LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Ta viipas ja sõdalane tungis taas kallale, vältides sedapuhku maadlust, rünnates välkkiirete jalahoopide ja kärmete sähvivate rusikalöökidega, mis meenutasid tunnelirästiku sööstu.

      Dama’ting paindus nagu palm tormituules sujuvalt sinna-tänna, nii et hoobid ei tabanud märki. Lõpuks sirutas ta üsna leebelt käe, kui mehel oli parajasti jalg õhus, ja vajutas üht märgistatud punkti teisel jalal, millele mees toetus. See varises mehe all kokku ja ehkki Enkidol õnnestus kukkumist pidurdada ning ruttu püsti hüpata, oli jalg nüüd lõtv ega pakkunud tuge. Ta seisis ühel jalal tasakaalus, käed kaitsvalt ees, oodates dama’ting’i käsku.

      Selle asemel pöördus naine uuesti tüdrukute poole. „Sharik Horas koolitatud Enkido oli suurim sharusahk’i meister, keda Kaji hõimu Sharum’id saja aasta jooksul tundnud. Talle ei saanud vastu ainsagi hõimu mehed ja alagai’d värisesid teda nähes hirmust. Rohkem kui üks dama’ting soovis tema õnnistatud seemet tütarde sigitamiseks ja nende kaudu kuulis ta meie kunstist. Aga kuigi ta palus ikka ja jälle, oli tal keelatud seda õppida. Damajah’ õpetuste järgi ei tohi meestele usaldada ihu saladusi. Viimaks halastasid Damaji’ting’id talle ja otsustasid, et vaid juhul, kui ta loobub keelest ja vabadusest, lubatakse tal meie saladustele pilk heita. Ta murdis oma oda sealsamas paigas põlvel pooleks, lõigates selle teravikuga välja oma keele ja maha oma meheriista, nii juurika kui ka munad. Ise verest tühjaks jooksmas, asetas ta need Damaji’ting’ide jalge ette. Kuna ta polnud enam mees, raviti ta terveks ja talle kingiti õigus abistada teid treeningul. Suhtuge temasse täie austusega.”

      Inevera ja ülejäänud tüdrukud kummardasid Enkidole viivitamatult. Ehkki ta oli tühipaljas eunuhh, silmitses ta neid kõiki meistri rangel pilgul, kes vaatleb hindavalt nie’Sharum’eid, ning kui ta kätega kõneles, kuuletusid tüdrukud kähku.

      Inevera hoidis kätt Evejah’ting’il, kuid ei avanud seda, lugedes pühasid salme kinnisilmi peast:

      Kui Inevera lõpetas, noogutas Qeva, osutades tööpingile, mille ümber nie’dama’ting’id olid kogunenud ja kuhu olid sulatamiseks sätitud kausid metalliviilmetega. „Väärismetallid juhivad võlujõudu harilikest paremini. Hõbe on parem kui vask, kuld parem kui hõbe. Aga ülekanne ei ole kunagi täiuslik. Midagi läheb alati kaotsi.”

      Ta vaatas Ineverale otsa. „Mis on kullast väärtuslikum?”

      Inevera kõhkles, ehkki teadis, et teistelt tüdrukutelt tööpingi ümber ei maksa pilguga abi küsida. Viimaks raputas ta pead. „Andestust, dama’ting. Ma ei tea.”

      Qeva kõhistas naerda. „Kui teaksid, oleksid tõesti oma nimekaimu taaskehastus. Damajah, olgu ta õnnistatud, jättis meile pühades salmides palju saladusi. Kuid oma tarkuses hoidis ta teised enda teada, et võistlejad neid ei varastaks. Nüüd on aastatuhanded nii mõnedki neelanud. Nähtamatuse loitsud, oda ja krooni väe, ka püha metalli.”

      Ta võttis ühe kausi kätte. „Ja nõnda alustame õppetundi vasest …”

      Nädalad möödusid ja Inevera leidis end seismas hõbetatud peegli ees, joonistades pehme söepulgaga oma silmade ümber loitsumärke. Kuna need märgid sisaldusid Evejah’tingis, oli ta neid tuhat korda harjutanud, peegelkirjas, et need peegli ees joonistatult väge ei minetaks.

      Mõned vanemad tüdrukud, Melan ja Asavi kaasa arvatud, olid söepulgast kaugemale jõudnud, kandes laubal õhukesi loitsumärkidega müntidest võrusid, kuid Inevera esimene võru oli alles kõlisev kogum lõpetamata münte ja kuldtraati tema vööpaunas.

      Kui ta oli joonistamise lõpetanud, uuris Qeva teda tähelepanelikult, hoides ta lõuga kindla käega ja pöörates ta pead karmilt sinna-tänna. Naine vaikis, ümatades vaid tasakesi rahulolevalt, aga see mõmin ületas Inevera jaoks säravaimadki kiidusõnad. Väiksematki viga oleks dama’ting pilkavalt kõigile kuulutanud, käskinud tal näo puhtaks pesta ja uuesti joonistada.

      Inevera tundis külmavärinaid, kui dama’ting kastis sõrme väikesesse musta vedelikuga kaussi. See meenutas tinti, ent juba lõhna järgi oli selge, et tegu on deemonitest nõrutatud verega.

      Vedelik oli soe, kui Qeva ta laubale õhkõrna pleki jättis, aga ei kõrvetanud, nagu Inevera kartis. Plekk kiheles ja surises ning ta tundis võlujõudu nahal roomamas, söepulgaga joonistatud loitsumärgid ahvatlesid seda, see tantsis neil peenikestel joontel.

      Ning siis ärkasid ta silmad ellu ja imetabasus pani Inevera meelerahu kaotades ahhetama. Ruumi hämaravõitu loitsuvalguse uputas valgus igast nurgast, mis triivis üle põranda ja immitses seintest, selles säras vastu Qeva ja ülejäänud tüdrukute eluvaim. See oli Everami valgus, väejoon, mille poole nad igal hommikul sharusahk’is püüdlesid ja millest ammutasid, tuline südamik, mis andis kõigile elusolenditele hinge ja väe.

      Ja ta nägi seda sama selgelt kui päikest.

      „Kiidetud olgu Everam kogu oma hiilguses.” Inevera langes värisedes põlvili, nuttes rõõmu ja ilu pärast.

      „Toeta käed põrandale,” ütles Qeva. „Las pisarad langevad vabalt, et need söejoonistust ei rikuks ja sinult vaatepilti ei rööviks.”

      Inevera kummardus kohe ette, kangesti peljates selle väärtusliku kingituse kaotamist. Tema pisarad tilkusid kivipõrandale, tekitades tillukesi keeriseid võlujõusse, mis ala kaudu üles kerkis. Ta ootas, et Melan ja teised tüdrukud hakkavad teda mõnitama, kuid valitses vaikus. Kahtlemata olid nemadki esimest

Скачать книгу