LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Too ta sealt välja.”

      „Ša hoia šiit eemale, Kuningatapja, kui ei taha teišt könti šaada.” Sikk tõstis veinikarika. „Šinu naiššaatan hammuštaš mul kõrva peašt. Mõni ime, et ta iša šihukeše värdja eešt luna ei makša.”

      Möiret kuuldes pöördus Jaime ümber. Karu oli kaheksa jalga pikk. Gregor Clegane loomanahas, ainult küllap vist arukam, mõtles Jaime. Kuid see elukas ei ulatunud käpaga nii kaugele lööma kui Mägi oma röögatu kahekäemõõgaga.

      Raevust möirates paljastas karu suutäie kollaseid kihvu, laskus siis tagasi neljale käpale ja läks otse Brienne’i poole. Kasuta võimalust, mõtles Jaime. Löö! Kohe!

      Selle asemel suskas neiu looma mannetult mõõgateravikuga. Karu põrkas tagasi ja tungis siis mörisedes peale. Brienne lipsas vasakule ja suskas uuesti karule näkku. Seekord tõstis elukas käpa ja lõi mõõga kõrvale.

      Ta on ettevaatlik, mõistis Jaime. See loom on varem inimesi rünnanud. Ta teab, et mõõgad ja odad võivad talle viga teha. Aga see ei heiduta teda kauaks eemale. „Tapa ta!” karjus ta, kuid tema hääl mattus teiste hõigete sisse. Kui Brienne teda kuuliski, ei näidanud ta seda välja. Ta liikus augus ringiratast, hoidudes seljaga vastu seina. Liiga lähedalt. Kui karu ta vastu seina surub…

      Kiskja pööras end kohmakalt, liiga kaugel ja liiga kiiresti. Kassi väledusega muutis Brienne suunda. Vaat see on juba selle piiga moodi. Ta sööstis ette ja lõi mõõgaga karule selga. Möirates ajas kiskja end taas tagajalgadele. Brienne taganes kärmelt. Aga kus on veri? Siis Jaime korraga mõistis. Ta pöördus järsult Hoati poole. „Sa andsid talle turniirimõõga.”

      Sikk hirnus naerda, Jaimet veini ja süljega pritsides. „Muidugi.”

      „Mina maksan ta eest selle kuradi luna. Kulda, safiire, mida ainult tahad. Tõmba ta sealt välja.”

      „Ša tahad teda? Too ta šiiš ära.”

      Nii Jaime tegigi.

      Ta pani oma terve käe marmorrinnatisele, hüppas üle selle ja maandus veereldes liivale. Karu pöördus mütsatust kuuldes, nuhutas ja piidles uut tulijat valvsalt. Jaime rabeles ennast põlvili. Mida seitset põrgut ma nüüd edasi teen? Ta haaras maast kamalutäie liiva. „Kuningatapja!” kuulis ta Brienne’i jahmunud häält.

      „Jaime.” Ta hüppas püsti ja virutas liiva karule näkku. Kiskja küünistas õhku ja möirgas nagu metsaline.

      „Mida sa siin teed?”

      „Midagi arutut. Hoia minu selja taha.” Jaime liikus kaarega neiu poole, ennast Brienne’i ja karu vahele seades.

      „Hoia ise minu selja taha. Mul on mõõk.”

      „Nüri ja terata mõõk. Hoia minu selja taha!” Jaime märkas midagi, mis oli pooleldi liiva sisse mattunud, ja kahmas selle terve käega maast üles. See osutus inimese lõualuuks, mille küljes rippus veel veidi vakladest kubisevat rohekat ihu. Kui tore, mõtles Jaime, seejuures mõistatades, kelle nägu ta käes hoiab. Karu nihkus lähemale ja Jaime heitis käe taha ja viskas luu, ihu ja vaglad karu pea pihta. Vise läks tubli kolm jalga märgist mööda. Ma peaksin ka oma vasaku käe maha kaksama, sellest pole mulle mingit kasu.

      Brienne tahtis temast mööda söösta, kuid Jaime lõi tal jalad alt ära. Neiu kukkus liivale, kasutu mõõk pihku surutud. Jaime jäi harkisjalu tema kohale seisma ja karu kargas nende poole.

      Kõlas kume tinin ja korraga istus kiskja vasakus silmas sulgedega nool. Karu avatud lõugade vahelt voolas verd ja ila ja teine nool tabas teda jalga. Karu möiratas ja ajas end tagajalgadele. Ta märkas uuesti Jaimet ja Brienne’i ja looberdas nende poole. Veel mitmest ammust lendu lastud nooled tungisid läbi karvkatte ihusse. Nii lähedalt polnud amburitel lihtsalt võimalik mööda lasta. Nooled tabasid raskelt nagu nuiad, kuid karu tegi veel ühe sammu. Vaene rumal vapper loom. Kui karu talle äiata püüdis, keksis Jaime kisendades ja jalaga liiva üles pekstes kõrvale. Karu pöördus, et oma piinajale järgneda ja sai veel kaks noolt selga. Ta mörises viimast korda, istus tagakäppadele, vajus verelaigulisele liivale pikali ja suri.

