Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin

Скачать книгу

see must mölakas sind Müüril vajas, eks ole?” Ta naeris uuesti ja teised naersid temaga koos. „Kus su kepp nüüd on?” päris Rorge äkitselt, naeratus näolt pühitud sama kärmelt, nagu see oli sinna ilmunudki. „Ma vist lubasin sind sellega keppida.” Ta tegi sammu tüdruku poole. Arya nihkus tagasi. „Kus su vaprus nüüd on, kui ma enam ahelais pole, mis?”

      „Ma päästsin su.” Arya hoidus mehest tubli kolme jala kaugusele, valmis jooksu pistma, kärmelt nagu madu, kui mees äkki üritab teda kinni kahmata.

      „Ju ma siis olen sulle selle eest veel ühe kepi võlgu. Kas Yoren trukkis su tussi või meeldis väike tihke perseauk talle rohkem?”

      „Ma otsin Jaqenit,” ütles Arya. „Talle on sõnum.”

      Rorge vakatas. Midagi tema pilgus… kas ta võis Jaqen H’ghari ees hirmu tunda? „Saunas. Kao mul eest.”

      Arya pöördus kärmelt ja pistis jooksu, nobedalt nagu hirv, nii et ta jalad lausa lendasid üle munakivide kogu tee saunamajani. Ta leidis Jaqeni palis ligunemas, ümberringi kerkiv aur, kuna üks ümmardaja talle sooja vett pähe valas. Tema pikad juuksed, ühel peapoolel punased ja teisel poolel valged, rippusid üle ta õlgade alla, märjad ja rasked.

      Arya hiilis tema juurde hääletult nagu vari, kuid ometi lõi mees silmad lahti. „Ta hiilib tillukestel hiirejalgadel sisse, kuid mees kuuleb,” ütles ta. Kuidas ta mind kuulda võis? imestas Arya, ja tundus, nagu oleks mees ka seda kuulnud. „Naha sahin kivil kõlab lahtiste kõrvadega mehe jaoks sama valjult nagu sõjasarv. Taibukad tüdrukud käivad paljajalu.”

      „Mul on üks sõnum.” Arya piidles kõhklevalt teenijatüdrukut. Kui paistis, et too ei kavatse kuhugi minna, kummardas ta alla, kuni tema suu puutus peaaegu vastu mehe kõrva. „Weese,” sosistas ta.

      Jaqen H’ghar sulges uuesti silmad ja jäi pooleldi tukkudes raugelt hulpima. „Ütle kõrgeaulisele isandale, et mees külastab teda sobival juhul.” Ta tegi äkilise käeliigutuse, pritsides Arya poole kuuma vett ja tüdruk oli sunnitud tagasi kargama, et mitte läbimärjaks saada.

      Kui ta Weese’i sõnad Tuffleberryle edasi andis, vandus õllepruul valjult. „Sa ütle Weese’ile, et mu poistel on käed tööd täis, ja ütle talle veel, et ta on üks kuritõbine värdjas ja et enne lähevad seitse põrgut jäässe, kui ta mult veel mõne sarvetäie õlut saab. Olgu need vaadid tunni jooksul siin või muidu räägin sellest isand Tywinile ja eks me siis näe.”

      Ka Weese pistis vanduma, kui Arya selle sõnumiga tagasi jõudis, ehkki tüdruk jättis kuritõbise värdja mainimata. Ta vahutas ja ähvardas, kuid otsis lõpuks porisedes kuus meest ja saatis nad vaate alla pruulikotta toimetama.

      Seekordne õhtusöök koosnes lahjast kaera-, sibula- ja porgandihautisest, mille juurde sai viilaka kopitanud musta leiba. Üks naistest oli hakanud Weese’i voodis magama ja tema sai ka tüki rammusat sinijuustu ja kabunatiiva, millest Weese oli sama päeva hommikul rääkinud. Ülejäänu sõi mees ise ära, nii et rasv läikiva nirena tema suunurgast mädavillide vahelt alla jooksis. Lind oli peaaegu söödud, kui Weese oma liualt üles vaatas ja Arya pilku märkas. „Nirk, tule siia.”

      Ühe kintsu küljes oli veel paari suutäie jagu tumedat liha. Ta unustas, aga nüüd tuli tal meelde, mõtles Arya. Tal hakkas süda sees piinama, et ta oli käskinud Jaqenil Weese’i tappa. Ta tõusis pingilt ja läks laua otsa juurde.

      „Ma nägin, kuidas sa mind vaatasid.” Weese pühkis sõrmed Arya särgiesisesse puhtaks. Siis haaras ta ühe käega tüdrukul kõrist ja andis talle teisega kõrvakiilu. „Mida ma sulle ütlesin?” Ta andis käeseljaga uue kõrvakiilu. „Ära jõllita mind, muidu kougin sul järgmine kord ühe silma välja ja söödan selle oma penile.” Tõuge paiskas Arya põrandale. Tema särgihõlm takerdus pinnulisest puupingist väljaulatuva naela külge ja rebenes, kui ta kukkus. „Olgu see enne magamaminekut ära parandatud,” käsutas Weese, ise kabuna küljest viimaseid lihariismeid nokkides. Kui need olid söödud, lutsis ta häälekalt sõrmi ja viskas kondid oma inetule laigulisele koerale.

