ТОП просматриваемых книг сайта:
Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн.Название Kuningate heitlus. Teine raamat
Год выпуска 2012
isbn 9789985326244
Автор произведения George R. R. Martin
Жанр Зарубежное фэнтези
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Vana Botley, kelle hüüdnimi oli Kalavunts, istus tigedalt põrnitsedes oma saagihunnikul, kuhu tema kolm poega järjest lisa tõid. Üks neist tõukles paksu mehega, kelle nimi oli Todric ja kes tuias tapetute vahel ringi, õllesarv ühes ja kirves teises käes, seljas valge rebasenahkne mantel, mis oli eelmise omaniku verega vaid pisut määrdunud. Purjus, mõistis Theon, lõugavat meest vaadates. Räägiti, et muistsed raudsaarlased olid lahingus tihti verest nii joobnud ja pöörased, et nad ei tundnud valu ega peljanud ühtegi vaenlast, see siin aga oli lihtlabane õllelakard.
„Wex, too mu vibu ja nooletupp.” Poiss täitis jooksuga käsu. Theon tõmbas vibu vinna ja sättis noolesälgud nöörile, sellal kui Todric noore Botley pikali lõi ja õlle talle näkku viskas. Kalavunts hüppas vandudes püsti, kuid Theon oli temast kiirem. Ta sihtis õllesarve hoidvat kätt, kavatsedes teha lasu, millest veel kaua räägitakse, kuid Todric rikkus kõik ära, vaarudes küljele just siis, kui Theon noole lendu lasi. Nool tungis tal kõhust läbi.
Rüüstajad jäid ammulisui vahtima. Theon langetas vibu. „Ma ütlesin, et keegi ei joo ennast täis ega jagele saagi pärast.” Põlvili vajunud Todric vaakus lärmakalt hinge. „Botley, tee talle lõpp.” Kalavunts ja tema pojad kuulasid kärmelt sõna. Nad lõikasid nõrgalt sipleva Todricu kõri läbi ja riisusid talt tema mantli ja sõrmused ja relvad veel enne, kui ta hinge heitis.
Nüüd nad teavad, et ma mõtlen oma sõnu tõsiselt. Isand Balon oli tema küll väejuhiks määranud, kuid Theon teadis, et mõned tema meestest nägid temas vaid leebet poisikest rohelistelt maadelt. „Kas kellelgi on veel janu?” Keegi ei vastanud. „Tubli.” Ta lõi jalaga maas vedelevat Benfredi lippu, mida kannupoiss ikka veel oma elutus käes pigistas. Lipu alla oli seotud jänesenahk. Miks jänesenahk? oli Theon küsida tahtnud, ent kui tema pihta sülitati, läksid küsimused tal meelest. Ta viskas vibu Wexi kätte tagasi ja kõndis eemale, ise meenutades, kui elevil ta oli olnud pärast Sahisevat Metsa ja imestades, miks praegune võit ei tundunud sama magus. Tallhart, sa upsakas lollpea sihuke, sa ei saatnud isegi ühtegi piilurit ette.
Nad olid liginedes nalja heitnud ja isegi laulnud, Tallhartide kolm puud pea kohal lehvimas ja jänesenahad piigiteravike küljes tobedalt lipendamas. Astelhernestesse peitunud vibumehed olid selle laulu nooltesajuga pooleks lõiganud ja Theon ise oli oma sõjamehed rünnakule viinud, et tapatöö pistoda, kirve ja sõjavasaraga lõpule viia. Ta oli käskinud, et vastaste pealik ülekuulamise tarbeks ellu jäetaks.
Kuid ta ei olnud arvanud, et see on Benfred Tallhart.
Tema lõtva surnukeha lohistati parajasti lainetest välja, kui Theon oma „Mereluhvale” tagasi läks. Kiviklibusel rannal seisid tema pikklaevad, mastid taeva taustal terendamas. Kalurikülast oli jäänud vaid külm tuhk, mis vihma käes haises. Kõik mehed olid hukatud peale käputäie, kelle Theon oli põgenema lasknud, et nad Torrheni Kantsi juhtunust sõna viiksid. Nende naised ja tütred olid võetud soolanaisteks – need, kes olid küllalt noored ja kenad. Vanaeided ja inetud oli lihtsalt ära vägistatud ja tapetud või siis träälideks tehtud, kui nad midagi kasulikku oskasid ja neist häda karta polnud.
Theon oli kavandanud ka selle rünnaku, oma laevad kõledas koidueelses pimeduses randa toonud ja käilast maale hüpanud, kahekäekirves löögivalmis, et oma mehed magavasse külla juhtida. Kõik see polnud talle põrmugi meeltmööda, kuid mis valikut tal oli?
