LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ootasid Tema Majesteeti kakskümmend ülesrivistunud musketäri.

      Rivi lõpus seisis ükskõikse näoga ohvitser, paljas mõõk käes.

      Kuningas väljus ja kõik kohalejääjad kergitasid end kikivarvule ning vaatasid talle järele.

      Kümme musketäri sammusid ees, rajades kuningale teed läbi eesruumides ja treppidel sagiva inimhulga.

      Kümme ülejäänut ümbritsesid kuningat ja Monsieur ’d, kes soovis Tema Majesteeti saata.

      Nende kannul tulid teenrid.

      See väike korteež saatis kuninga temale määratud ruumidesse.

      See oli sama korter, kus omal ajal oli peatunud kuningas Henri III.

      Monsieur oli oma korraldused juba teinud. Musketärid pöördusid oma ohvitseri juhtimisel läbikäiku, millest pääses lossi mõlemasse tiiba.

      Koridori alguses oli väike ruudukujulise põhiplaaniga eesruum, mis oli isegi kõige päikesepaistelisematel päevadel pime ja sünge.

      Monsieur peatas Louis XIV-nda.

      «Sire,» ütles ta, «te möödute praegu kohast, kus Guise’i hertsog sai esimese pistodalöögi.»

      Kuningas, kes ei olnud ajaloos tugev, teadis küll sellest sündmusest, ent ei tundnud sündmuspaika ega üksikasju.

      «Ah!» hüüatas ta võpatades.

      Ja ta peatus.

      Kõik, kes sammusid tema ees ja järel, peatusid samuti. «Hertsog oli umbes siinsamas, kus mina praegu, sire,» jätkas Gaston, «ta sammus samas suunas, kus Teie Majesteetki; härra de Loignes oli seal, kus praegu seisab teie musketäride leitnant; härra de Saint-Maline ja Tema Majesteedi saatjad seisid tema ümber ja tema selja taga. Seal teda loodigi.»

      Kuningas pöördus oma ohvitseri poole ja nägi, kuidas nagu mingi vari libises üle selle sõjaka ja julge näo.

      «Jah, selja tagant,» pomises leitnant, tehes äärmist põlgust väljendava liigutuse.

      Ja ta tahtis edasi sammuda, nagu oleks ta end halvasti tundnud nende seinte vahel, mis olid kunagise reetmise tunnistajaiks.

      Ent kuningas, kes alati tahtis midagi õppida, soovis nähtavasti seda sünget paika veel lähemalt silmitseda.

      Gaston mõistis oma vennapoja mõtteid.

      «Näete, sire,» jätkas ta, võttes härra de Saint-Remy käest küünlajala, «siiasamasse ta kukkus. Tol ajal seisis siin voodi, mille eesriietest ta kinni haaras ja need maha rebis.»

      «Mispärast on parketis selline lohk?» küsis Louis.

      «Seepärast, et sellele voolas verd, mis tungis sügavalt tammepuusse, ja selle jälgi ei saadud kaotada muidu, kui parketti üle hööveldades, kuid see punakas toon,» lisas ta, «jäi püsima, hoolimata kõigist püüetest seda kaotada.»

      Louis XIV tõstis pilgu. Võib-olla meenutas ta teist verist jälge, mida talle kord Louvre’is oli näidatud ja mis, nagu paarilisena Blois’s nähtule, oli tekkinud tema isa käe läbi Concini verest.

      «Lähme,» ütles ta.

      Otsekohe hakati jälle liikuma, sest kahtlemata oli erutus andnud noore valitseja häälele käskiva kõla, millega poldud tema puhul veel harjutud.

      Jõudnud kuningale määratud ruumidesse, kuhu ei pääsenud mitte ainult väikest läbikäiku mööda, mida me äsja kirjeldasime, vaid ka suurelt õuetrepilt, peatus Gaston ja lausus:

      «Suvatsegu Tema Majesteet vastu võtta need ruumid, kuigi need pole tema väärilised.»

      «Onu,» vastas noor valitseja, «ma tänan teid teie südamliku külalislahkuse eest.»

      Gaston jättis jumalaga oma vennapojaga, kes teda süleles, ja väljus.

      Kümme neist kahekümnest musketärist, kes olid kuninga vahtkonnaks, saatsid Monsieur ’ tagasi vastuvõtusaali, mis Tema Majesteedi lahkumisest hoolimata polnud sugugi tühjemaks jäänud.

      Kümme ülejäänut paigutati valvepostidele ohvitseri poolt, kes viie minuti jooksul uuris kõik ruumid põhjalikult läbi tolle külma ja eksimatu pilguga, mida alati ei suuda anda pikaajaline harjumuski: see oli oma ala meistri pilk.

