LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Gonzaleze õnnistussõnadele järgnesid vaikusehetk ootamatu lahkumise kolmanda aastapäeva tähistamiseks ja kirikukellade kõmin. Eeskava viimaseks punktiks oli Nora Dursti asjakohane pöördumine. Kevin istus koos veel mõne tähtsa tegelasega ajutisel laval ja talle meenus, et ta oli tundnud sellele poodiumile astudes kerget ärevust. Ta teadis omaenda kogemuste najal, kuivõrd heidutav võib olla kõnega esinemine ning kui palju oskust ja enesekindlust nõuab isegi praegusest poole väiksema rahvahulga tähelepanu köitmine.

      Aga ta sai peagi aru, et tema mured olid asjatud. Kui Nora kurgu puhtaks köhis ja oma märkmeid sirvis, langes kuulajaskonnale vaikus. Ta oli kannatanud – ta oli kõigest ilma jäänud naine – ja kannatused varustasid ta autoriteediga. Tal polnud vaja kellegi tähelepanu või lugupidamist välja teenida.

      Lisaks sellele osutus Nora loomulikuks. Ta rääkis aeglaselt ja selgesti – see on üks kõnekunsti põhireegleid, kuid üllatavalt suur arv esinejaid oli seda täna eiranud – ning kobas ja kõhkles täpipealt piisaval määral, et kõik liiga lihvitud välja ei näeks. Talle tuli kasuks asjaolu, et ta oli kütkestav, pikka kasvu ja heade proportsioonidega ning vaikse, aga tundeküllase häälega naine. Rõivastatud oli ta vabalt nagu suurem osa kuulajaidki ja Kevin avastas, et vahib pisut liiga himukal pilgul keerulist tikandit tema ametliku ürituse jaoks haruldaselt liibuvate teksade tagataskul. Ta pani tähele, et Noral on kaks last sünnitanud kolmekümne viie aastase naise kohta üllatavalt nooruslik keha. „Ja kaks last kaotanud naise,” tuletas Kevin endale meelde, ajas lõua püsti ja püüdis keskenduda millelegi kohasemale. Värvifoto armunud pilgul leinava ema tagumikku jõllitavast linnapeast oli küll kõige viimane asi, mida ta oleks tahtnud Mapletoni Sõnumitooja esikaanel näha.

      Nora alustas sellest, et esialgu kavandas ta kõnet oma elu parima päeva tähistamiseks. Kõnealune päev leidis aset kõigest paar kuud enne 14. oktoobrit ajal, mil tema perekond puhkas Jersey rannikul. Midagi erilist ei juhtunud ega saanud ta tollal ka täiel määral aru oma õnne ulatusest. Mõistmine jõudis temani alles hiljem, kui abikaasat ja lapsi enam ei olnud ning ta oli elanud üle piisavalt palju unetuid öid, et oma kaotuse suurust hinnata.

      Ta ütles, et see oli ilus, soe ja tuuline hilissuve päev, kuid mitte niivõrd päikseline, et oleks tulnud pidevalt päevavarjule mõelda. Ühel ennelõunasel hetkel hakkasid lapsed – Jeremy oli kuuene ja Erin neljane ning vanemaks nad enam ei saanudki – liivast kindlust ehitama ja töötasid selle pühaliku innuga, mida lapsed vahel üpriski ebaoluliste tegevuste puhul üles näitavad. Nora ja tema mees Doug istusid sealsamas lähedal tekil, hoidsid teineteisel käest kinni ning vaatasid, kuidas nood pisikesed tõsimeelsed töömehed vee äärde jooksevad, plastämbri märga liiva täis panevad ja siis tagasi rühmavad, hambaorgina peenikesed käed raske kandami tõttu pinguli tõmbunud. Lapsed ei naeratanud, aga nende nägu õhetas rõõmuküllasest sihikindlusest. See kants, mida nad ehitasid, oli üllatavalt suur ja keeruline. See andis neile tegevust mitmeks tunniks.

      „Meil oli videokaamera kaasas,” ütles Nora. „Kuid miskipärast ei tulnud meile pähe kaamerat tööle panna. Teatavas mõttes olen ma selle üle rõõmus. Rõõmus seepärast, et kui meil oleks tollest päevast mõni videosalvestus, siis ma lihtsalt vaataksin seda kogu aeg. Ma jääksin seda üha uuesti ja uuesti läbi mängides televiisori ees otsa.”

      Sellest päevast mõtlemine sundis teda aga miskipärast meenutama ka üht teist päeva – üht kohutavat laupäeva sellele eelnenud aasta märtsikuus, kui kogu perekond oli mingisuguse kõhunakkusega pikali maas. Jäi selline mulje, nagu oksendaks keegi iga kord, kui sa ennast pöörasid, ja sealjuures sugugi mitte alati klosetipotti. Maja haises, lapsed vingusid ja koer muudkui niutsus, et teda õue lastaks. Nora ei suutnud voodist tõusta – ta oli palavikus ja vahetevahel koguni sonis – ning Doug polnud põrmugi paremas seisus. Pärast lõunat tuli lühike ajavahemik, mille jooksul Nora arvas, et ta võib surra. Kui ta jagas oma kartust abikaasaga, siis too lihtsalt noogutas ja ütles: „Olgu siis pealegi.” Nad olid niivõrd haiged, et neile ei tulnud isegi pähe telefonitoru hargilt tõsta ja abi kutsuda. Kui kuivanud oksest koorikuga kaetud juustega Erin õhtul nende vahel lebas, astus ühel hetkel tuppa Jeremy, kes osutas nutuselt oma jalale. „Woody kakas köögis,” ütles ta. „Woody kakas ja mina astusin selle sisse.”

