Allesjäänud - Tom Perrotta

Скачать книгу

kile, täiesti võlts naer

      Jube muusikaline maitse

      Hukkamõistev

      Ei teretaks, kui minuga tänaval kokku saab

      Inetud päikeseprillid

      Jeni-kinnisidee

      Kasutab vestluses selliseid sõnu nagu „melu” ja „gallimaatia”

      Näägutab isa kallal seoses kolesterooliga

      Lõdvad käed

      Armastab Jumalat rohkem kui omaenda perekonda

      Tegelikult see toimiski veidi või vahest ta lihtsalt harjus sellise olukorraga. Igatahes lõpetas ta viimaks enda magama nutmise, lõpetas pikkade meeleheitel kirjade kirjutamise, milles palus emal koju tulla, ja lõpetas iseenda süüdistamise niisugustes asjades, mis ei sõltunud tema tahtest.

      „See oli tema enda otsus,” õppis ta endale meelde tuletama. „Mitte keegi ei sundinud teda minema.”

      Praegu oli ainus aeg, mil Jill emast vahetpidamata puudust tundis, hommikuhakatus, mil ta poolenisti veel magas ega olnud uue päevaga kohanenud. See lihtsalt ei olnud õige, et sa tuled alla hommikust sööma ega leia eest hallis udemelises hommikumantlis ema ja ei ole kedagi, kes sind kallistaks ning sosistaks lõbusa ja kaastundliku häälega: „Tere, unimüts.” Jillil oli ärkamisega raskusi ja ema laskis tal ilma erilise jutu ja asjatu draamata aegapidi ja torisedes teadvusele tõusta. Kui ta tahtis süüa, siis oli see tore, aga kui ei tahtnud, polnud sellestki miskit häda.

      Isa püüdis samasugust lõtva suhtumist üle võtta – seda au pidi Jill talle küll andma –, kuid nad lihtsalt ei olnud ühel ja samal lainepikkusel. Isa oli rohkem seda tüüpi inimene, kes asub kohe tõustes asja kallale. Sõltumata sellest, mis kell Jill voodist välja sai, oli isa alati reibas ja äsja duši all käinud ning vaatas hommikulehe kohalt üles – hämmastaval kombel luges ta ikka veel hommikulehte – kergelt etteheitva pilguga, otsekui oleks tütar kokkulepitud kohtumisele hiljaks jäänud.

      „No-noh,” ütles isa. „Ennäe, kes siin on. Ma juba imestasingi, millal sa võiksid platsi ilmuda.”

      „Tere,” pomises Jill, tajudes ebamugavustundega, et ta on lapsevanema hoolika uurimistegevuse objekt. Isa silmitses teda niiviisi tähelepanelikult igal hommikul, püüdes ära mõistatada, millega ta eelmisel õhtul tegeles.

      „Kerge pohmelus või mis?” päris isa pigem uudishimuliku kui hukkamõistva häälega.

      „Tegelikult ei ole.” Ta oli joonud Dmitri majas ainult paar õlut ja tõmmanud üks-kaks mahvi õhtu lõpul ringi käinud kanepiplärust, kuid üksikasjadesse laskumisel polnud mingit mõtet. „Ma lihtsalt ei saanud piisavalt kaua magada.”

      „Ahah,” mühatas isa, ilma et oleks vaevunud oma umbusku varjama. „Kas sa ei tahaks täna õhtul koju jääda? Me võiksime mõnda filmi vaadata või midagi sellesarnast.”

      Jill teeskles, et ei kuulnud teda, läks jalgu järel vedades kohvikeetja juurde ja kallas endale tassitäie kohvi nendest tumeda röstiga ubadest, mida nad olid hiljaaegu ostma hakanud. See oli kahekordne kättemaks emale, kes ei lubanud Jillil kodus kohvi juua, isegi mitte seda lahjat hommikusegu-lurri, mida ta ise nii hõrguks pidas.

      „Ma võin sulle omletti praadida,” pakkus isa välja. „Või sa võid lihtsalt mingeid helbeid süüa.”

      Jill võttis istet ja teda läbis võdin, kui ta mõtles isa suurele rasvast leemendavale omletile, mille vahelt imbub välja oranžikat juustu.

      „Mul ei ole kõht tühi.”

      „Sa pead ju midagi sööma.”

