LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ähvardavalt.

      „Ma pean minema,” pomisen vaikselt.

      „Aga mis sellest pildist saab?” vingub Megan, heites säravad tumedad juuksed üle õla.

      „Ma kustutan selle ära.”

      „Aga su jäätisekokteil?” küsib Kira.

      Võtan käekotist veidi raha ja panen selle lauale, lootes, et nad ei näe, kuidas mu sõrmed värisevad. „Keegi teist võib selle endale võtta. Mulle tuli just meelde, et pean ema ühe asjaga aitama. Ma pean koju minema.”

      Ollie vaatab mind ja sekundiks mõtlen, et ta näeb päriselt pettunud välja. „Kas sa oled homme linnas?” küsib ta.

      Megan põrnitseb teda üle laua.

      „Vist küll.” Mul on nii kuum, et nägemine hägustub. Ma pean siit kohe välja saama. Kui nad mind siin laua ääres kauem lõksus hoiavad, minestan ma kindlasti. Pean endast kõik andma, et mitte Olliele karjuda, et ta tee pealt eest läheks.

      „Lahe.” Ollie laseb mind laua äärest minema ja annab mulle kaamera. „Võib-olla näeme siis.”

      „Jah.”

      Üks kaksikutest, ma ei tea kumb, uurib, kas mul on kõik korras, kuid ma ei peatu, et talle vastata. Kuidagi jõuan kohvikust välja. Kuulen kajakakriiset, millele järgneb naerukriise. Mingid naised tuiguvad minu poole, kõigil spreipäevitus ja kõrged kontsad. Nad kannavad Barbie-roosasid T-särke, kuigi praegu on detsember, ning ühel neist on kaelas kett algaja autojuhi märkidega.3 Oigan sisemuses. See on teine asi, mida ma Brightonis elamise juures vihkan – igal reede õhtul vallutavad linna poissmeeste- ja tüdrukuteõhtute seltskonnad. Sööstan üle tee ja suundun ranna poole. Tuul on jäine ja värske, kuid just seda ma vajangi. Seisan märjal kiviklibul ja vaatan üksisilmi merele ning ootan, kuni lained, mis murduvad kaldasse ja veerevad sealt tagasi, veenavad mu pulsi tagasi normaalseks.

      Teine peatükk

      Enamiku tüdrukute jaoks oleks tegu jabura olukorraga, kui nad koju jõudes leiaksid oma ema trepilt pulmakleidis poseerimast. Minu jaoks on see tavapärane.

      „Tere, kallis,” ütleb ema, kui ma koduuksest sisse astun. „Mis sa kleidist arvad?” Ta toetub trepikäsipuule ja sirutab ühe käe välja, pikad punakaspruunid juuksed näole langemas. Pulmakleit on elevandiluuvärvi ja ampiirlõikeline ning selle kaelus on ääristatud pitslilledega. See on tõepoolest kaunis, kuid ma olen ikka veel nii endast väljas, et suudan vaid noogutada.

      „See on tolle Glastonbury-teemalise pulma jaoks,” selgitab ema trepist alla mind kallistama tulles. Ta lõhnab rooside ja patšuliõli järele nagu tavaliselt. „Kas see pole mitte kaunis? Kas sellest mitte ei õhku naiselikkust?”

      „Mhmh,” nõustun ma. „See on kena.”

      „Kena?” Ema vaatab mind, nagu oleksin opakas. „Kena? See kleit ei ole lihtsalt kena, see on – see on – see on majesteetlik – see on lausa jumalik!”

      „See on vaid kleit, kallis,” ütleb isa esikusse tulles. Ta naeratab mulle ja kergitab kulme. Ma kergitan samuti kulme. Ma võin välimuse poolest emasse olla, kuid iseloomu mõttes olen hoopis rohkem isa moodi – kahe jalaga maa peal! „Hea päev?” küsib isa mind kallistades.

      „Normaalne,” ütlen, soovides järsku, et oleksin taas viieaastane ja võiksin lihtsalt talle sülle pugeda ning paluda, et ta mulle muinasjuttu loeks.

      „Normaalne?” isa astub sammu tagasi ja silmitseb mind tähelepanelikult. „Kas hea normaalne või halb normaalne?“

      „Hea,” vastan, kuna ei taha rohkem draamat.

      Ta naeratab. „Hästi.”

      „Kas sa saad homme poes aidata, Pen?” küsib ema ennast esikupeeglist vaadates.

      „Ikka. Mis kell?”

      „Ainult mõni tund pärastlõunal, kuni ma pulmas olen.”

      Ema ja isa tegelevad pulmakorraldusega ning neil on linnas pulmasalong nimega To Have and to Hold. Ema alustas oma äriga siis, kui lõpetas näitlejakarjääri, et pere luua. Tema lemmiktegevuseks on korraldada teemapulmi. Samuti on tema lemmiktegevuseks selga proovida kõiki pulmakleite salongi laos – ma arvan, et ta igatseb oma näitlejapäevade kostüüme.

