Eliit - Kiera Cass

Скачать книгу

põhjust, miks ta pärast kõike minu jaoks viimasel ajal üldse aega ei leia.

      „Nad on siin,” kuulsin läbi palee uste. Ma polnud ainus, kes rõõmuhelisid kuuldavale tõi.

      „No nii, daamid!” hõikas Silvia. „Parim käitumine! Ülemteenrid ja teenijannad, palun seina äärde.”

      Püüdsime näida armsate, kuninglike noorte naistena, keda Silvia näha soovis. Kui aga Krissi ja Marlee vanemad üle ukseläve astusid, lagunes kõik koost. Oli ilmselge, et nende vanemad igatsesid oma tütrekesi liiga palju, et väärikusele tähelepanu pöörata. Nad tuiskasid kisades sisse ja Marlee tormas sekunditki mõtlemata rivist välja.

      Celeste’i vanematest õhkus rohkem vaoshoitust, kuigi tütre nägemine muutis nemadki üliõnnelikuks. Ka Celeste astus rivist välja, kuid Marleest tunduvalt tsiviliseeritumalt. Ma ei pannud Natalie ega Elise vanemaid tähelegi, sest ukseavast paistis leekivpunaste taltsutamatute juustega lühike kuju, silmad otsivalt ümbrust kammimas.

      „May!”

      Ta kuulis mu hüüatust, nägi mind lehvitamas ja kiirustas minu poole, ema-isa järgnemas. Põlvitasin põrandale ja kallistasin teda.

      „Ames! Uskumatu,” ümises ta imetluse ja kadedusega hääles. „Sa oled nii ilus.”

      Ma ei saanud sõnu suust. Nutsin nii kõvasti, et vaevu nägin teda.

      Sekund hiljem tundsin meie mõlema ümber isa kindlaid käsi. Siis liitus meiega tavapärase kombekuse kõrvale heitnud ema. Istusime paleepõrandal kuhjas ja embasime üksteist.

      Kuulsin Silviat ohkamas, kuid sellel hetkel jättis see mu täiesti külmaks.

      Kui sain jälle hingata, hakkasin rääkima. „Mul on nii hea meel, et te siin olete.”

      „Meil ka, kiisu,” lausus isa. „Ma ei hakka rääkimagi, kui väga me sind igatsesime.” Tundsin kuklas ta suudlust.

      Pöörasin ennast, et saaksin teda paremini kallistada. Kuni selle hetkeni polnud ma taibanud, kui väga ma neid näha soovisin.

      Viimasena küünitasin ema poole. Olin tema tasasest käitumisest rabatud. Ma ei suutnud uskuda, et ta polnud juba jõudnud nõuda üksikasjalikku aruannet mu edusammudest Maxoniga. Ent kui eemale tõmbusin, nägin ta silmis pisaraid.

      „Sa oled nii kaunis, kulla tüdruk. Sa näed välja nagu printsess.”

      Naeratasin. Tõesti kena, et ta kordki minus ei kahelnud või mulle juhtnööre ei jaganud. Ta oli selles hetkes lihtsalt õnnelik ning see tähendas mulle väga palju. Sest ka mina hõljusin seitsmendas taevas.

      Nägin, et May märkas midagi mu selja taga.

      „See on tema,” sosistas ta.

      „Hmm?” küsisin tema poole vaadates. Pöördusin ja nägin Maxonit meid suure trepi tagant jälgimas. Ta sammus lõbusa naeratusega sinna, kus me kõik kuhjas põrandal kössitasime. Isa tõusis otsekohe püsti.

      „Tema Majesteet,” ütles ta imetlusest tulvil häälega.

      Maxon kõndis tema poole, käsi välja sirutatud. „Härra Singer, mul on au. Olen teist nii palju kuulnud. Samuti teist, proua Singer.” Ta astus mu ema juurde, kes püsti tõustes oma soengut paika sättis.

      „Tema Majesteet,” piiksatas ema veidi kohkunult. „Vabandust selle kõige pärast.” Ta viipas põranda poole, kust mina ja May ikka veel kõvasti teineteisest kinni hoides endid püsti ajasime.

      Maxon muheles. „Pole midagi. Ma ei ootakski vähem entusiasmi kelleltki, kes on leedi America sugulane.” Teadsin kaljukindlalt, et ema nõuab hiljem selle kohta selgitust. „Ja sina oled vist May.”

      May punastas ja sirutas käe. Ta ootas käepigistust, kuid sai hoopis suudluse. „Ma polegi saanud sind selle eest tänada, et sa ei nutnud.”

      „Kuidas?” küsis May segadusest veelgi enam punastades.

      „Keegi ei rääkinudki sulle?” küsis Maxon rõõmsalt. „Tänu sinule sain siin esimese kohtingu su armsa õega. Jään sulle alati tänu võlgu.”