      „Weese,” sosistas Arya sel õhtul, oma rebenenud särgi kohale kummardudes. „Dunsen, Polliver, Leebe Raff,” ütles ta ühe nime iga kord, kui luust nõela läbi värvimata villa pistis. „Kõditaja ja Hagijas, ser Gregor, ser Amory, ser Ilyn, ser Meryn, kuningas Joffrey, kuninganna Cersei.” Ta mõistatas, kui kaua veel ta peab Weese’i oma palvesse lisama ja nägi pärast uinumist unes, et kui ta hommikul ärkab, on Weese surnud.

      Kuid nagu alati, äratas teda Weese’i terav saapanina. Kui nad pruukostiks kaerakakke sõid, rääkis Weese neile, et isand Tywini põhivägi läheb täna teele. „Ärgu keegi teist arvaku, et kui Lannisteri-isand on läinud, algab siin hõlbuelu,” hoiatas ta. „Loss ei jää sellest väiksemaks, võite selles kindlad olla, ainult et nüüd on vähem töökäsi seda korras hoidmas. Teie, kamp vedelvorste, saate nüüd alles teada, mida töö tähendab, vaat mis.”

      Mitte sinu käest. Arya nokkis oma kaerakakku. Weese põrnitses teda kurjalt, otsekui tema saladust haistes. Arya langetas kähku pilgu kakule ega söandanud rohkem üles vaadata.

      Kahvatu valgus täitis hoovi, kui isand Tywin Lannister Harrenhalist teele läks. Arya jälgis seda ühest võlvaknast Halava Torni keskkohas. Mehe sõjaratsu kandis erepunaste emailnaastudega hobusevaipa ning kullatud kaela- ja näokaitset, isand Tywin ise aga paksu hermeliinmantlit. Tema vend ser Kevan nägi peaaegu sama uhke välja. Nende ees liikusid neli lipukandjat, kes hoidsid käes suuri vaarikpunaseid lippe, mida ehtisid kuldkollased lõvid. Lannisteride järel tulid nende tähtsamad vasallid ja sõjapealikud. Nende lipud lehvisid ja laksusid värvide vaatemängus: punane härg ja kuldkollane mägi, purpurne ükssarvik ja kääbuskukk, pugalikpruun metssiga ja mäger, hõbedane tuhkur ja narrikuues viguritegija, tähed ja kiirtepärjad, paabulind ja panter, sarikas ja pistoda, must kapuuts ja sinine põrnikas ja roheline nool.

      Kõige lõpus tuli ser Gregor Clegane oma hallis plaatsoomusrüüs, ratsutades täkul, kes oli sama pahura loomuga nagu tema ratsanik. Tema kõrval ratsutas Polliver, käes musta koeraga lipp ja peas Gendry sarviline kiiver. Ta oli pikk mees, kuid oma isanda varjus nägi ta välja nagu kasvus kängu jäänud poiss.

      Nähes, kuidas nad Harrenhali suure rauast langevärava alt läbi ratsutasid, jooksis Aryal külmavärin üle selja. Äkitselt mõistis ta, et oli teinud kohutava vea. Kui loll ma olen, mõtles ta. Weese polnud tähtis, nii nagu polnud tähtis ka Chiswyck. Need mehed siin olid tähtsad, ta oleks pidanud nemad tappa laskma. Eile õhtul oleks ta võinud ükskõik kelle neist sosinaga surmata, kui ta poleks Weese’i peale nii vihane olnud, sest too oli teda löönud ja kabuna kohta valetanud. Isand Tywin, miks ma ei öelnud isand Tywin?

      Ehk polnud siiski veel hilja ümber mõelda. Weese ei olnud veel tapetud. Kui Jaqen üles otsida ja talle öelda…

      Unustanud koristamise, jooksis Arya rutuga keerdtrepist alla. Ta kuulis kettide raginat, kui väravavõre aeglaselt alla lasti ja selle teravikud sügavale maa sisse vajusid… ja siis teist heli, valu- ja hirmukiljatust.

      Kümmekond inimest jõudis sündmuskohale enne teda, kuigi keegi neist ei kippunud liiga lähedale. Arya pressis ennast nende vahelt läbi. Weese lamas sirakil munakividel, kõri üleni lõhki ja verine, silmad pimesi üles halli pilvedelaama vahtimas. Tema inetu lapiline koer seisis tema rinnal ja lakkus mehe kaelast purskavat verd ning rebis iga natukese aja tagant surnu näost suutäie liha.

      Lõpuks tõi keegi ammu ja lasi lapilise koera surnuks, kui too parajasti üht Weese’i kõrva järas.

      „Põrguvärk,” kuulis Arya ühe mehe sõnu. „See hatt oli tal kutsikast peale.”

      „See koht siin on neetud,” ütles ammuga mees.

      „Seda tegi Harreni vaim, kindel see,” sõnas majaemand Amabel. „Ma ei maga siin enam ühtegi ööd, seda ma vannun.”

      Arya tõstis pilgu surnud mehelt ja tema surnud koeralt. Jaqen H’ghar nõjatus vastu Halava Torni seina. Arya pilku märganud, tõstis ta käe näo juurde ja pani kaks sõrme nagu muuseas vastu põske.

      CATELYN

      Vetevoost

Скачать книгу