      „Kui kaua õhtusöögini aega on?” küsin.

      „Umbes tund aega,” ütleb isa. „Ma teen karjasepirukat.”

      „Äge.” Naeratan talle ning hakkan end veidi inimlikumalt tundma. Isa karjasepirukas on suurepärane. „Ma lähen natukeseks oma tuppa.”

      „Okei,” ütlevad ema ja isa kooris.

      „Hah! Ühtekad!” hüüatab ema ja suudleb isa põsele.

      Lähen trepist üles ja vanemate magamistoast mööda. Kui jõuan Tomi ukseni, kuulen hiphopi mütsuvat biiti. Varem vihkasin seda, et pidin kogu aeg tema toast kostvat muusikat kuulma, aga nüüd kui Tom ülikoolis käib, meeldib see mulle, kuna see tähendab, et ta on pühadeks koju tulnud. Ma olen teda ärakolimisest saadik väga igatsenud.

      „Hei, Tom-Tom,” hüüan ta uksest mööda minnes.

      „Hei, Pen-Pen,” hüüab ta vastu.

      Lähen koridori lõppu ja hakkan veel üht treppi mööda üles ronima. Minu tuba on maja katusekorrusel. Kuigi see on teistest magamistubadest palju väiksem, meeldib see mulle ikkagi. Kaldseinad ja puidust aampalgid muudavad toa tõeliselt õdusaks ja hubaseks, samuti on see piisavalt kõrgel, et võin horisondil näha lausa tumesinist meretriipu. Isegi siis, kui väljas on pime, suudab teadmine, et meri on seal, mind maha rahustada. Süütan oma tualettlaua peegli ümber sätitud elektritulukesed ja paar vaniljelõhnalist küünalt. Siis istun voodile ja hingan sügavalt.

      Turvaliselt tagasi koduseinte vahel olles tunnen, et võin kohvikus juhtunule rahulikult mõelda. See on nüüd juba kolmas kord, kui minuga midagi niisugust on juhtunud, ja mu sees hakkab kasvama kabuhirm. Esimest korda, kui see juhtus, lootsin ma, et see oli mingi ühekordne juhus. Teisel korral arvasin, et mul lihtsalt ei vedanud. Aga nüüd, kui see jälle juhtus… Ma värisen ja vingerdan teki alla. Samal ajal kui mu keha üles hakkab soojenema, meenub mulle äkki lambist, kuidas siis, kui olin väike, oli emal kombeks teha mulle mängimiseks tekkidest telk. Ma lamasin hunniku raamatute ja taskulambiga telgis ning lugesin tundide viisi. Mulle meeldis, et mul oli väike maailma eest varjatud peidupaik. Hakkan just silmi sulgema ja end sügavamale teki alla suruma, kui kuulen kolme valju koputust magamistoa seinal. Elliot. Viskan teki pealt ja koputan kaks korda tagasi.

      Oleme Elliotiga terve elu üleukse naabrid olnud. Ja me ei ole mitte ainult üleukse naabrid, vaid üle-magamistoaukse-naabrid, mis on tõsiselt lahe. Me leiutasime oma seinalekoputamise koodi aastaid tagasi. Kolm koputust tähendab Kas ma võin teile tulla? Kaks koputust tähendab Jah, tule kohe siia.

      Tõusen püsti, võtan kiiresti koolivormi ära ja tõmban selga lumeleopardi mustriga kombeka. Elliot vihkab kombekaid. Ta ütleb, et inimene, kes need leiutas, tuleks pea alaspidi kingapaelu pidi Brightoni kai külge puua. Elliot ise riietub väga stiilselt. Mitte nagu mõni moenarr; ta lihtsalt oskab täiega suvalisi riideid kokku sobima panna ja neis hea välja näha. Mulle meeldib tema stiili pildistada.

      Kuulen, kuidas Elliot oma koduukse kinni lööb, vaatan kiiresti tualettlaua peeglisse ja ohkan. Ma ohkan põhimõtteliselt iga kord, kui peeglisse vaatan. See on refleks. Vaata peeglisse – oeh. Vaata peeglisse – oeh. Praegu ei ohka ma tedretähnide ega selle üle, kuidas need katavad tervet mu nägu nagu täpid kanamuna – ma ei näegi neid tegelikult küünlavalguses. Praegu ohkan ma oma juuste üle. Kuidas saab olla nii, et kui meretuul sasib Ollie juukseid, näeb see supernunnu välja, aga kui tuul sasib minu juukseid, näen ma välja nagu oleksin sõrmed pistikupessa torganud. Libistan kiiresti harja läbi lokkide, kuid see ajab need ainult rohkem krässu. On niigi halb, et mu juuksed punased on – Elliot kinnitab, et need on punakasblondid (kindlasti rohkem punakad kui blondid) –, aga kui need oleksid vähemalt nii siledad nagu Meganil,

Скачать книгу