Sammu võrra maas - Henning Mankell

Скачать книгу

relv oli siiski Svedbergi oma?

      Wallander istus tardunult toolil. Varasem tunne tuli tagasi. Et millegagi on kiire.

      Ta kargas püsti ja lahkus Svedbergi korterist.

      8

      István Kecskeméti oli tulnud Rootsi täpselt nelikümmend aastat tagasi. Ta oli saabunud koos põgenikevooluga pärast ülestõusu mahasurumist Ungaris. Rootsi jõudes oli ta olnud neljateistaastane. Ta sattus koos vanemate ja kolme noorema õe-vennaga Trelleborgi. Isa oli olnud insener ja kunagi 1920ndate lõpus oli ta käinud külaskäigul Stockholmi lähedal Separatori vabrikus. Ta oli lootnud seal taas tööd saada. Ent Trelleborgist kaugemale ta ei jõudnudki. Laevaterminali trepil sai ta rabanduse. Tema teine kokkupuude Rootsimaaga piirdus sellega, et ta kukkus vastu märga asfalti. Ta maeti Trelleborgi surnuaeda, pere jäi Skånesse. István oli nüüd viiekümne nelja aastane ja juba ammust aega Ystadis Hamngatanil asuva pitsabaari omanik.

      Wallander oli Istváni elulugu kuulnud mitu aastat tagasi. Aeg-ajalt käis ta tema juures söömas. Kui juhtus olema vähe rahvast, istus István meeleldi maha ja jutustas oma elust.

      Kell oli pool seitse, kui Wallander uksest sisse astus. Ylva Brinkiga kohtumiseni oli pool tundi aega. Pitsabaaris ei olnud ühtegi inimest, nagu Wallander oligi arvanud. Köögis mängis raadio ja keegi tagus liha. István rääkis parajasti baarileti taga telefoniga ja viipas talle tervituseks. Wallander istus nurgalauda. Kõne lõppes. István tuli tema juurde. Tema näoilme oli tõsine.

      „Mida ma kuulen? Politseinik on tapetud?”

      „Kahjuks jah,” ütles Wallander. „Karl Evert Svedberg. Ma ei tea, kas sa tundsid teda.”

      „Ta vist ei käinud kordagi siin,” ütles István tõsiselt. „Kas sa õlut tahad? Ma teen välja.”

      Wallander raputas pead.

      „Ma tahan midagi süüa, mida saab ruttu,” ütles ta. „Midagi, mis sobib inimesele, kellel on veres liiga palju suhkrut.”

      István oli mõtliku näoga.

      „Kas sa oled suhkruhaige?”

      „Ei. Aga mu veres on liiga palju suhkrut.”

      „Siis sa ju oled suhkruhaige.”

      „See võib üle minna. Aga hetkel on mul kiire.”

      „Tükike õlis praetud liha,” ütles István. „Ja salat. Sobib?”

      „Suurepäraselt.”

      István läks. Wallander imestas oma käitumise üle. Suhkruhaigus polnud ju häbiasi. Ta ei teadnud, miks ta nii ütles. Talle ei meeldinud ka oma ülekaal. Parema meelega ta eiras seda.

      Ta sõi nagu alati liiga kiiresti, ja jõi siis tassi kohvi. István oli hõivatud Poola turistide seltskonnaga. Wallanderil oli hea meel, et ta pääses küsimustest Svedbergi mõrva kohta. Ta maksis arve, tõusis ja läks. Väljas oli endiselt soe. Tänavatel oli ebatavaliselt palju rahvast. Wallander noogutas aeg-ajalt mööduvatele tuttavatele. Ta mõtles, kuidas Ylva Brinki rääkima panna. Wallander ei kahelnud, et naine vastab küsimustele ausalt ja pingutab mälu. Raskem oli teda rääkima panna asju, mille kohta ta ei teadnud, et ta neid teab. Üks võtmeküsimusi oli naisterahvas nimega Louise. Võib-olla Ylva siiski teadis temast midagi, ise seda taipamata?

      Wallander jõudis politseimajja täpselt kell seitse. Ylva Brink polnud veel kohal. Wallander läks otsemat teed Martinssoni kabinetti. Hansson oli seal.

      „Kuidas läheb?” küsis Wallander.

      „Üllatavalt vähe infot on laekunud,” ütles Martinsson.

      „Lundist pole isegi esialgseid andmeid?”

      „Veel mitte,” vastas Hansson. „Enne esmaspäeva pole mõtet oodata.”

