LITMIR.BIZ

      Eestlased

      on varsakabjainimesed,

      eestlased on ülaseinimesed.

      Nemad on märkide märkajad,

      ikka ja jälle tärkajad.

      Nemad on varsakappajad,

      uut loovad ja vanas lappajad,

      sinisilmsed, kuid hetke passijad,

      tõenõudjad ja vahel vassijad.

      Nemad on just nagu paiselehed –

      kikkis naised ja laiad mehed.

      Hädas kokku tulevad rüsinal

      Eestimaal igipüsival.

      Kord Looja taas tundis

      loomisesoovi:

      universumi laboris

      tehti peaproovi

      ja esmases etteastes

      inimvaimu lennata lastes

      see lihtsalt laiali vajus

      ja õndsalt kõiksusse hajus.

      Kuid Looja teadis, mis teha –

      lõi vaimule elusa keha,

      ta aju lõi meile pähe –

      oma valduste uue tähe.

      See temaga haakuma pidi

      omaenese kanaleid pidi.

      Mis juhtus?

      Kõik läks justkui nurja?

      Elu tähendab head ja kurja,

      sest loodud elusümfoonia

      on tegelikult agoonia.

      Kui taipad: kord elu saab otsa,

      siis komistad Looja otsa

      ja küsid:

      kuhu saadad siit tähe,

      mille võlusid meile pähe?

      Taas purjede all,

      taas vabana vaevast –

      üks väikene maa,

      üks kaaretäis taevast.

      Ta meeskonna värv

      on värvide segu.

      Kuid pingul on närv:

      mis on siis me nägu?

      Kuspoole me laev

      peaks halssima purjed –

      ees lainete raev

      ja ilmasid kurje?

      Me laev, meie teos,

      tal armust on vöör,

      kuid kapteni peos

      lõtv on halsinöör.

      Et kuhu, et kuidas?

      Kuid otsustus hapneb…

      Vist viga on seal,

      et väsind on kapten.

      Eesti ehitamine onraske,

      sest meie, eestlased, oleme rasked:

      poole sajandi rangid kaelas,

      võimuvõitluse vimm vinnas,

      aja lood ligadi-logadi,

      venna-arm varjus ja vakka.

      Eesti ehitamine on raske:

      ehitusel ei haaku kämblad,

      kive tõstetakse siia-sinna

      ümber aadetesamba,

      millel pettuste praod,

      sala salvamissooned,

      sisevõitluse vermed

      kiusu kriibitud jooned…

      Aga kõik on justkui okei…

      Siis tuli keegi, kes ütles: EI!

      Kuid tõest ei rääkinud ükski partei.

      Kõlas koguni: kuis siis nii,

      kas tõesti keegi ei sekkugi,

      peaks kohe ilmuma politsei,

      kui keegi on kõvasti öelnud EI!

      Aga targad laususid:

      jah või ei –

      aeg voolab, kõik muutub,

      PANTA RHEI!

      Kurjus alati on kuri –

      mitte hüva puudest –

      tormimust on tema puri,

      lipp tal reieluudest.

      Ta sai Vanakurjalt teada

      mitu nõiakunsti,

      kuidas salamisi seada

      irve ette vuntsi.

      Terve Venemaa sai kätte,

      märgid pani maha,

      varjas miljon mõrvaohvrit

      loosungite taha.

      Kurjus aga kasvas üha,

      pjedestaalilt vaatas.

      Venemaa, see suur ja püha,

      Kurjale hurraatas.

      Valdas rahvast kurjatuhin,

      ei sealt kostnud piiksu.

      Kuis ei nähtud suure Juhi

      mõtlemises kiiksu?

      Venelased hingehellad

      uue usu saidki,

      neile hüüdsid Kremli kellad,

      kirikud jäid vaiki.

      Kremli keldreis möllas „kohus”,

      plõksusid revolvrid.

      Rahvas taltsalt elas ohus

      keset Kurja Volbrit.

      Igas peres Siberiga

      olid oma suhted…

      Kuis

Скачать книгу