LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta lahkus keldrist ja keeras ukse lukku.

      Siis astus ta jälle trepist üles valguse poole. Kuna tal oli janu, läks ta Stortorgeti lõunaservas asuvasse kondiitriärisse ning jõi seal mineraalvett ja tassi kohvi. Ta kaalus, kas võtta üks Viini sai. Ta mõistis, et see poleks hea mõte. Kuid ostis siiski ühe. Kakskümmend minutit hiljem oli ta Lilla Norregatanil tagasi. Nüüd läks ta üles Svedbergi korterisse. Majas valitses hauavaikus. Ukse ees tõmbas ta hinge. Politsei oli seintele kleepinud sildid, et kuriteopaigale minek on keelatud. Ta nokitses kleepriba lahti, keeras võtit ja astus sisse. Kohe kuulis ta tänaval töötavat segumasinat. See tegi kohutavat lärmi. Ta astus elutuppa, heitis vastu tahtmist pilgu kohale, kus Svedberg oli lamanud, ja läks edasi akna juurde. Segumasina hääl kajas majaseinte vahel. Seal seisis ka suur veoauto, millelt laaditi ehitusmaterjali.

      Wallanderil tuli mõte. Ta läks jälle tänavale. Üks palja ülakehaga vanem mees lasi segumasinasse voolikuga vett. Mees noogutas Wallanderit nähes. Ta paistis temas kohe politseiniku ära tundvat.

      „Hirmus lugu küll,” hüüdis ta üle lärmi.

      „Mul on vaja teiega rääkida,” vastas Wallander.

      Voolikuga mees hõikas üht noort ehitustöölist, kes maja varjus suitsu tegi. Noormees tuli ja võttis vooliku oma kätte.

      Nad läksid majanurga taha. Sinna polnud segumasinat peaaegu kuuldagi.

      „Te siis teate, mis selles majas juhtus,” ütles Wallander.

      „Üks politseinik nimega Svedberg lasti maha.”

      „Õige. Ma tahtsin küsida, kui kaua te olete siin tööd teinud. Tundub, et alles alustasite.”

      „Me tulime esmaspäeval. Majale tehakse uus trepikoda.”

      „Millal te segumasina tööle panite?”

      Mees mõtles järele.

      „See pidi olema teisipäeval,” ütles ta. „Umbes kell üksteist hommikul.”

      „Ja sellest saadik on see mürisenud?”

      „Praktiliselt kogu aeg. Kella seitsmest viieni. Vahel pisut kauem.”

      „Kas see seisab kogu aeg ühe koha peal?”

      „Jaa.”

      „Järelikult on teil hea ülevaade, kes siit sisse-välja käivad.”

      Mees taipas järsku, mida Wallander õigupoolest teada tahab. Ta muutus kohe väga tõsiseks.

      „Te muidugi ei tunne neid, kes siin elavad,” ütles Wallander. „Aga mõnda inimest olete kindlasti korduvalt tulemas ja minemas näinud.”

      „Ma ei tea, milline see politseinik välja nägi. Kui te seda küsite.”

      See võimalus polnud Wallanderil pähegi tulnud.

      „Ma saadan kellegi fotoga siia,” ütles ta. „Kuidas teie nimi on?”

      „Nils Linnman. Nagu see sealt loodussaatest.”

      Wallanderile meenus aastaid televisioonis esinenud mees.

      „Kas te olete siin töötatud päevade jooksul midagi ebatavalist märganud?” küsis Wallander, ise asjatult taskuid kobades, et leida midagi, millele kirjutada.

      „Näiteks mida?”

      „Näiteks keegi käitus närviliselt. Kiirustas. Ebatavaliselt käituvad inimesed jäävad tavaliselt silma.”

      Linnman mõtles järele. Wallander ootas. Ilm oli endiselt soe. Ja tal oli jälle vaja tualetti minna.

      „Ei,” ütles Linnman lõpuks. „Mulle ei meenu midagi. Aga Robban võib-olla on midagi märganud.”

      „Robban?”

      „See voolikuga poiss. Ehkki ma kahtlen, et tema üldse midagi näeb. Ta mõtleb ainult oma mootorrattast.”

      „Küsime järele,” ütles Wallander. „Kui teile endale midagi meenub, andke kohe teada.”

      Ükskord ometi olid Wallanderil visiitkaardid kaasas. Linnman pistis visiitkaardi oma lohvaka tööülikonna rinnataskusse.

      „Ma kutsun Robbani.”