      „Tulistamise kellaaeg,” ütles Wallander. „See on tähtis. Kui me seda teaksime, oleks meil vähemalt millestki lähtuda.”

      „Ma otsisin registrist,” ütles Martinsson. „Pealtnäha ei sarnane see mõrv ja murdvargus ühegi teisega.”

      „Me ei tea, kas see üldse oli murdvargus,” tähendas Wallander.

      „Mis siis veel?”

      „Ei tea. Ma saan nüüd Ylva Brinkiga kokku. Ma arvan, et võiksime homme kell üheksa koosoleku teha.”

      Ta läks oma kabinetti. Laual oli teade Lisa Holgerssonilt. Ta tahtis temaga võimalikult ruttu rääkida. Wallander helistas tema kabinetti, kuid keegi ei vastanud. Mõningase vaevaga õnnestus tal valvelauaga ühendust saada. Ebba oli läinud. Wallander pani toru hargile ja suundus häirekeskusesse.

      „Lisa läks koju,” vastati talle sealt.

      Wallander otsustas, et helistab Lisale õhtul hiljem. Ta jäi valvelauda ootama. Mõne minuti pärast Ylva Brink tuli. Teel kabinetti küsis Wallander, kas ta kohvi soovib. Ylva Brink tänas ja ütles ära.

      Wallander otsustas seekord vestluse linti võtta. Kui makilint ringi käis, oleks nagu keegi veel kuulanud. Tema enda tähelepanu võis alt vedada. Aga ta tahtis Ylva Brinki iga sõna salvestada. Kogu vestluse sõna-sõnalt välja trükkida. Ta küsis, ega Ylval midagi selle vastu ei ole, kui ta nende vestluse lindistab. Ei olnud.

      „See pole ülekuulamine,” ütles Wallander. „Aga ma tahan selle vestluse jäädvustada. Makk jätab paremini meelde kui mina.”

      Kettad käisid ringi. Kell oli üheksateist minutit seitse läbi.

      „Reede, 9. august 1996,” ütles Wallander. „Vestlus Ylva Brinkiga. Juhtum: kriminaalpolitseinik Karl Evert Svedbergi surm, kahtlustame mõrva.”

      „Mida siis veel?” küsis Ylva Brink.

      „Politsei on vahel tarbetult formaalne,” vastas Wallander. Talle ei meeldinud oma kohmakas sõnastus sugugi.

      „Nüüd on mitu tundi möödas,” ütles ta. „Sul on olnud aega mõelda. Sa oled endalt kindlasti küsinud, miks see juhtus. Mõrv on alati mõttetu, kõigi silmis, peale kurjategija.”

      „Mul on ikka veel raske uskuda, et see on tõsi. Paar tundi tagasi rääkisin oma mehega. Laevale saab satelliidi abil helistada. Ta arvas, et ma sonin. Aga alles siis, kui ma talle rääkisin, jõudis mulle pärale, et see on tõesti tõsi.”

      „Oleksin hea meelega meie vestlusega pisut oodanud. Kahjuks pole see võimalik. Peame kurjategija võimalikult ruttu tabama. Mõrvaril on edumaa. Ja see suureneb pidevalt.”

      Ylva Brink ootas juba esimest küsimust.

      „Naine nimega Louise,” ütles Wallander. „Kellega Karl Evert väidetavalt mitme aasta vältel kohtus. Oled sa teda näinud?”

      „Ei.”

      „Sa pole kunagi kuulnud temast räägitavat?”

      „Ei.”

      „Milline oli sinu esimene reaktsioon, kui ma teda mainisin?”

      „Et see pole tõsi.”

      „Mida sa nüüd arvad?”

      „Et küllap see on tõsi. Aga täiesti arusaamatu.”

      „Te rääkisite kindlasti Karl Evertiga aastate jooksul naistest. Et miks ta ei abiellu. Mida ta siis ütles?”

      „Et ta on paadunud poissmees. Ja et talle meeldib nii elada.”

      „Sa ei märganud midagi, kui te sellest rääkisite?”

      „Mida ma oleksin pidanud märkama?”

      „Et ta muutus ebakindlaks. Et ta ei rääkinud tõtt.”

      „Ta rääkis alati väga veenvalt.”

      Silmapilguks tajus Wallander naise hääles kõhklust.

      „Mulle tundub, et sa jäid korraks mõtlema?”

      Naine viivitas vastusega. Kettad käisid ringi.

      „Vahel ma muidugi mõtlesin, et äkki ta on teistsugune…”

      „Sa

Скачать книгу