LITMIR.BIZ

Скачать книгу

painutas sõrmi, tundes nende tugevust. See tunne oli sama hea kui naisega magada. Sama hea kui mõõgavõitlus. Neli sõrme ja pöial. Ta oli näinud und, et on sandiks tehtud, kuid see polnud nii. Kergendustundest lõi tal pea pööritama. Mu käsi, mu parem käsi. Kui mul see alles on, ei pea ma midagi kartma.

      Tema ümber seisid kümmekond pikka tumedat kogu peakottidega rüüdes, mis varjasid nende nägusid. Neil olid käes odad. „Kes te olete?” nõudis ta neilt. „Mis teil Casterly Kaljult tarvis on?”

      Nad ei vastanud, vaid ainult torkisid teda odaotstega. Tal ei jäänud muud üle kui alla minna. Ta laskus mööda käänulist koridori ja kõvasse kaljusse raiutud treppi üha allapoole. Ma pean üles minema, ütles ta endale. Üles, mitte alla. Miks ma alla lähen? Maa all ootab mind hukatus, mõistis ta unenäos esineva selgusega; seal varitses midagi sünget ja kohutavat, mis ihkas teda oma saagiks. Jaime tahtis seisma jääda, kuid nende odad torkisid teda takka. Oleks mul minu mõõk, siis ei saaks miski mulle häda teha.

      Trepp lõppes äkitselt kajavas pimeduses. Jaime tajus, et tema ees on avar ruum. Ta peatus järsult ja jäi sügaviku veerele kõikuma. Odateravik torkas teda nimmekohta ja paiskas ta kuristikku. Ta kisendas, kuid kukkumine jäi lühikeseks. Ta maandus kätele ja põlvedele pehmel liival ja madalas vees. Casterly Kalju all oli koopaid, kus leidus vett, kuid see siin oli talle võõras. „Mis koht see on?”

      „Sinu koht.” Hääl kajas vastu; need olid sada häält, tuhat häält, kõigi Lannisteride hääled alates Lann Targast, kes oli elanud aoajastul. Kuid kõige rohkem oli see ta isa hääl ja isand Tywini kõrval seisis Jaime õde, valev ja kaunis, käes põlev tõrvik. Ka Joffrey oli seal, nende ühine poeg, ja nende taga veel kümmekond tumedat kogu, kellel olid kuldkollased juuksed.

      „Õde, miks isa meid siia tõi?”

      „Meid? See on sinu koht, vend. See on sinu pimedus.” Cersei tõrvik oli ainsaks valguseallikaks pimeduses. Ta pöördus minekule.

      „Jää minu juurde,” anus Jaime. „Ära jäta mind üksi siia.” Kuid nad olid juba lahkumas. „Ärge jätke mind pimedusse!” Siin all elas midagi jubedat. „Andke mulle vähemalt mõõk.”

      „Ma andsin sulle mõõga,” vastas isand Tywin.

      See lamas ta jalge ees. Jaime kobas vee all ja sai lõpuks selle pideme pihku. Kui mul on mõõk, ei saa miski mulle häda teha. Kui ta mõõga üles tõstis, lõi selle teravikul lõkendama tuleleek ja roomas mööda tera alla, peatudes käelaiuselt enne pidet. Tuli võttis samasuguse värvi nagu teras ja põles sinkjashõbedase leegiga ja hämarus taandus. Küürutades ja kuulatades pöördus Jaime kohapeal ringiratast, valmis ükskõik milleks, mis võis pimedusest esile ilmuda. Vesi voolas ta saabastesse, pahkluuni ulatuv ja lõikavalt külm. Vesi on ohtlik, mõtles ta endamisi. Selle salasügavikes võivad peituda elukad…

      Tagantpoolt kostis kõva pladinat. Jaime pöördus tuhinal heli poole… kuid nõrgas valguses hakkas talle silma ainult Tarthi Brienne, käed raskete ahelatega kammitsetud. „Ma tõotasin, et kaitsen sind,” sõnas alasti piiga jonnakalt. „Ma vandusin seda.” Ta sirutas käed Jaime poole. „Palun, ser. Kui tohib paluda.”

      Teraslülid katkesid nagu siid. „Mõõka,” palus Brienne, ja seal see oligi – koos tupe, vöö ja kõigega. Neiu pani selle ümber oma jämeda piha. Valgus oli nii hämar, et Jaime nägi teda vaevu, ehkki nad seisid teineteisest vaid paari jala kaugusel. Selles valguses näib ta peaaegu kaunitarina, mõtles Jaime. Selles valguses on ta peaaegu nagu rüütel. Ka Brienne’i mõõk võttis tuld ja põles sinkjashõbedaselt. Pimedus taandus veel pisut.

      „Need leegid põlevad senikaua, kuni te elate,” kuulis ta Cersei hüüdu. „Kui need hääbuvad, on ka teie kord.”

      „Õde!” hüüdis Jaime. „Jää minu juurde. Jää siia!” Ainsaks vastuseks olid vaiksed eemalduvad sammud.