      May itsitas vastuseks. „Pole tänu väärt, vist.”

      Maxon asetas käed seljale, kätteõpitud maneerid taas meenumas. „Kardan, et pean ka teistega tutvuma, kuid jääge palun veel korraks siia. Teen grupile väikese teadaande. Ja loodan, et saan teiega õige pea kauem rääkida. Mul on väga hea meel, et saite tulla.”

      „Ta on päriselus veel nunnum,” sosistas May valjult. Taipasin Maxoni kergest peavangutusest, et ta kuulis seda märkust.

      Prints kõndis Elise perekonna juurde, mis oli kahtlemata grupi kõige vaoshoitum. Ta vanemad vennad seisid sama jäigalt kui valvurid. Vanemad kummardasid Maxoni ees, kui too lähemale sammus. Ma ei teadnud, kas Elise palus neil seda teha või olidki nad niisugused. Nad nägid kõik nii lihvitud välja, süsimustad juuksed sarnastesse soengutesse seatult pisikeste stiilselt riietatud kehade kohal kõrgumas.

      Nende kõrval sosistasid Natalie ja tema väga kena väike õde midagi Krissile, sel ajal kui nende vanemad kätlesid. Kogu ruumi täitis soe energia.

      „Mida ta sellega mõtles, et ootaski meilt entusiasmi?” nõudis ema vaikselt sosistades. „Kas sellepärast, et karjusid kohtumise ajal tema peale? Sa pole seda ometi rohkem teinud.”

      Ohkasin. „Tegelikult, ema, me vaidleme päris sageli.”

      „Mida?” Ta vaatas mind rabatud ilmel. „No lõpeta siis ära!”

      „Aa, ja ükskord lõin talle põlvega kubemesse.”

      Sekundi murdosa vältel valitses vaikus, siis pahvatas May naerma. Ta kattis suu kinni ja püüdis lõpetada, kuid naer pressis ennast ikka piinlike piiksuvate helidena välja. Isa surus huuled kokku, kuid nägin tedagi kontrolli kaotamas.

      Ema muutus valgemaks kui lumi.

      „America, ütle mulle, et sa naljatled. Ütle, et sa ei rünnanud printsi.”

      Ma ei tea miks, kuid sõna ründama riisus meilt viimase enesevalitsuse. Vajusime May ja isaga naerust kõverasse, samal ajal põrnitses ema meid väga tigedalt.

      „Vabandust, ema,” suutsin välja pigistada.

      „Oh, taeva päralt.” Tal tekkis äkitselt väga suur soov Marlee vanematega tutvuda ja ma ei takistanud teda.

      „Nii et talle meeldivad tüdrukud, kes talle vastu astuvad,” ütles isa, kui maha rahunesime. „Ta meeldib mulle järjest rohkem.”

      Isa vaatas ruumis ringi ja ahmis selle ilu endasse. Püüdsin tema sõnade üle järele mõelda. Kui palju kordi olid Aspen ja mu isa viibinud samas ruumis sellal, kui meie salaja kohtamas käisime? Vähemalt tosin. Võib-olla rohkem. Ja ma polnud kunagi muretsenud, kas ta kiidab Aspeni heaks. Ma teadsin, et tema nõusolekut abielluda madalamast kastist inimesega on raske saada. Samas eeldasin alati, et lõpuks saan selle siiski.

      Millegipärast tundus praegune olukord tuhat korda stressirohkemana. Hoolimata sellest, et Maxon suutis Ühena meid kõiki ära elatada, mõistsin ühtäkki, et ta ei pruugigi mu isale meeltmööda olla.

      Isa polnud mässumeelne, ei põletanud maju ega teinud muud sarnast. Samas olin ma teadlik tema rahuolematusest selle üle, kuidas riigis asju aetakse. Mis siis, kui tema vastumeelsus valitsuse suhtes laieneb ka Maxonile? Mis siis, kui ta ütleb, et ma ei tohiks temaga jääda?

      Enne kui jõudsin sellesse mõttesse liialt süveneda, astus Maxon paari trepiastme võrra kõrgemale.

      „Aitäh teile veel kord tulemast. Meil on väga hea meel teid palees tervitada. Mitte ainult Illéa halloween’i tähistamiseks pärast mitmeid aastakümneid, kuid ka teie kõikide tundma õppimiseks. Mul on kahju, et mu vanemad ei saanud tulla teid tervitama. Kohtute nendega õige pea.

      Eliit, emad, tütred ja õed on kutsutud pärastlõunaks Naiste tuppa mu emaga teed jooma. Teie tütred juhatavad teid sinna. Härrased saavad minu ja mu isaga sigareid nautida. Laseme ülemteenril teile järele tulla, nii et ärge muretsege.

      Teenijannad

Скачать книгу