      Jilli laskis selle kõrvust mööda ja rüüpas suure sõõmu musta kohvi. Selline mudakarva käre kohv oli parem, sest andis organismile suurema šoki. Isa pilk põikas kellale valamu kohal.

      „Kas Aimee on ärganud?”

      „Veel ei ole.”

      „Kell on seitse viisteist.”

      „Kiiret pole kuhugi. Meil mõlemal on esimene tund vaba.”

      Isa noogutas ja võttis taas oma ajalehe käsile just nimelt nii, nagu ta oli teinud igal hommikul pärast seda, kui tütar oli rääkinud talle üht ja sedasama valet. Jill ei teadnud iial päris kindlalt, kas isa jäi teda uskuma või lihtsalt ei hoolinudki sellest. Samasuguseid segaseid signaale saatsid talle paljud täiskasvanud tema elus – politseinikud, õpetajad, sõprade vanemad, Derek jogurtijäätise poest ja isegi sõiduõpetaja. See oli omamoodi muserdav, sest tegelikult sa ei teadnud iial, kas sulle tullakse lihtsalt vastu või oled sa tõepoolest millestki puhtalt pääsenud.

      „Kas Pühast Wayne’ist on mingeid uudiseid?” Jill oli usulahu juhi vahistamise lugu suure huviga jälginud ja leheartiklites toodud räpased üksikasjad tekitasid temas sünget lõbu, kuid ühtlasi ka piinlikkust venna pärast, kes lõi mesti hiljem šarlataniks ja seaks osutunud mehega.

      „Täna ei ole,” ütles isa. „Nad on kogu sobiva materjali vist juba ära kasutanud.”

      „Oleks huvitav teada, mida Tom ette võtab.”

      Nad olid viimastel päevadel selle üle arutlenud, kuid ei olnud kuigi kaugele välja jõudnud. Oli raske ette kujutada, mida Tom võiks mõelda, kui sa ei tea, kus ta viibib ja millega tegeleb või kas ta üldse ongi enam selle raviva kallistuse liikumisega seotud.

      „Ma ei tea. Tõenäoliselt on ta üsna…”

      Nad katkestasid vestluse, sest kööki astus Aimee. Jill tundis kergendust, kui nägi, et sõbrannal on jalas pidžaamapüksid – see ei olnud sugugi alati nii –, ehkki tänahommikust suhtelist tagasihoidlikkust kahandas rindadevahelist nõgu paljaks jättev särk. Aimee avas külmkapi ukse ja kiikas pead viltu hoides tükk aega kappi, otsekui oleks seal sees toimunud midagi kütkestavat. Seejärel võttis ta välja munakarbi ning pöördus laua poole, nägu lõtv ja unine ning juuksed suurejoonelises sasipuntras.

      „Härra Garvey,” ütles ta, „kas on olemas mingisugunegi võimalus, et te saate teha ühe sellise nämma omleti?”

      Nad läksid kooli nagu tavaliselt pikemat teed pidi, põigates Safeway taha üht kiiret kanepipläru tegema – Aimee andis oma parima, et mitte tõsta jalga üle Mapletoni keskkooli läve ilma miskit liiki suminata peas – ja minnes seejärel üle Reservoir Roadi, et näha, kas Dunkin’ Donutsi sõõrikupoes pole toimumas midagi huvitavat. Vastus osutus üldse mitte üllataval kombel eitavaks, kui te just sõõrikuid näsivaid vanamehi huvitavate kilda ei arva, aga niipea, kui nad olid pea ukse vahelt sisse pistnud, tabas Jilli jõhker magusaisu.

      „Sa ei pane ju pahaks?” küsis ta arglikult leti poole vaadates. „Ma ei ole täna hommikul midagi söönud.”

      „Ei pane. See paks tagumik ei ole minu oma.”

      „Kuule.” Jill andis talle laksu vastu käsivart. „Minu tagumik ei ole paks.”

      „Veel ei ole,” teatas talle Aimee. „Söö veel mõni sõõrik.”

      Suutmata valida glasuuritud sõõriku ja moosipiruka vahel, otsustas Jill mitte kummalegi liiga teha ja tellis mõlemad. Ta oleks võinud täiesti rõõmsa meelega süüa ka käigu pealt, kuid Aimee nõudis, et nad istuksid lauda.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного

Скачать книгу