      Jutuajamine noorema ehitustöölisega jäi väga lühikeseks. Poisi nimi oli Robert Tärnberg ja ta polnud õieti kuulnudki, et selles majas on politseinik tapetud. Veel vähem oli ta märganud midagi iseäralikku. Wallander kahtlustas, et Tärnberg ei mäletaks ka seda, kui elevant oleks tänaval mööda läinud. Ta ei hakanud poisile visiitkaarti andmagi. Ta läks tagasi Svedbergi korterisse. Nüüd leidus vähemalt üks mõistlik põhjus, miks ükski majaelanik laske ei olnud kuulnud. Ta läks kööki ja helistas politseimajja. Ainult Ann-Britt oli kohal. Wallander palus tal tulla ja ehitustöölistele Svedbergi fotot näidata.

      „Mitu politseinikku käib ümberkaudsetes majades ustele koputamas,” ütles Ann-Britt. „Aga ehitustöölised pole neile vist pähe tulnud.”

      Wallander läks tagasi esikusse. Ta seisis vaikselt ja püüdis ebaolulisi mõtteid maha koorida. Palju aastaid tagasi, kui Wallander oli alles tulnud Malmöst Ystadi, kuulis ta Rydbergi just seda väljendit kasutavat. Kõik üleliigne tuleb maha koorida, oli ta öelnud. Igasse kuriteopaika jäävad jäljed. Sündmuste varjud. Need ongi vaja üles leida.

      Wallander avas välisukse. Juba siin oli midagi valesti. Peegli all korvis oli hulk ajalehti Ystads Allehanda. Svedbergil oli see tellitud. Kuid uksematil ajalehte polnud. Wallander mõtles järele. Seal oleks pidanud olema vähemalt üks. Isegi kaks. Kolm vaevalt, ehkki ka see ei olnud välistatud. Keegi oli järelikult ajalehed üles võtnud. Ta läks kööki. Kapiserval oli kolmapäevane ja neljapäevane leht. Reedene number lebas köögilaual. Wallander valis Nybergi mobiilinumbri. Nyberg vastas kohe.

      Wallander rääkis kõigepealt segumasinast. Nyberg kõhkles.

      „Heli tungib väljast sisse,” ütles Nyberg. „Need seal tänaval muidugi laske ei kuulnud, kui segumasin töötas. Aga majas sees levib hääl teistmoodi. Ma lugesin seda kusagilt.”

      „Võib-olla peaksime mõne proovilasu tegema,” ütles Wallander. „Koos segumasinaga ja ilma. Naabreid hoiatamata.”

      Nyberg oli nõus.

      „Tegelikult helistan ma ajalehe pärast,” jätkas Wallander. „Ystads Allehanda.”

      „Ma panin selle köögilauale,” ütles Nyberg. „Eelmised oli keegi kapiääre peale pannud.”

      „Peame sõrmejälgi otsima,” ütles Wallander. „Me ei tea, kes need sinna pani.”

      Nyberg jäi vait.

      „Sul on loomulikult õigus,” ütles ta. „Kurat, kuidas ma ei mõelnud?”

      „Mina neid ei puutu,” ütles Wallander.

      „Kaua sa seal veel oled?”

      „Kindlasti mitu tundi.”

      „Ma tulen.”

      Wallander avas ühe köögisahtli. Ta oli mäletanud õigesti. Seal oli paar pliiatsit ja märkmeplokk. Wallander pani kirja Nils Linnmani ja Robert Tärnbergi nimed. Ja et keegi küsitleks postiljoni. Ta läks uuesti esikusse. Jäljed ja varjud. Ta seisis liikumatult, isegi ei hinganud, ning lasi pilgul ringi käia. Svedbergi nahkjakk, mida ta kandis nii suvel kui talvel, rippus puu peal. Wallander katsus taskud läbi. Seal oli rahakott. Nyberg on lohakas, mõtles ta. Ta läks kööki. Rahakott oli sama vana ja kulunud kui nahkjakk. Selles oli 847 krooni. Pangakaart, bensiinikaart ja mõned visiitkaardid. Kriminaalinspektor Svedberg. Juhiluba ja politseitõend. Juhiloa pilt oli kõige vanem. Svedberg vaatas süngelt kaamerasse. Foto oli ilmselt suvel tehtud. Svedbergi pealael oli jälle päikesepõletusest haav. Louise oleks pidanud sulle ütlema, et sa mütsi pähe paneksid, mõtles Wallander. Naistele ei meeldi, kui mehed end päikese käes ära kõrvetavad. Ta jäi seda mõtet mõlgutama. Svedbergi kiilaspeal oli peaaegu alati põletushaav. Nagu poleks tal kedagi, kes teda päikese eest hoiataks. Louise oleks nagu olemas ja ei ole ka, mõtles Wallander. Ainult kaks inimest on väitnud,

Скачать книгу