LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kividega kinni kaetud. Inevera oli näinud, kuidas dama’ting’id kontrollivad selle abil toa valgust ja soojust, ent muster oli tema taibule sootuks liiga keeruline.

      Aga nüüd, pilku täitmas Everami valgus, nägi ta läbi loitsuvõrgu liikuvat väge. Muster, mis alles hetk tagasi oli saladus, osutus kergesti hoomatavaks nagu lastemõistatus.

      „Kustuta tuled,” käskis Qeva. „Selles õppetunnis ei vaja me neid.”

      Inevera kuuletus pikemata, nihutas lihvitud kive paigast ja võttis osa täiesti ära, asetades need väikesesse süvendisse.

      Loitsuvalgus tuhmus kähku, kuid Inevera nägi tänu sellele ainult paremini, liigne eredus kadus, võimaldades Everami valguses veel selgemalt vaadata.

      „Loitsupilk on sulle meie kunste õppides hindamatuks abiks,” ütles Qeva. „See on keelatud üksnes sügaval Varjude Kambri kongides, kus sa nikerdad endale arbud.”

      Kuud möödusid ja Inevera pühendus õpinguile. Ta ärkas sharusahk’iga, abistas dama’ting’e ravimisel ning sai õpetust ajaloo, loitsimise, ravijookide, ehetevalmistamise, laulmise, tantsimise ja võrgutamise vallas. Teised tüdrukud jätkasid tema tõrjumist, eriti kui ta jõudis puust arbude nikerdamiseni mitu aastat enne paljusid, kes olid valget rüüd kandma sündinud.

      Ja igal õhtul peksis Melan teda, nimetades seda sharusahk’i harjutamiseks. Isegi poole aasta pärast ei jäänud Qeva Inevera sharusahk’iga täiesti rahule, laskmata Melanit ikka Varjude Kambrisse.

      Ööst öösse magas Inevera üksi, pigistades rinnal vaid Evejah’tingi, kui teised tüdrukud pimeduses omavahel sosistasid või voodit ja hellitusi jagasid. Koguni tema unenägudes kummitasid seitsme arbu kujutised, mis olid valitsenud ta elu Hannu Pash’i päevast peale. Ta oleks nutma puhkenud, aga kartis, et Melanit ja Asavit, kes olid tema kõrvalvoodis alati koos, võivad tema nuuksed lõbustada.

      Inevera seisis uhkelt, kui Kenevah suuri kausse uuris. Neisse oli Inevera liivale joonistanud keerukaimad loitsuringid, mida ta oli eales üritanud. Igaüks koosnes neljakümne üheksast märgist, kõik seotud, et toimida tervikuna. Kausside vahel lebas tema harjutuskarp, keskele joonistatud üksainuke loitsumärk.

      Märgid olid sõmeral kollasel liival karged ja selged, kuid Inevera loitse polnud kunagi tõeliselt järele katsutud ning ta ei teadnud kindlalt, kas need kätkevad väge.

      Qeva seisis ema kõrval, silmitsedes loitsumärke sõnatult. Ta ei pidanudki midagi ütlema. See, et ta oli otsustanud Inevera vähem kui kahe aasta möödudes hora-eksamile saata, kõneles piisavalt. Qeva kõrval seisis Melan, tüünel ilmel, aga Ineverale lõikavaid pilke heites.

      Viimaks Kenevah noogutas. „Tõmba kardinad ette.” Inevera kuuletus ja Damaji’ting võttis oma paksust sametisest hora-paunast suure deemoniluu. Inevera mõtles, kui paljude Sharum’ite verd oli selle luu hankimiseks valatud.

      Inevera pani käed kokku ja Kenevah asetas neile hindamatu alagai hora tüki. See oli esimene kord, kui ta oli deemoniluud puudutanud, ning ehkki ta oli Evejah’ting’ist lugenud, mida oodata, tundus see ometi võõristav, pakitsedes väest ja ahvatledes verd ta soontes nagu magnet rauda.

      Hoolikalt ja aukartusega sättis ta luu kahe kausi vahel paiknevale loitsumärgile ja loitsud hakkasid kumendama, muutudes luust väge ammutades heledamaks. Need lõõmasid kuldses valguses, samas kui liiva värv tumenes. Loitsuringid hakkasid pöörlema. Esiti arvas Inevera, et aeglane lainetus on kujutluse vili, aga see kiirenes, meenutades keeriseid keedupotis pärast ägedat segamist, mis kaheksakujuliselt ühte liitusid.

      Deemoniluu mattus selle keeristormi keskele ning valgus sähvatas eredalt, enne kui kausid lõid mustendama. Pimeduses tantsisid Inevera silme ees värvid, tekitades peapööritust ja segadust.

      „Tehtud,” ütles Kenevah. „Ava kardinad.”

      Inevera koperdas läbi pimendatud toa pigem mälu kui nägemise järgi, leidis kardinate paksud voldid ja vedas need eest, kuni valgus tuppa tulvas.