      Kui kõik mehed olid kohtadele paigutatud, valis ta oma peakorteriks eesruumi, kus ta leidis suure tugitooli, lambi, veini, vett ja kuiva leiba.

      Ta keeras lambitule heledamaks, jõi pool klaasi veini, kusjuures ta huuled kõverdusid väljendusrikkaks naeratuseks, ja valmistus siis magama heitma.

      IX

      TUNDMATU «MÈDICIS’» VÕÕRASTEMAJAST KAOTAB OMA INKOGNITO

      Ohvitser, kes seal magas või end magama seadis, kandis oma muretust ilmest hoolimata suurt vastutust.

      Kuninga musketäride leitnandina käsutas ta Pariisist kaasa tulnud musketärikompaniid, ja see kompanii koosnes saja kahekümnest mehest. Välja arvatud need kakskümmend, kellest me juba rääkisime, valvasid ülejäänud kuningannat ja eriti härra kardinali.

      Härra Guilio Mazarini hoidis kokku oma ihukaitse reisikulude pealt ja kasutas kuninga musketäre – ning õige vabalt, sest ta nõudis neist endale viiskümmend; see teguviis võis näida üsna suure häbematusena igaühele, kes ei tundnud tolleaegse õukonna tavasid.

      Teine asjaolu, mis võõrale samuti oleks tundunud vähemalt iseäralikuna, kui mitte sobimatuna, oli see, et härra kardinalile määratud lossitiib säras heledais tuledes ja oli tulvil liikumist. Musketäride valvesalgad seisid kõikidel ustel ega lasknud sisse kedagi peale kullerite, kes isegi reisil kardinali posti edasi-tagasi toimetasid.

      Kuninganna juures oli valvel veel kakskümmend meest; kolmkümmend puhkasid, et järgmisel päeval oma seltsimehi välja vahetada.

      Kuninga poolel aga valitses vaikus, pimedus ja üksindus. Niipea kui uksed olid suletud, polnud enam vähematki märki kuninglikkusest. Kõik ametikandjad olid vähehaaval lahkunud. Prints laskis küsida, kas Tema Majesteet veel midagi vajab, ja musketärileitnandi banaalse ei peale, kes oli selle küsimuse ja vastusega harjunud, vajus kõik unne, nagu korraliku kodanlase juures.

      Ja ometi kostis noore kuninga eluruumidesse üsna selgesti lõbus peomuusika ning paistsid suure saali pillavalt valgustatud aknad.

      Kümme minutit pärast seda, kui Louis XIV oli oma ruumidesse jõudnud, mõistis ta hoopis elavama liikumise järgi kui see, mida oli põhjustanud tema lahkumine, et lahkus omakorda ka kardinal, keda magamistuppa saatis suur aadlimeeste ja – daamide eskort.

      Et seda jälgida, tarvitses kuningal vaid heita pilk läbi akende, millede luugid polnud suletud.

      Tema Eminents sammus üle õue, kusjuures teda saatis, kandelaaber käes, Monsieur ise. Seejärel tuli kuninganna, kellele Madame oli koduselt oma käsivarre pakkunud, ja nad sosistasid omavahel nagu vanad sõbratarid.

      Neile kahele paarile järgnesid suursugused daamid, paažid, ohvitserid. Värelevatest küünlatuledest lõi kogu õu leegitsema nagu tulekahjus. Lõpuks kadus sammude müdin ja häältekõma ülemistele korrustele.

      Ja keegi ei mõelnud enam kuningale, kes nõjatus aknalauale ja vaatas kurvalt seda mööduvat valgusvoogu ning kuulatas kaugenevaid hääli, – mitte keegi, kui ehk ainult tundmatu «Médicis’» võõrastemajast, keda me nägime musta mantlisse mässitult väljuvat.

      Ta oli suundunud otse lossi poole ning hulkus, nukker ilme näol, palee ümbruses, kus ikka veel sagis rahvahulk. Nähes, et ei väraval ega võlvkäigus pole ainustki valvurit, sest Monsieur ’ sõdurid vennastusid kuninga sõduritega, see tähendab trimpasid Beaugency veini niipalju kui jõudsid või õigemini rohkem kui jõudsid, trügis tundmatu läbi rahvahulga ja läks üle õue, jõudes trepini, mis viis kardinali juurde.

      Ta siirdus sinnapoole, pidades tõenäoliseks, et säravad küünlad ja asjalikul ilmel ringi liikuvad paažid ning ametikandjad osutavad kuninga ruume.

      Kuid

Скачать книгу