      Brienne upitas ennast põlvili, mõõk pihku surutud, hingamine kiire ja katkendlik. Terassääre amburid vedasid oma ambe vinna ja sättisid uusi nooli paika, Verised Pajatsid aga kisendasid neile needusi ja ähvardusi. Jaime nägi, et Rorge ja Kolmvarvas olid mõõgad välja tõmmanud ja Zollo vallandas oma piitsa.

      „Te tapšite mu karu!” kriiskas Vargo Hoat.

      „Ja sama juhtub teiega, kui te minuga tüli norite,” kähvas Terassäär vastu. „Plika tuleb koos meiega.”

      „Ta nimi on Brienne,” sõnas Jaime. „Tarthi neitsi Brienne. Ma loodan, et sa oled ikka veel neitsi?”

      Neiu inetu nägu tõmbus punaseks. „Jah.”

      „Kui tore,” ütles Jaime. „Ma päästan ainult neitseid.” Ta pöördus Hoati poole. „Sa saad oma lunaraha. Meie mõlema eest. Ükski Lannister ei jää kellelegi võlgu. Hangi nüüd paar köit ja aita meid siit välja.”

      „Mida perset,” urises Rorge. „Tapa nad ära, Hoat. Muidu hakkad seda kuradi kõvasti kahetsema.”

      Qohorlane kõhkles. Pooled tema mehed olid purjus, põhjalased purukained ja neid oli kaks korda rohkem. Mõned amburid olid oma relvad juba uuesti laadinud. „Tõmmake nad välja,” sõnas Hoat ja pöördus siis Jaime poole. „Ma otšuštašin armuline olla. Öelge šeda oma aulišele išale.”

      „Seda ma teen, mu isand.” Aga sellest ei sünni sulle midagi head.

      Alles siis, kui nad olid Harrenhalist juba pooleteise penikoorma kaugusel ja müüril seisvate vibumeeste laskeulatusest väljas, ei hoidnud Walton Terassäär oma viha enam tagasi. „Oled sa hull, Kuningatapja? Kas sa otsisid surma või? Ükski mees ei saa karust paljaste kätega jagu.”

      „Ühe palja käega ja ühe palja köndiga,” parandas Jaime teda. „Aga ma lootsin, et te tapate selle eluka enne, kui tema minu. Vastasel juhul oleks isand Bolton teilt naha maha nülginud nagu koore apelsinilt, eks?”

      Terassäär nimetas teda otsesõnu lollakaks Lannisteriks, andis hobusele kannuseid ja kappas piki rivi minema.

      „Ser Jaime?” Ka oma roosas määrdunud siidkleidis ja pitsiräbalates nägi Brienne välja pigem nagu kleidiga mees kui õige naine. „Ma olen tänulik, aga… te olite juba kaugele jõudnud. Miks te tagasi tulite?”

      Jaimel käis peast läbi korraga kümme nööget, üks jõhkram kui teine, kuid ta kehitas ainult õlgu. „Ma nägin sind unes,” ütles ta.

      CATELYN

      Robb jättis oma noore kaasaga kolm korda hüvasti. Ühe korra hiies südamepuu ees, jumalate ja inimeste silme all. Teist korda väravavõre all, kus Jeyne ta pika embuse ja veel pikema suudlusega teele saatis. Ja lõpuks tunni tee kaugusel Kärestikujõest, kui neiu vahule aetud hobusel kohale kappas ja oma noort kuningat anus, et ta kaasa võetaks.

      Catelyn nägi, et Robb oli sellest liigutatud, kuid ühtlasi ärritunud. Päev oli rõske ja hall, oli hakanud vihma tibama ja ta ei tahtnud sugugi teekonda katkestada, et vihma käes seista ja poole sõjaväe silme all oma pisarais naist lohutada. Ta räägib Jeyne’iga leebelt, mõtles Catelyn neid kahte vaadates, kuid sisimas on ta vihane.

      Kogu selle aja, kui kuningas ja kuninganna rääkisid, uitas Hall Tuul nende ümber, peatudes vaid selleks, et oma kasukalt vett raputada ja vihma peale kihvu paljastada. Kui Robb lõpuks Jeyne’i veel viimast korda suudles, kümmekonnal mehel ta tagasi Vetevoole saata käskis ja taas hobuse selga istus, sööstis ürghunt edasi sama kärmelt nagu pikkvibult lendu lastud nool.

      „Nagu näha, on kuninganna Jeyne’i süda täis armastust,” sõnas Lombakas Lothar Frey Catelynile. „Nagu mu lihastel õdedelgi. Jaa, ma olen päris kindel, et Roslin tantsib praegugi Kaksikute ümber ja leelutab: „Emand Tully, emand

Скачать книгу