      Ta naasis Kenevah’ ja Qeva juurde, ahhetades, kui märkas kausse, millele langes hele päikesekiir. Liiv oli kaussidest kadunud ja nende vahele paigutatud deemoniluust polnud vähimatki jälge. Vasakut kaussi täitis selge vesi. Paremat täitis kuskuss, aurav ja isuäratav.

      Katseks valmistudes oli Inevera kuus päeva paastunud, juues vaid igal hommikul ja õhtul ühe couzi-tassikese vett. Tema kurk kuivas, kõht valutas tühjalt ja pahuralt. Kuskussi lõhn ajas kõhu järsku korisema.

      Seda kuuldes kergitas Kenevah kulmu. „Sinu paast on lõpule jõudmas.” Ta ulatas Ineverale kaks elevandiluust söögipulka, mille päid ehtisid kuld ja kalliskivid. „Kui seadsid loitsumärgid täpselt, saab su kõht täis ühestainsast ampsust …” Ta tõi lagedale kalliskividega kaunistatud kuldse karika, kastis vette ja täitis. „… ning vesi maitseb sinu elu puhtaima ja magusaima keelekastena, kustutades janu esimese lonksuga.”

      Ta vaatas Ineverale süngelt otsa. „Kui mitte … sured mekkides kohe.”

      Inevera tundis seljal külmajudinat. Tema käsi värises karikat võttes. „Kas mul valikut pole?”

      Kenevah vangutas pead. „Loobumine on lubatud, aga sel juhul ei pruugi ma sulle mitu aastat järgmist hora’t raisata – kui ma seda üldse teen.”

      Inevera leidis meelerahu, tema sõrmed ei värisenud enam pulki hoides. Ta sirutas käe, tõstes kuskussi sujuva liigutusega suhu.

      Mäludes läksid ta silmad pärani. Teda püstijalu tuikuma pannud näriv näljatunne haihtus. Uus jõud valgus juba ihuliikmetesse, kui ta peekrit kergitas ja ahnelt jõi.

      Kenevah naeratas, sest Inevera tühjendas karika põlevi silmi. Tõesti, nii magusat ja kosutavat vett ei olnud ta iial maitsnud. See oli nagu lonks Everami enda jõest.

      Damaji’ting võttis pulgad ja karika Ineveralt ära, ulatades need Melanile. Tüdruku ninasõõrmed olid puhevil ning Inevera suule ilmus kerge muie. Maitse kätte suremine välja arvatud, ei saanud Melan nüüd kuidagi takistada tema pääsu Varjude Kambrisse.

      „Palun teid, õed,” pakkus ta kombekohaselt, „sööge ja jooge minu laualt, sest me kõik oleme Damajah’ lapsed.”

      Melan napsas kausist natuke kuskussi ja kallutas karikat, juues toidu alla loputamiseks kähku. „Damajah’ lapsed.”

      Järgmiseks võttis esemed Qeva, kes käsitses neid lugupidavamalt ja silmanähtava uhkusega. Ta kergitas loori piisavalt, et pulgad ja karikas huultele tõsta. Enne kui siid tagasi alla libises, täheldas Inevera ta suunurgas naeruvirvet. „Damajah’ lapsed.”

      Qeva täitis karika Kenevah’le uuesti, kuid elatanud Damaji’ting käsitses pulki osavalt, süües kiiresti suutäie ilma kübetki maha ajamata. Ta mälus pikkamisi ja mõtlikult ning rüüpas siis vett, muigutades seda tasakesi suus. Lõpuks ta neelatas, juues veel kord, et karikas tühjendada. „Damajah’ lapsed.”

      Damaji’ting asetas esemed kõrvale ja pöördus Ineverat silmitsema. „Millised ained juhivad võlujõudu kõige paremini?”

      Inevera seisis viivu vaikides, peljates lõksu. Sama hästi oleks Damaji’ting võinud küsida, kui palju on kaks pluss kaks. See oli käkitegu.

      „Kuld, Damaji’ting,” vastas ta, „ja edasi hõbe, pronks, vask, tina, kivi, teras. Raud ei juhi võlujõudu. Väe koondamiseks on üheksa vääriskivi, alates teemandist, mis…”

      Kenevah katkestas teda käeviipega. „Mitu ettekuulutusloitsu on olemas?”

      Taas lihtne küsimus. „Üksainus, Damaji’ting,” ütles Inevera. „Sest Loojaid on üksainus.” See loits paiknes kõigi seitsme arbu ühe tahu keskel, suunates viset.

      „Joonista see,” käskis Kenevah, andes märku Melanile, kes tõi pintsli, tindi ja pärgamendi.

      Inevera oli viimased kuud veetnud liivale joonistades ja pintsel tundus käes kohmakas, aga ta ei iitsatanudki, kastes

Скачать книгу