LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli kardinal Mazarin.

      Louis oli sel ajal õnnistatud kõigi voorustega, millest koosneb täiuslik aadlik: tal olid säravad, ent mahedad puhtad sügavsinised silmad, kuid ka kõige osavamad füsionomistid, inimhinge parimad tundjad, kellel oleks juhust olnud kohata ta pilku – oletades, et nad oleksid olnud väärilised kuninga pilku köitma – , ka kõige osavamad füsionomistid poleks iial suutnud tungida selle leebe sügaviku põhjani. Sest kuninga silmad olid otsekui mõõtmatu sügavsinine taevas või hirmutava ja peaaegu niisama üleva Vahemere asuursete voogude sügavik, mis ilusal suvepäeval avaneb laevaparda all, – hiiglaslik peegel, milles taevas laseb meeleldi vastu helkida kord tähti, kord äikest.

      Kuningas oli väikest kasvu, vaevalt pikem kui viis jalga kaks tolli; kuid noorus tegi vabandatavaks selle puuduse, mida muide leevendas suur graatsia kõigis liigutustes ja märkimisväärne osavus kehalistes harjutustes.

      Ta oli kindlasti tõeline kuningas ja sel traditsioonilise aupaklikkuse ja truuduse ajastul tähendas tõeline kuningas palju. Aga kuna teda oldi seni rahvale näidatud üsna harva ja alati üsna lihtsana, ja kuna need, kellele teda näidati, nägid tema kõrval alati ta ema, kes oli pikka kasvu naine, ja härra kardinali, kes oli nägus mees, siis paljude silmis oli ta üsna tühine kuningas, kelle kohta öeldi ainult: «Ta on väiksem kui härra kardinal.»

      Olgu kuidas oli nende väliste üksikasjadega, mida eriti pealinnas tähele pandi, – Blois’s võeti noort valitsejat linnaelanike poolt igatahes vastu nagu jumalat ja lossirahva, Monsieur ’ ja Madame ’i – tema onu ja tädi poolt peaaegu nagu kuningat.

      Kuid ei saa jätta märkimata, et vastuvõtusaalis pidi Louis XIV viha pärast punastama, märgates ühekõrgusi tugitoole, mis olid määratud temale, ta emale, kardinalile, tema onule ja tädile, – kuigi see oli osavalt varjatud toolide poolringikujulise paigutusega. Ta vaatas ringi, et lugeda ümberseisjate nägudelt, kas see alandus oli kokkulepitud asi. Aga kuna ta ei märganud midagi kardinali ükskõiksel näol, ei ema ega ka sugulaste näol, leppis ta olukorraga ja istus, hoolitsedes selle eest, et keegi temast ette ei jõuaks.

      Majesteetidele ja härra kardinalile esitleti aadlihärrasid ja – daame.

      Kuningas pani tähele, et esiteldavate isikute nimed olid temale ja ta emale enamasti tundmatud, kuna aga kardinal, kellel oli imetlusväärne mälu ja löögivalmis vaim, oskas igaühega kõnelda ta maaomandist, esivanematest ja lastest, kelledest ta tihti mõnda nimepidi nimetas, võludes seega neid auväärseid maamõisnikke ja sisendades nõnda mõtet, et ainult see on tõeline kuningas, kes oma alamaid tunneb, niisamuti nagu päikesel pole võistlejat, sest ainult tema üksi soojendab ja annab valgust.

      Ilma et keegi oleks seda aimanud, jätkas noor kuningas juba tüki aja eest alustatud vaatlusi, silmitsedes valvsalt kõiki kohalviibijaid ning püüdes lugeda nende nägudelt; seejuures pööras ta tähelepanu neilegi, kes algul olid paistnud kõige tähtsusetumatena ja labasematena.

      Serveeriti õhtuoodet. Kuigi kuningas ei julgenud seda oma külalislahkelt onult nõuda, ootas ta seda kannatamatult. Seekord igatahes osutati kuningale kõike vajalikku austust – kui mitte tema seisusele, siis vähemalt tema isule.

      Mis puutub kardinalisse, siis too vaid puudutas kergelt oma närtsinud huultega kuldtassis serveeritud puljongit. Kõikvõimas minister, kes oli röövinud kuningannalt ta regendivõimu ja kuningalt kuninglikkuse, polnud ometi looduselt suutnud nõutada head kõhtu.

      Kuninganna Anna, kes kannatas juba vähktõve all, mille kätte ta kuus või kaheksa aastat hiljem pidi surema, ei söönud põrmugi rohkem kui kardinal.

      Monsieur, kes oli ikka veel erutatud selle suure sündmuse pärast, mis teda ta vaikses provintsielus raputas, ei söönud üldse midagi.

      Ainult Madame kui tõeline lotringlanna, pidas Tema Majesteediga sammu, nii et Louis XIV, kes oli partnerita jäänud ja pidi sööma peaaegu üksi, oli väga tänulik oma tädile ja seejärel ta maître d’hôtel’ ile härra de Saint-Remyle, kes oli näidanud tõepoolest silmapaistvaid võimeid.