      „See oli põrgu,” lausus Nora. „Me ütlesime teineteisele kogu aeg nii. „See on tõesti põrgu.””

      Muidugi said nad sellest jagu. Mõne päeva pärast olid kõik jälle terved ja maja sai enam-vähem korda. Aga edaspidi pidasid nad „perekonna puuksuvõistlust”, nagu nad seda nimetasid, oma elu madalpunktiks ja selliseks katastroofiks, mis tuleks kõige muu vaatlemisel aluseks võtta. Kui vesi keldrisse tungis, Nora parkimistrahvi sai või Doug mõnest kliendist ilma jäi, võisid nad endale alati meenutada, et asjalood oleksid võinud veel hullemad olla.

      „Me ütlesime: „Noh, vähemalt pole see nii halvasti kui siis, kui me kõik väga haigeks jäime.””

      Nora kõne selles osas tegid ennast siis lõpuks nähtavaks süüdlastest mahajääjad, kes ilmusid hulganisti välja pargi lääneservaga piirnevast väikesest puistust. Neid oli vahest nii paarkümmend, nad kandsid valgeid rõivaid ning liikusid pikkamisi kokkutulnute poole. Esialgu nägid nad välja nagu korrastamata jõuk, kuid kõndides hakkasid nad koonduma ühtseks riviks, mis meenutas Kevinile mingisugust otsimismeeskonda. Kõik inimesed kandsid käes üheainsa musta värvi trükitähega ilustatud plakatialust ning lavast hüüdekaugusele jõudes nad peatusid ja tõstsid oma täheruudu pea kohale. Ebaühtlase kõrgusega tähtede reast moodustusid sõnad „ärge raisake oma hingeõhku”.

      Rahvahulgale ei olnud sekkumine kui selline ega ammugi säärane mõtteavaldus meeltmööda ning hakkas kostma pahaseid hääli. Tseremooniale olid tulnud peaaegu kõik politseinikud ja pärast hetkelist kõhklust hakkas mitu nendest sissetungijate poole liikuma. Politseiülem Rogers viibis laval ja parajasti just siis, kui Kevin tõusis, et tema käest küsida, kas vastasseisu provotseerida on ikka tark tegu, pöördus Nora politseinike poole.

      „Ma palun,” ütles ta. „Jätke nad rahule. Nad ei tee ju kellelegi haiget.”

      Politseinikud lõid kõhklema ja katkestasid siis oma ülema märguande peale pealetungi. Kevin nägi protestijaid oma kohalt selgesti ja teadis selleks ajaks juba, et nende hulgas on ka tema abikaasa. Kevin ei olnud Lauriega paar kuud kohtunud ja jahmus sellest, kui palju naine on kaalus alla võtnud, otsekui oleks ta kadunud mingisuguse ülesvõtu kultuse asemel hoopiski kuhugi salenemiskeskusse. Nii halle juukseid ei olnud Kevin tal varem veel näinud – SM ei pööranud oma välimuse eest hoolitsemisele just erilist tähelepanu –, kuid üldkokkuvõttes jättis ta endast kummaliselt noorusliku mulje. Võib-olla oli põhjuseks sigaret tema suus – nende vahekorra algusaegadel oli Laurie olnud suitsetaja –, aga see N-tähte kõrgel pea kohal hoides praegu tema ees seisev naine meenutas Kevinile pigem toda lõbujanust tüdrukut, keda ta oli tundnud kolledžis, kui seda nukrameelset täidlase pihaga naisterahvast, kes pool aastat tagasi tema juurest minema läks. Olukorrast hoolimata tundis ta vaieldamatut iha Laurie vastu, mis väljendus ehtsa ja ülimalt irooniaküllase liikumisena kubeme kandis.

      „Ma ei ole ahne,” jätkas Nora jutulõnga taas üles võttes. „Ma ei palu endale seda täiuslikku päeva supelrannas. Te andke mulle kõigest too kohutav laupäev, mil me kõik olime küll haiged ja õnnetud, aga elus ja üheskoos. Praegusel hetkel on see minu jaoks sama hea kui taevas.” Tema hääl murdus tunnete mõjul esimest korda alates hetkest, mil ta kõnelema hakkas. „Jumal õnnistagu meid – nii neid, kes on siin, kui ka neid, keda ei ole. Me kõik oleme nii palju läbi elanud.”

      Kevin püüdis järgnenud kestva ja üksjagu trotsliku käteplagina ajal Lauriega silmsidet luua, kuid naine keeldus heitmast tema suunas ainsatki pilku. Kevin proovis ennast veenda, et ta ei tee seda omaenda vabal tahtel – lõppude lõpuks seisis ta ju kahe koguka habetunud mehe vahel, kusjuures üks nendest meenutas natuke Neil Feltonit, kellel oli kunagi kesklinnas gurmeepitsa baar. Oleks olnud lohutav mõelda, et Laurie ülemused andsid talle juhtnööri vältida abikaasaga kas või hääletult ühendusse astumise läbi kiusatusse langemist, aga Kevin teadis oma südames, et see ei ole nii. Laurie oleks saanud soovi korral tema poole vaadata või vähemalt tunnistadagi selle mehe olemasolu, kellega ta oli

Скачать книгу