LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pilgu üles Olliele, kes vaatab üksisilmi Megani poole.

      „Kuid vagusi! Mis valgus aknas helgib?”2 ütleb Ollie maailma halvima New Yorgi aktsendiga.

      Ma lihtsalt pean ohkama. Olliel on küll seljas veelgi kohutavam kostüüm kui Meganil – ta näeb välja nagu Jeremy Kyle’i Show külalise ja Snoop Doggi ristand –, aga ta suudab ikkagi kuidagi nunnu olla.

      Elliot vihkab Olliet. Ta arvab, et Ollie on täiega edev, ja sellepärast hüüab teda Kõndivaks Selfiks, aga tegelikult Elliot ei tunnegi Olliet. Elliot käib Hove’is erakoolis ja on Olliet näinud ainult siis, kui me temaga rannas või linnas kokku oleme sattunud.

      „Kas Penny ei peaks minust ka selles stseenis pilti tegema?” küsib Ollie, kui viimaks oma kõne lõpetab. Ta räägib ikka veel võltsi Ameerika aktsendiga – ta on seda teinud sellest ajast peale, kui Romeo osa sai. Väidetavalt teevad kõik kuulsad näitlejad nii, seda kutsutakse „meetodnäitlemiseks”.

      „Loomulikult, Ollz,” ütleb Kutsu-Mind-Jeffiks. „Pen?”

      Panen telefoni käest ja jooksen uuesti trepist üles.

      „Pildista mind parimast küljest, eks,” sosistab Ollie oma nokkmütsi alt minu poole. Tema mütsile on mustade kivikestega kirjutatud TÄKK.

      „Jah,” vastan. „Ee, kumb külg see nüüd ongi?”

      Ollie vaatab mind, nagu oleksin ma peast segi.

      „Lihtsalt nii raske on otsustada,” sosistan, nägu peetpunaseks tõmbumas.

      Ollie kortsutab jätkuvalt kulmu.

      „Sest mõlemad küljed näevad minu arvates head välja,” lisan, maad võtmas paanika. Issand jumal! Mis mul viga on?! Ma peaaegu kuulen, kuidas Elliot õudusest kisendab. Õnneks hakkab Ollie sel hetkel irvitama. See muudab ta palju poisilikumaks ja sõbralikumaks.

      „Parem külg,” ütleb ta ja pöördub tagasi haagiselamu poole.

      „Kas see on – ee – sinu või minu parem?” küsin kindluse mõttes üle.

      „Ole nüüd, Pen. Meil ei ole tervet päeva aega!” hüüab härra Beaconsfield.

      „Minu parem loomulikult,” sisistab Ollie, vaadates mind jälle, nagu oleksin dementne.

      Isegi Megan kortsutab minu poole nüüd kulmu. Nägu hõõgumas, teen pildi ära. Ma ei tee ühtki tavapärast asja, ei kontrolli valgust ega nurka ega midagi – lihtsalt vajutan nupule ja koperdan sealt minema.

      Kui proov viimaks lõppenud on ja ma olen Elliotilt teada saanud, et Shakespeare oli abielludes ainult kaheksateist ning et ta kirjutas ühtekokku kolmkümmend kaheksa näidendit, läheme väikese rühmaga JB rannakohvikusse, et jäätisekokteile ja friikartuleid tellida.

      Randa jõudes kõnnib Ollie korraga minu kõrval. „Kuidas sul ka läheb?” venitab ta oma võltsi New Yorgi aktsendiga.

      „Ee, hästi, aitäh küsimast,” vastan, keel hetkega sõlmes. Ilma Romeo gangsterivarustuseta näeb ta veelgi parem välja. Ta blondid surfikuti juuksed on perfektselt sassis ja ta sinised silmad sädelevad nagu meri talvepäikeses. Kui täitsa aus olla, siis ei ole ma kindel, kas ta üldse on minu tüüpi – ta on välimuselt võib-olla liiga iluspoiss-täiuslik –, aga see on nii ebatavaline, et kooli südametemurdja mulle oma jäägitu tähelepanu pöörab, et ma lihtsalt pean häbelikuks muutuma.

      „Ma mõtlesin…” alustab ta ja naeratab minu poole.

      Mu sisemine hääl hakkab kohe ta lauset lõpetama: Mida sulle vabal ajal teha meeldib? Miks ma sind varem märganud ei ole? Kas tahaksid minuga välja tulla?

      „… kas ma võiksin seda pilti näha, mis sa minust tegid? Lihtsalt selleks, et vaadata, kas ma näen okei välja.”

      „Ahjaa – ee – ikka. Jah, muidugi. Ma näitan sulle, kui kohvikusse jõuame.” Just täpselt sel hetkel kukun ma auku. Okei, see ei ole suur auk ja ma ei kao päriselt sinna sisse ega midagi, kuid mu jalg jääb kinni ja ma koperdan ettepoole ning näen ma välja umbes sama atraktiivne ja peen kui laupäevaõhtune joodik. See on üks asi, mida ma siin, oma kodulinnas Brightonis vihkan. See tundub olevat täis auke, mis eksisteerivad vaid selleks, et mina neisse kukuksin! Teen näo, nagu poleks midagi juhtunud, ja õnneks tundub, et Ollie ei märganudki midagi.