      Kui eine lõppes, tõusis kuningas härra de Mazarini nõustuva viipe peale lauast ja hakkas oma tädi kutsel külaliste hulgas ringi liikuma.

      Daamid, kes on Blois’s niisama osavad vaatlejad kui Pariisiski, panid tähele, et Louis XIV-ndal oli järsk ja julge pilk, mis reetis temas aristokraatlike veetluste peent tundjat. Mehed omakorda leidsid, et valitseja on uhke ja kõrk ning armastab sundida silmi maha lööma neil, kes teda liiga kaua või liiga teraselt silmitsevad, avaldades sellega oma käskijaloomust.

      Louis XIV oli sooritanud oma ringkäigust umbes kolmandiku, kui ta kõrv tabas sõnad, mida lausus Tema Eminets, kes vestles Monsieur ’ga.

      See oli ühe naise nimi.

      Vaevalt oli Louis XIV seda kuulnud, kui ta ei kuulnud või õigemini ei kuulanud enam midagi muud. Ta unustas ringi kaugema osa, kus oodati ta lähenemist, ning püüdis lähemalseisjaistki võimalikult ruttu vabaneda.

      Hästikasvatatud õukondlasena päris Monsieur Tema Eminentsilt viimase õetütarde tervise järele. Viie või kuue aasta eest olid kardinali kolm õetütart Itaaliast tema juurde sõitnud: need olid preilid Hortense, Olympe ja Marie de Mancinid.

      Monsieur küsis niisiis, kuidas on kardinali õelaste tervis. Ta kahetsevat, kinnitas ta, et tal pole au neid koos onuga enda juures näha. Kindlasti olevat nad kasvanud ilus ja veetluses, nagu oli tõotanud nende välimus siis, kui Monsieur neid esimest korda nägi.

      Kuningale oli kõrva hakanud teatud erinevus kahe vestleja hääletoonis. Monsieur ’ hääl oli rahulik ja loomulik, kuna aga härra de Mazarini hääl talle vastates tõusis poolteise tooni võrra tavalisest kõrgemale.

      Näis, nagu oleks ta soovinud, et ta sõnad kostaksid kellegi kõrvu kaugel saali teises otsas.

      «Monsenjöör,» vastas ta, «preilidel de Mancinidel on veel haridus lõpetamata, neil on kohustusi täita ja neil tuleb õppida oma positsiooni hindama. Viibimine noores ja hiilgavas õukonnas hajutab pisut nende tähelepanu.»

      Viimaste sõnade juures naeratas Louis kurvalt. Tõsi küll, õukond oli noor, kuid kardinal oma ihnsuses hoolitses kindlalt selle eest, et ta poleks mitte hiilgav.

      «Kuid te ei kavatse neid ometi kloostrisse saata,» märkis Monsieur, «või neid kodanlastele mehele panna?»

      «Sugugi mitte,» vastas kardinal, rõhutades oma itaaliapärast hääldamist, nii et ta muidu pehme ja sametine hääl muutus teravaks ja võnkuvaks, «mitte sugugi. Mul on kindel kavatsus neid mehele panna, ja nii hästi, kui see minu võimuses on.»

      «Partiidest pole puudu, härra kardinal,» vastas Monsieur nagu heasüdamlik kaupmees, kes õnnitleb oma ametivenda.

      «Ma loodan seda, Monsenjöör, seda enam, et jumal on neile andnud nii veetlevust, tarkust kui ilu.»

      Selle vestluse ajal, nagu me juba märkisime, lõpetas Louis XIV Madame ’i saatel esitluste ringi.

      «Preili Arnoux,» ütles printsess, esitledes Tema Majesteedile paksu blondi kahekümne kahe aastast neidu, keda kuskil külapeol oleks võinud pidada pühapäevariides taluneiuks, «preili Arnoux, minu muusikaõpetaja tütar.»

      Kuningas naeratas. Madame polnud iial suutnud vioolast või klavessiinist nelja õiget nooti välja meelitada.

      «Preili Aure de Montalais,» jätkas Madame, «eeskujulik neiu ja hea ümmardaja.»

      Seekord ei naeratanud mitte kuningas, vaid neiu, keda esitleti, sest esimest korda elus kuulis ta Madame’ ilt, kes teda muidu just ei hellitanud, nii austavat iseloomustust enese kohta.

      Ning meie vana tuttav Montalais tegi Tema Majesteedile sügava reveransi – ja seda nii aupaklikkusest kui ka vajaduse sunnil, sest tuli varjata naeratusele tõmbunud huuli, mida kuningas poleks arvatavasti osanud õigesti seletada.

      Parajasti sel hetkel kuulis kuningas sõnu, mis teda võpatama panid.

      «Ja kuidas on kolmanda nimi?» küsis Monsieur.

      «Marie,

Скачать книгу