Anekdoodipiibel. Kõvasti üle 3000 anekdoodi - Erkki Kõlu

Скачать книгу

pöördub apteekri poole:

      „Andke midagi pohmelli vastu …”

      Mõtleb natuke ning lisab: „… ja üks rasedustest!”

      Apteeker: „Tere, härra. Kas meie rotimürk aitas teid?”

      Klient: „Oo jaa, suur tänu teile! Rottidele maitses see väga! Nad sõid ennast sellest nii paksuks, et ei mahtunud enam urgu ja meie kass sõi nad ära!”

      Apteeker kliendile:

      „Ei, selleks, et rotimürki osta, on vaja allkirja ja templiga retsepti. Ainult teie ämma pildist ei piisa.”

      „Aga palun, siin on minu abielutunnistus, allkirja ja templiga!” teatab mees.

      Apteeker vaatab abielutunnistust ja küsib:

      „Ma saan aru, et teile läheb siis kaks portsu?”

      Mõistatus: 140 kilo kaaluv naisterahvas, kes soovis oma kaalu kaotada, läks apteeki ja ostis endale 100 euro eest kuuajase kõhnumiskuuri. Kuu aja jooksul võttis ta kolm tabletti päevas, nagu retseptis kirjas oli. Ja nüüd küsimus: kui palju siis kaotas 140 kilo kaaluv naisterahvas kuu aja jooksul?

      Vastus: 100 eurot.

      Naine apteegis:

      „Palun viis pakki kõhnumistablette.”

      „Aga proua, ma juba müüsin teile veerand tundi tagasi viis pakki kõhnumistablette!”

      „Jah, aga ma ei saanud kõhtu täis.”

      Apteeker peab hetkeks ära minema ja jätab enda asemele praktikandi. Tagasi tulles küsib ta:

      „Kuidas oli? Kas keegi käis ka?”

      „Üks käis. Köhaga.”

      „Ja mida sa talle andsid?”

      „Lahtistit.”

      „Oled sa hulluks läinud? Kus ta on?!”

      „Näe, seisab seal nurgas ega julge enam köhida.”

      „Kas teil atsetüülsalitsüülhapet on?” küsib klient apteekrilt.

      „Aspiriini? On küll,” vastab apteeker.

      „Just! Aspiriini! Andke andeks – skleroos on kallal, iga kord läheb nimi meelest ära.”

      Klient pöördub apteekri poole:

      „Palun unerohtu. Aga mitte kanget.”

      „Võtke seda,” soovitab apteeker. „See ei pane üldse magama.”

      „Pool liitrit piiritust,” palub mees apteegis.

      „Aga kas teil retsept on?” küsib apteeker.

      „On: kilo suhkrut, pool kilo suhkrupeeti ja sada grammi pärmi.”

      Apteeker ulatab kliendile rohupudeli, millel on kaitseks laste eest turvakork peal:

      „Võtke üks tablett neli korda päevas. Või nii sageli, kui korgi pealt ära saate.”

      „Siin on teie rohi,” ütleb apteeker. „Võtke igal õhtul enne magamaminekut üks supilusikatäis rohtu ja neli supilusikatäit vett.”

      „Aga härra apteeker,” hüüab mees, „mul on kodus ainult kolm supilusikat!”

      Politseikomissar pöördub apteekri poole:

      „Teie abiline müüs kodanik Tammele kirjutatud unerohu asemel suure annuse rotimürki.”

      „Ah nii, härra komissar, nüüd saab mulle mõndagi selgeks,” vastab apteeker. „Mind on juba ammu imestama pannud, miks mul kliente järjest vähemaks jääb.”

      Farmer ütleb apteekrile:

      „Kirjutage rohupudelile, milline on mu naise ja milline mu hobuse jaoks. Ma ei taha, et hobune sureks enne kevadkülvi.”

      Vanem daam pöördub apteekri poole:

      „Ma loodan, et teil on meditsiiniline haridus.”

      „Jah, ma lõpetasin meditsiinikooli.”

      „Kas ammu?”

      „Viisteist aastat tagasi.”

      „Hm, ma loodan et õppisite hästi?”

      „Jah.”

      „Kas õppisite provintsis või pealinnas?”

      „Pealinnas.”

      „Noh hästi,” noogutab daam, „te rahustasite mind. Andke mulle palun pakike vatti.”

      „Palun lapsele vitamiine,” ütleb naine apteegis.

      „Kas A, B või C?” küsib apteeker.

      „Ükskõik, ta ei oska veel lugeda.”

      Apteeker tormab tänaval ostjale järele:

      „Andke andeks! Te palusite aspiriini, aga mina andsin teile kogemata rotimürki. Rotimürk on kaks korda kallim!”

      Erutatud mees tormab apteeki:

      „Mu naine tahab end rotimürgiga ära tappa!”

      „Kahjuks pole sellele vastumürki,” laiutab apteeker käsi.

      „Milleks vastumürk?! Mulle on rotimürki tarvis!”

      Armuke

      Lord William läheb koju ja avastab oma naise koos armukesega voodist. Ta väljub kikivarvul magamistoast ja kutsub teenri:

      „James, palun tooge mulle minu mõõk.”

      Teener toob mõõga. Lord William läheb sellega magamistuppa, väljub mõne hetke pärast taas, rätikuga mõõgateralt verd pühkides, ja ütleb teenrile:

      „James, palun tooge džentelmenile plaastrit ja leedile korgitser.”

      Ühel hommikul leiab naine kirja oma mehelt:

      „Kallis naine, kindlasti sa mõistad, et mul on teatud vajadused, mida sina, 54-aastane, enam rahuldada ei suuda. Ma olen sinuga koos väga õnnelik ja hindan sind naisena väga. Seepärast loodan, et sa ei tõlgenda seda valesti: ma veedan õhtu oma 18-aastase sekretäriga Comfort Inn hotellis. Palun ära mine endast välja, ma olen enne keskööd kodus.”

      Öösel koju jõudes leiab mees köögilaualt kirja:

      „Kallis mees. Sain su kirja kätte ja tänan sind aususe eest. Olen tõesti 54 aastat vana. Ma kasutaksin siinkohal võimalust ja tuletaksin sulle meelde, et ka sina oled 54. Nagu sa tead, olen ma matemaatika õpetaja keskkoolis. Ma tahaksin sind teavitada, et ajal, mil sa seda kirja loed, olen mina Fiesta hotellis Michaeli, ühe oma õpilasega,

Скачать книгу