      Kui me kohvikusse jõuame, sukeldub Ollie otsejoones minu kõrvale toolile. Näen, kuidas Megan kulme kergitab ja tunnen kohe, nagu oleksin ma midagi valesti teinud. Megan on väga osav mu enesetunnet kehvaks tegema. Pööran ringi ja keskendun kohvikus olevatele jõulukaunistustele – rohelise ja punase karra keerdudele ja mehaanilisele jõuluvanale, kes hüüab „Hoo, hoo, hoo!” iga kord, kui keegi mööda läheb. Jõulud on kindlasti mu lemmikaeg aastas. Neis on midagi, mis mind alati rahustab. Paari hetke pärast pöördun tagasi laua poole. Õnneks on Megan nüüd oma telefonile keskendunud.

      Mu sõrmed hakkavad tõmblema, kui mulle torkab pähe inspiratsioon blogipostituse jaoks. Mõnikord tundub, nagu oleks kool vaid üks suur lavastus, ning kõik peavad kogu aeg määratud rolle mängima. Meie päriselu-lavastuses ei tohiks Ollie minu kõrval istuda, ta peaks istuma Megani kõrval. Nad ei käi tegelikult ega midagi, kuid nad on mõlemad kindlasti sotsiaalse redeli samal pulgal. Ning Megan ei kuku mitte kunagi auku. Tundub, et ta lihtsalt libiseb läbi elu, trumbiks kastanpruunid juuksed ja pruntis musisuu.

      Kaksikud istuvad laua äärde Megani kõrvale. Nende nimed on Kira ja Amara. Nad mängivad „Romeos ja Julias” repliikideta rolle ja umbes niimoodi kohtleb Megan neid ka päriselus – nagu kõrvalosatäitjaid oma peaosale.

      „Kas ma saan teile midagi juua tuua?” küsib ettekandja, kui naeratuse ja märkmikuga meie laua juurde jõuab.

      „See oleks vinge!” kuulutab Ollie oma näidendiaktsendiga valjusti ja ma lihtsalt pean naeratama.

      Kõik tellivad omale jäätisekokteili – peale Megani, kes tellib mineraalvett – ja siis pöördub Ollie minu poole. „Niisiis, kas ma võin näha?”

      „Mida? Oi, jah.” Sobran kotis kaamera järele ja hakkan pilte läbi klõpsima. Kui jõuan Ollie pildini, annan kaamera tema kätte. Hoian ta reaktsiooni oodates hinge kinni.

      „Lahe,” ütleb ta. „Väga hea pilt.”

      „Uu, las ma vaatan enda oma,” hüüab Megan, haarab Ollielt kaamera ja hakkab metsikult nuppe klõpsima. Kogu mu keha läheb pingesse. Tavaliselt ei ole mul asjade jagamisega probleeme – ma annan isegi pooled oma advendikalendri šokolaadidest oma vennale Tomile –, kuid kaameraga on asjad teisiti. See on mu kõige kallim omand. See on mu turvavõrk.

      „Issand. Jumal. Penny!” kriiskab Megan. „Mida sa teinud oled? Selle pildi peal paistab, nagu mul oleks vuntsid!” Ta virutab kaamera lauale.

      „Ettevaatlikult!” ütlen ma.

      Megan põrnitseb mind, enne kui uuesti kaamera võtab ja nuppe näperdama hakkab. „Kuidas ma enda pildi ära kustutan?”

      Ma haaran kaamera tema käest veidi liiga jõuliselt ja üks ta kunstküüs jääb rihma taha kinni.

      „Ai! Sa murdsid mu küüne!”

      „Sa oleksid peaaegu mu kaamera ära lõhkunud.”

      „Kas sa hoolid ainult oma kaamerast?” Megan jõllitab mind üle laua. „Pole minu süü, et sa nii halva pildi tegid.”

      Mu peas vormib end vastus: Pole minu süü, et sa sundisid mind oma vinni pärast halvast nurgast pilti tegema. Kuid ma takistan end seda ütlemast.

      „Las ma vaatan,” ütleb Ollie, võttes minu käest kaamera.

      Kui Ollie naerma hakkab ja Megan mind veel vihasemalt jõllitab, tunnen tuttavat pitsitust kurku nöörimas. Üritan neelatada, aga see on võimatu. Ma tunnen end laua ääres lõksus olevat. Palun, ära lase sel uuesti juhtuda, anun mõttes. Kuid see juhtub. Põletav kuumus sööstab läbi mu keha ja ma suudan vaevalt hingata. Järsku tundub, nagu jälgiksid

Скачать книгу