      Brienne liigutas oma mõõka ühele ja teisele poole ja vaatas, kuidas hõbekarva leegid hüplesid ja valendasid. Tema jalge ees säras põleva mõõga peegelpilt sileda musta vee pinnal. Neiu oli sama pikk ja tugev nagu Jaime varasemast mäletas, kuid talle tundus siiski, et piigal olid nüüd naiselikumad vormid.

      „Kas siin all hoitakse karu?” Brienne liikus aeglaselt ja ettevaatlikult, mõõk käes, astus sammu, siis pöördus ja kuulatas. Iga sammu juures kostis kerget solinat. „Koopalõvi? Ürghunte? Mõnda karu? Ütle mulle, Jaime. Kes siin elab? Kes elab siin pimeduses?”

      „Hukatus.” Mitte karu, mõistis Jaime. Mitte lõvi. „Ainult hukatus.”

      Mõõkade jahedas hõbesinises valguses paistis neiu kahvatu ja sõjakas. „Mulle ei meeldi see koht.”

      „Ei meeldi see mullegi.” Nende mõõgad moodustasid väikese valgusesaare, kuid ümberringi laius lõputu pimedusemeri. „Mu jalad on märjad.”

      „Me võiksime tagasi minna sama teed mööda, kust meid siia toodi. Kui sa mu õlgadele roniksid, ulatuksid sa kergesti selle käigusuuni.”

      Siis saaksin ma Cerseile järele minna. Jaime tundis, kuidas tal selle mõtte peale kõvaks läks ja ta pöördus kõrvale, et Brienne seda ei näeks.

      „Kuula.” Neiu pani käe talle õlale ja Jaime võpatas äkilisest puudutusest. Ta on soe. „Keegi tuleb.” Brienne tõstis mõõga ja osutas sellega vasakule. „Sealt.”

      Jaime puuris pilguga pimedust ja siis nägi temagi. Keegi liikus pimeduses, kuid ta ei näinud päris täpselt…

      „Mees hobusel. Ei, kaks. Kaks ratsanikku kõrvuti.”

      „Siin, Kalju all?” See oli arutu mõte. Kuid sealt tulidki kaks ratsanikku tuhkrutel hobustel, nii mehed kui ratsud soomusega kaetud. Hobused ilmusid aeglasel sammul pimedusest esile. Nad ei tee häält, mõistis Jaime. Ei mingit solinat, soomusekõlinat ega kabjaplaginat. Talle meenus Eddard Stark, kes ratsutas läbi Aeryse vaikusesse mattunud troonisaali. Ainult ta silmad kõnelesid – kõrge isanda silmad, külmad ja hallid ja täis hukkamõistu.

      „Oled see sina, Stark?” hõikas Jaime. „Tule aga. Ma ei kartnud sind elusana, ma ei karda sind ka surnuna.”

      Brienne puudutas tema kätt. „Neid on rohkem.”

      Ka Jaime nägi neid. Talle tundus, nagu kannaksid nad kõik lumest turvist ja nende õlgade kohal lehvisid udukahlud. Nende kiivrite näokatted olid alla tõmmatud, kuid Jaime Lannister tundis nad ära ka nägusid nägemata.

      Viis neist olid olnud ta vennad. Oswell Whent ja Jon Darry. Lewyn Martell, Dorne’i prints. Valge Sõnn, Gerald Hightower. Ser Arthur Dayne, Hommiku Mõõk. Ja nende kõrval ratsutas hämu ja kurbusega pärjatud Rhaegar Targaryen, Lohekivi Prints ja Raudtrooni seaduslik pärija, pikad juuksed selja taga lehvimas.

      „Ma ei pelga teid,” hõikas Jaime ja pöördus, kui ratsanikud temast kahele poole hargnesid. Ta ei teadnud, kummale poole näoga seista. „Ma võitlen teiega ükshaaval või kõigi vastu korraga. Aga kes teist sellelt piigalt mõõtu võtab? Ta saab pahakseks, kui ta kõrvale jäetakse.”

      „Ma andsin vande, et kaitsen teda,” sõnas Brienne Rhaegari vaimule. „Ma andsin pühaliku vande.”

      „Me kõik oleme vande andnud,” vastas ser Arthur Dayne väga nukralt.

      Vaimud tulid oma tontlike ratsude seljast maha. Kui nad mõõgad välja tõmbasid, toimus see täiesti hääletult. „Tema tahtis linna maha põletada,” ütles Jaime. „Et Robertile jääks vaid tuhk.”

      „Ta oli sinu kuningas,” ütles Darry.

      „Sa vandusid, et kaitsed teda,” lisas Whent.

      „Ja tema lapsi samuti,” lausus prints Lewyn.

      Prints Rhaegar helendas külmalt – kord valgelt, siis punaselt, siis tumedalt. „Ma jätsin oma naise ja lapsed sinu hoolde.”

      „Ma ei arvanud, et ta neile kurja teeb.” Jaime mõõk helendas nüüd nõrgemini. „Ma olin kuninga juures…”

      „Tapsid

Скачать книгу