LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kui olin kindel, et ei hakka vesistama, sosistasin vastuseks: „Aitäh.”

      „Pole tänu väärt… Tean, et armastad neid väga.”

      „Jah.”

      Ta muigas. „Ja on ka selge, et teeksid nende heaks peaaegu kõike. Lõppude lõpuks jäid nende nimel Valikusse.”

      Hüppasin tahapoole, et ma ta silmi näeks. Nendes polnud mingit hukkamõistu, ainult ehmatus mu kiire liigutuse pärast. Ma ei saanud lasta sellel niisama jääda. Pidin kõik täiesti selgeks tegema.

      „Maxon, nad olid osaliselt põhjus, miks ma alguses jäin. Ma ei ole siin aga enam seetõttu. Sa ju tead ikka seda, eks? Ma olen siin, sest…”

      „Sest?”

      Vaatasin Maxonit ja tema lootusrikast jumaldavat nägu. Ütle seda, America. Lihtsalt ütle.

      „Sest?” küsis ta uuesti, seekord üleannetu naeratusega, mis pani mu veelgi enam sulama.

      Mõtlesin vestlusest Marleega ja sellest, kuidas ma end sel päeval tundsin, mil temaga Valikust rääkisime. Maxonist oli raske mõelda kui mu kallimast, kui temaga käisid kohtamas ka teised tüdrukud. Ent ta oli midagi enamat kui lihtsalt sõber. Mind tabas jälle lootusrikas tunne, et meie vahel võib juhtuda midagi erilist. Maxon tähendas mulle enamat, kui lasin endal uskuda.

      Naeratasin flirtivalt ja hakkasin ukse poole minema.

      „America Singer, tule jalamaid tagasi.” Ta jooksis mulle ette ja pani käe ümber mu piha. Jäime tihedalt teineteise vastas seisma. „Ütle,” sosistas ta.

      Surusin huuled kokku.

      „Selge, siis pean lootma muudele suhtlusvahenditele.”

      Ilma igasuguse hoiatuseta suudles ta mind. Tundsin, et ta kallutas mind natuke tagapoole ja hoidis täielikult oma kätega üleval. Panin käed ümber ta kaela sooviga, et ta minust kinni hoiaks… ja miski mu peas paiskus segamini.

      Tavaliselt suutsin temaga kahekesi olles teised tüdrukud peast välja tõrjuda. Aga täna mõtlesin võimalusele, et minu asemel võiks seista keegi teine. Lihtsalt selle kujutamine: keegi teine Maxoni käte vahel, teda naerma ajamas, temaga abiellumas… murdis mu südame. Ma ei saanud midagi parata, hakkasin nutma.

      „Kallis, mis lahti?”

      Kallis? See nii õrn ja isiklik sõna mässis mind endasse. Sellel hetkel kadus igasugune soov võidelda tunnete vastu, mis mul Maxoni vastu tekkisid. Tahtsin olla tema kullake, tema kallis. Tahtsin kuuluda üksnes Maxonile.

      See võis tähendada tulevikku, mida ma polnud osanud endale ealeski ette kujutada. Hüvastijättu asjadega, millest ma ei kavatsenud kunagi loobuda. Ent sellel hetkel ei suutnud ma taluda mõtet, et peaksin ta jätma.

      Oli tõsi, et ma polnud troonile parim kandidaat. Ma ei väärinud võistlusel osalemist, kui ei suutnud endas leida isegi vaprust oma tunnete tunnistamiseks.

      Ohkasin ja püüdsin takistada häälevärinat. „Ma ei taha seda kõike maha jätta.”

      „Kui ma õigesti mäletan, võrdlesid meie esmakordsel kohtumisel paleed raudpuuriga.” Ta naeratas. „Jah, see kasvab sulle südamesse, kas pole?”

      Raputasin kergelt pead. „Sa võid mõnikord nii rumal olla.” Mu pitsitavast kurgust pressis ennast läbi nõrk naer.

      Maxon laskis mul just nii palju tagasi tõmbuda, et saaksin ta pruunidesse silmadesse vaadata.

      „Ma ei räägi paleest, Maxon. Mind ei huvita riided, voodi ja kindlasti mitte toit.”

      Maxon naeris. Polnud mingi saladus, kui elevile sattusin ma siin pakutavatest rikkalikest einetest.

      „Mind huvitad sina. Ma ei taha sinust lahkuda.”

      „Mina?”

      Noogutasin.

      „Sa tahad mind?”

      Ta segaduses ilme ajas mind naerma. „Seda ma just ütle-sin.”

      Ta jäi sekundiks vait. „Kuidas… aga… mida ma tegin?”

      „Ma ei tea,” vastasin õlgu kehitades. „Arvan, et sobiksime hästi kokku.”

      Ta naeratas aeglaselt. „Me sobiksime oivaliselt.”

      Maxon tõmbas mind üsna karmilt enda vastu ja suudles mind veel kord.

      „Oled sa kindel?” küsis ta mind pisut eemal hoides ja pinevalt piieldes. „Oled täiesti raudkindel?”

      „Kui sina oled kindel, olen ka mina.”

      Sekundi murdosaks muutus tema ilmes miski. See kadus nii kiiresti ning ma polnud kindel, kas see seal üldse olemas oli.

      Järgmisel hetkel suunas ta mind voodi juurde. Istusime käest kinni selle serval, minu pea tema õlal puhkamas. Oota-sin, et ta midagi ütleks. Lõppude lõpuks, kas see polnud mitte see, mida ta oli oodanud? Kuid sõnu ei tulnud. Aeg-ajalt ohkas ta pikalt ja ma kuulsin ainuüksi sellest helist õnnejoovastust. See aitas mul natuke ärevust maha suruda.

      Mõne aja pärast – võib-olla sellepärast, et me kumbki ei teadnud, mida öelda – ajas Maxon end sirgu. „Peaksin vist minema. Kui kavatseme kõik perekonnad pidustustele kutsuda, pean lisaplaane tegema.”

      Tõmbusin eemale ja naeratasin, ikka veel uimane mõttest, et saan peagi ema, isa ja Mayd emmata. „Aitäh sulle veel kord.”

      Tõusime koos püsti ja kõndisime ukse poole. Hoidsin tal kõvasti käest. Kartsin sellest millegipärast lahti lasta. Tundsin, et kogu see hetk oli kuidagi habras. Kui see liiga palju muutub, võib see puruneda.

      „Näeme homme,” lubas ta sosinal, nina minu omast millimeetri kaugusel. Ta vaatas mind sellise imetlusega, et tundsin ennast muretsemise pärast tobedalt. „Sa oled imetlusväärne.”

      Kui ta lahkus, sulgesin silmad. Kogusin endasse kõike, mida meie üürike koosoldud aeg andis: kuidas ta mind vaatas, vallatud naeratused, magusad suudlused. Magamaminekuks valmistudes ketrasin neid ikka ja jälle oma peas läbi ning mõtlesin, kas Maxon teeb oma toas sedasama.

      6. PEATÜKK