriti. Nüüd võetakse mulle maha ja inimene saab elada igal pool.

      ÜlemPunased on hooldustöötajad, viljalõikajad, koristajad, tehasetöölised. AlamPunased on need meie seast, kes sünnivad maa alla – kõige tõelisemad orjad. Linnades on nii, et punased, kes tantsivad, kaovad ära. Need, kes ütlevad oma arvamuse välja, haihtuvad. Need, kelle pea on kummargil, kes lepivad Ühiskonna võimuga ja oma kohaga Ühiskonnas, nagu kõik teised värvid, elavad suhteliselt vabalt.”

      Ta hingab välja suitsupilve.

      Mul oleks otsekui kehaväline kogemus, mul on tunne, nagu vaataksin maailmade koloniseerimist, inimsoo muutumist läbi kellegi teise silmade. Raske ajalugu sundis minu rahva orjusse. Oleme Ühiskonna põhjakiht, saast. Eo rääkis kogu aeg umbes sellist juttu, kuigi ta ei teadnudki tõde. Kui ta oleks seda teadnud, kui palju kirglikum oleks ta olnud? Meie eksistents on hullem, kui ta kunagi suutis ette kujutada. Pole raske mõista, miks Arese pojad on nii veendunud, et nad võitlevad õige asja pärast.

      „Viissada aastat.” Vangutan pead. „See on, kuradiraisk, meie planeet.”

      „Tänu meie higile ja vaevale seda ta on,” on Tantsija nõus.

      „Aga mida oleks vaja, et seda tagasi saada?”

      „Verd.” Tantsija naeratab mulle kui kogenud linnakõuts. Selle mehe isaliku muheluse taga peitub koletis.

      Eol oli õigus. Asi läheb vägivaldseks.

      Eo oli meile hääleks nagu mu isagi. Aga kelleks hakkan mina? Kättemaksu külvavaks käeks? Ma ei suuda mõista seda, kuidas nii puhas, armastusest nii tulvil olend võis tahta minult sellise rolli täitmist. Aga ta tahtis. Mõtlen isa viimasele tantsule. Mõtlen emale, Leannale, Kieranile, Loranile, Eo vanematele, onu Narolile, Barlow’le, kõigile, keda ma armastan. Tean, kui raske saab olema nende elu ja kui kiiresti nad surevad. Ja nüüd ma tean, miks see nii on.

      Vaatan alla oma kätele. Nad on sellised, nagu Tantsija ütles – lõigutud, armilised, põletatud. Kui Eo neid suudles, muutusid nad armastusest õrnaks. Nüüd on ta läinud ja nad muutuvad vihast kõvaks. Surun nad rusikasse, kuni sõrmenukid on valged kui igijää.

      „Mida ma pean tegema?”

      10

      VOOLIJA

      Kasvasin üles koos naerusuise viieteistaastase tüdrukuga, kes armastas oma noort abikaasat nii kõvasti, et kui too end kaevanduses põletas ja haav mädanema läks, müüs tüdruk oma keha antibiootikumi eest ühele gammale. Ta oli oma mehest tugevam. Kui mees paranes ja sai teada, mida tema pärast oli tehtud, tappis ta tolle gamma kaevandusest varastatud lõikeTeraga. Pole raske mõistatada, mis edasi juhtus. Tüdruku nimi oli Lana ja ta oli onu Naroli tütar. Teda pole enam.

      Mõtlen Lanale, kui vaatan HK-d kohas, mida Harmoonia kutsus katusekorteriks, sel ajal kui Tantsija teeb ettevalmistusi. Sõrmeliigutusega heidan pilgu peale paljudele kanalitele. Isegi tollel gammal oli oma pere. Ta kaevas nagu mina. Ta sündis nagu mina, ta käis loputuses nagu mina ja ka tema ei näinud kunagi päikest. Ühiskond andis talle lihtsalt väikse ravimipakikese ja nii see asi läks. Kui kavalad nad on. Kui palju viha puhuvad nad üles inimeste vahel, kes peaksid olema ühest soost. Aga kui klannid teaksid, millises luksuses pinna peal elatakse, kui nad teaksid, kui paljust nad on ilma jäetud, siis tunneksid nad samasugust vaenu nagu mina, siis nad ühineksid. Mu klanni inimesed on ägedaloomulised. Milline oleks nende ülestõus? Arvatavasti selline nagu Dago hõõguja – see põleks eredalt, aga kiiresti, kuni alles jääb vaid tuhk.

      Küsisin Tantsijalt, miks Arese pojad näitasid kaevuritele mu naise surma. Miks mitte näidata hoopis alamPunastele pinna peal valitsevat küllust? See külvaks raevu.

      „Sest praegu surutaks ülestõus maha mõne päevaga,” selgitas Tantsija. „Peame valima teise tee. Impeeriumi ei saa väljastpoolt hävitada seni, kuni see pole seestpoolt hävitatud. Pea seda meeles. Oleme impeeriumi hävitajad, mitte terroristid.”

      Kui Tantsija ütles mulle, mis mind ees ootab, siis ma naersin. Ma ei tea, kas saan sellega hakkama. Olen imepisike. Marsi pind on kaetud tuhandete linnadega. Metallist peemotite laevastikud sõuavad planeetide vahel ja kannavad relvi, millega saab purustada kuu sisemuse. Kaugel Lunal ehitatakse üheteistkümnest kilomeetrist kõrgemaid hooneid. Seal valitseb suveräänkonsul Octavia au Lune koos oma imperaatorite ja preetoritega. Tema käsilane on tuhaisand, kes hävitas Rhea maailma. Octavia au Lune’ile alluvad kaksteist Olümpose rüütlit, leegionide viisi vääramatuid armilisi ja sama palju obsidiaane kui tähti taevas. Ja nood obsidiaanid on vaid eliit. Hallid sõdurid luusivad linnades, et kord oleks tagatud, et hierarhiale kuuletutaks. Valged mõistavad oma õigust ja sunnivad peale oma filosoofiat. Roosad pakuvad naudingut ja teenindust ülemVärvide kodudes. Hõbedased arveldavad ja manipuleerivad valuuta ja logistikaga. Kollased õpivad ravitsemist ja teadust. Rohelised arendavad tehnoloogiat. Sinised navigeerivad tähistaevas. Vasksed hoiavad bürokraatia käigus. Igal värvil on eesmärk. Iga värv aitab kuldseid üles upitada.

      HK-st näen värve, mille olemasolust ma ei teadnudki. Ma näen moodi. Naeruväärset ja võrgutavat. On olemas biomodifikatsioonid ja kehaimplantaadid – on naisi, kelle nahk on nii sile ja läikiv, rinnad nii ümarad, juuksed nii säravad, et nad näivad pärinevat teisest liigist kui Eo ja kõik naised, keda olen eales tundnud. Mehed on ebardlikult lihaselised ja pikad. Nende käsivarred ja rinnad on pungil kunstlikku jõudu ja nad uhkeldavad oma musklitega nagu tüdrukukesed uute mänguasjadega.

      Mina olen lambda põrgukaevur Lykosest, aga mida on see väärt kõige sellega võrreldes?

      „Harmoonia tuli. Aeg on minna,” ütleb Tantsija ukse juurest.

      „Ma tahan võidelda,” ütlen ma talle, kui me sõidame koos Harmooniaga graviTõstukis alla. Nad on mu

Скачать книгу