Tema õde – olgu ta kolm korda neetud – seilas nüüdsama oma „Musta Tuulega” põhja poole, et endale loss vallutada. Isand Balon oli hoolt kandnud, et sõna väekogunemisest Raudsaartelt levima ei pääseks ja Theoni veretööd Kivisel rannikul pannakse kindlasti mereröövlite rüüsteretke süüks. Põhjalased ei taipa tegelikku ohtu enne, kui rünnak tabab Süvalaane Maalinna ja Cailini Kantsi. Ja kui võit on käes, luuakse sellest lipakast Ashast laule ja keegi ei tuleta meeldegi, et mina siin olin. Juhul, kui ta sellel sündida laseb.
Dagmer Haralõug seisis oma pikklaeva „Vahurüüpaja” kõrges tahutud käilas. Theon oli käskinud tal laevu valvama jääda, sest muidu oleksid mehed pidanud seda mitte tema, vaid Dagmeri võiduks. Mõni käredama loomuga mees oleks seda ehk solvanguks pidanud, Haralõug aga oli ainult naernud.
„Võit on meie,” hõikas Dagmer alla. „Aga sina ei naeratagi, poiss. Elavad peaksid naeratama, sest surnud seda teha ei saa.” Ta naeratas ise, et näidata, kuidas see käib. Vaatepilt, mis avanes, oli jube. Dagmer Haralõua lumivalge karvapuhma all peitus kõige jäledam arm, mida Theon oli eales näinud – jälg kahekäekirvest, mis oleks talt poisina peaaegu elu võtnud. Hoop oli ta lõua kildudeks löönud, esihambad purustanud ja teinud kahest huulest neli. Tema põski ja kaela kattis pulstunud habe, kuid armi peal karvad ei kasvanud, nii et kipras, sakiline ja läikiv haavajälg jooksis üle ta näo nagu lõhe keset lumist välja. „Me kuulsime, kuidas nad laulsid,” sõnas vana sõjamees. „See oli tore laul ja nad laulsid seda uljalt.”
„Nad laulsid paremini kui võitlesid. Neil oleks kanneldest sama palju kasu olnud kui piikidest.”
„Kui palju mehi otsa sai?”
„Meie omi?” Theon kehitas õlgu. „Todric. Ma tapsin ta, sest ta jõi ennast täis ja tülitses röövsaagi pärast.”
„Mõned mehed sünnivad selleks, et tapetud saada.” Mõni viletsam mees oleks nii jubedat naeratust varjata püüdnud, Dagmer aga irvitas sagedamini ja laiemalt kui isand Balon kunagi.
Ehkki naeratus oli inetu, äratas see ellu sada mälestust. Theon oli seda poisipõlves tihti näinud, kui ta hobusel üle sammaldunud müüri hüppas või kirve heitis ja märklaua pooleks lõhestas. Ta oli seda näinud, kui ta tõrjus Dagmeri mõõgahoobi, kui ta tabas noolega lennult merikajakat, kui ta võttis tüüri kätte ja juhtis pikklaeva vigastamatult läbi vahuste kaljude rägastiku. Ta naeratas mulle rohkem kui minu isa ja isand Eddard kokku. Ka Robb… Tol päeval, kui Theon päästis Brani selle metslase käest, oleks ta pidanud pälvima naeratuse, oli aga selle asemel saanud peapesu nagu mõni kokk, kes on toidu põhja kõrvetanud.
„Me peame rääkima, onu,” ütles Theon. Dagmer polnud tema pärisonu, vaid ainult truu alam, kelle soontes voolas ehk sõrmkübaratäis nelja või viie inimpõlve tagust Greyjoyde verd ja seegi väljastpoolt abielu. Kuid sellegipoolest oli Theon teda alati onuks nimetanud.
„Eks tõuse siis mu tekile.” Oma laeva tekil seistes ei kõnetanud Dagmer kedagi nimega isand. Raudsaartel oli iga kapten oma laeval kuningas.
Theon tõusis nelja pika sammuga mööda planku „Vahurüüpajale” ja Dagmer viis ta taha kitsukesse ahtrikajutisse, kus vanamees kallas endale sarvetäie haput õlut ja pakkus teist Theonile, kes aga joogist keeldus. „Me ei saanud saagiks piisavalt hobuseid. Mõned, aga… olgu, eks ma pean sellega läbi ajama, mis on. Mida vähem mehi, seda rohkem kuulsust.”
„Ei tea, milleks meil neid hobuseid tarvis?” Nagu enamik raudsaarlasi, eelistas Dagmer võidelda jalamehena või laevatekil. „Hobused ainult situvad meie tekid täis ja jäävad meile jalgu.”
„Merel olles jah,” nõustus Theon. „Minul on teine plaan.” Ta silmitses vanameest valvsalt, et näha, kuidas too asjasse suhtub. Ilma Haralõuata polnud tal edulootust. Väejuht või mitte, kuid mehed ei järgne talle mingil juhul, kui nii Aeron kui Dagmer talle vastu tõrguvad, ja morni preestrit polnud tal lootustki enda poole võita.
„Sinu valitsejast isa käskis meil rannikut rüüstata, mitte enamat.” Merevahuvalged