LITMIR.BIZ

Скачать книгу

karjatas üllatusest Maximilieni nähes; tal ei olnud aimugi poja kojujõudmisest. Ta nagu tardus paigale, pigistades vasaku käega redingoti alla peidetud eset.

      Maximilien jooksis trepist alla ja langes isale kaela, aga äkki ta taganes, jättes ainult oma parema käe isa rinnale.

      “Isa,” ütles ta näost kaameks minnes, “miks on teil redingoti hõlma all püstolid?”

      “Seda ma kartsin,” ohkas Morrel.

      “Isa! Isa! Jumala pärast! Milleks on need relvad?” hüüdis noormees.

      “Maximilien,” sõnas Morrel pojale teravalt õtsa vaadates, “sa oled mees, aumees. Tule, ma seletan sulle.”

      Ja Morrel astus kindlal sammul kabinetti ning Maximilien läks talle vankuval sammul järele.

      Morrel lükkas ukse lahti ja pani selle poja selja taga kinni. Sammus siis eestoast läbi, pani püstolid lauanurgale ja osutas avatud arveraamatule.

      Arveraamatus oli olukord täpselt kirjas.

      Morrel pidi poole tunni pärast välja maksma kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki.

      Raha oli tal viisteist tuhat kakssada viiskümmend seitse franki. “Loe,” ütles Morrel.

      Noormees luges ja oli nagu puuga pähe saanud.

      Morrel ei öelnud ühtegi sõna: mida olnuks tal lisada numbrite halastamatule otsusele!

      “Ja te tegite kõik, mis võimalik, isa,” küsis noormees, “et õnnetust ära hoida?”

      “Jah,” vastas Morrel.

      “Teil ei ole loota ühtegi sissetulekut?”

      “Mitte ühtegi.”

      “Te olete kõik ressursid ammendanud?”

      “Kõik.”

      “Ja poole tunni pärast,” ütles Maximilien süngelt, “on meie nimi häbistatud!” •

      “Veri peseb häbi,” sõnas Morrel.

      “Teil on õigus, isa, ma mõistan teid.”

      Sirutades siis käe püstolite poole, lisas ta:

      “Üks on teie jaoks ja teine minule. Tänan.”

      Morrel haaras pojal käest kinni.

      “Aga ema … ja su õde … kes neid toidab?”

      Noormees vabises kogu kehast.

      “Isa, mõtelge, mis see tähendab, kui te ütlete, et ma pean elama,” lausus noormees.

      “Jah, ma ütlen seda,” sõnas Morrel, “see on sinu kohus. Sa oled rahulik, kindlameelne, Maximilien… Sa ei ole keskpärane inimene. Ma ei käsuta sind, ei anna sulle korraldusi, ma ainult ütlen sulle: hinda olukorda, nagu oleksid sa võõras, ja otsusta siis ise.”

      Noormees mõtles veidi aega, siis ilmus ta silmadesse saatusele alistuv pilk; aeglase ja nukra liigutusega tõmbas ta ära oma epoletid, auastmemärgid.

      “Hea küll,” ütles ta ja sirutas Morrelile käe. “Te võite rahus surra, isa! Mina jään elama.”

      Morrel oleks peaaegu poja ette põlvili langenud. Maximilien haaras isa ümbert kinni ja kaks õilsat südant põksusid viivu teineteise vastas.

      “Sa tead, et see pole minu süü?” ütles Morrel.

      Maximilien naeratas.

      “Ma tean, isa, et te olete kõige ausam inimene, keda ma üldse tundnud olen.”

      “Siis on kõik öeldud, mine nüüd ema ja õe juurde.”

      “Isa,” ütles noormees Morreli ette põlvitades, “andke mulle oma õnnistus.”

      Morrel võttis poja pea oma käte vahele, tõmbas enda poole ja surudes sellele korduvalt oma huuled, ütles:

      “Jaa, jaa, ma õnnistan sind enda nimel ja kolme põlvkonnalaitmatute inimeste nimel. Kuula, mida nad minu suu kaudu ütlevad: ettevõtte, mille on õnnetus purustanud, võib saatus jälle üles ehitada. Nähes, millist surma ma surin, hakkab ka kõige järeleandmatumal sinust kahju. Võib-olla antakse sulle aega, mida mulle keelduti andmast. Katsu siis teha nii, et keegi ei saaks kasutada sõna “alatu”. Hakka tegutsema, tööta, noor mees, võitle kirglikult ja vapralt; elage, sina, ema ja su õde, vaid kõige hädavajalikumast, et nende vara, kellele ma võlgu olen päev-päevalt kasvaks ja tooks kasu sinu kätes. Mõtle sellele, et see tuleb ilus päev, pidulik päev, mil minu au jalule seatakse, see päev, kus sa siinsamas kabinetis ütled: minu isa suri, sest tema ei saanud seda teha, mida mina täna teen; aga ta suri rahuliku südamega, sest surres ta teadis, et mina teen seda.”

      “Oo isa, isa.” hüüdis noormees, “kui te võiksite ometi elama jääda!”

      “Kui ma jääksin elama, oleks kõik teisiti. Siis tuleks osavõtu asemele kahtlus, kaastunde asemele raev. Kui ma elaksin, oleksin vaid mees, kes ei pidanud oma sõna, kes ei täitnud oma kohustusi, oleksin lihtsalt pankrotti jäänud mees. Aga kui ma suren, mõtelge sellele, Maximilien, siis on kõik vastupidi, minu surnukeha on ausa õnnetu mehe oma. Kui ma elaksin, väldiksid parimad sõbrad mu maja; kui olen surnud, saadab kogu Marseille mind nuttes viimsesse puhkepaika. Kui ma elaksin, peaksid sa mu nime häbenema; kui olen surnud, tõstad sa uhkelt pea ja ütled: “Ma olen selle mehe poeg, kes läks vabasurma, sest esmakordselt ei saanud ta oma sõna pidada.””

      Noormees ohkas piinatult, aga ta näis olevat saatusega leppinud. Juba teist korda kiitis mõistus selle heaks, aga süda mitte. “Ja nüüd jäta mind üksi,” ütles Morrel, “püüa naised eemale hoida.”

      “Kas te Julie’d ei taha näha?” küsis Maximilien.

      Noormehe viimane ebamäärane lootus oli seotud selle kohtumisega, sellepärast ta vastava ettepaneku tegigi. Morrel raputas pead.

      “Ma nägin teda hommikul,” ütles ta, “ja jätsin temaga jumalaga. “

      “Kas teil ei ole mulle mõnda erilist soovitust anda, isa?” küsis Maximilien kähinal.

      “Jah, mu poeg, püha soovitus.”

      “Rääkige, isa.”

      “”Thomsoni ja Frenchi” pangamaja oli ainus, kes kas inimarmastusest või hoopis enesearmastusest, mina ei oska inimsüdametest lugeda, mulle kaasa tundis. Nende prokurist, kes kümne minuti pärast siia tuleb, et saada kätte kogusummas kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki veksli eest, mille pikendust ta mulle, ma ei ütleks, et võimaldas, vaid pakkus kolme kuu peale. Et sellele pangamajale makstaks kinni esimesena, kallis poeg, see mees olgu püha.”

      “Jah, isa.” vastas Maximilien.

      “Ja nüüd veel kord jumalaga,” ütles Morrel. “Mine, mine. mul on vaja olla üksi. Sa leiad mu testamendi magamistoa sekretärist. “

      Noormees seisis loiult paigal, ta tahtis küll ära minna, aga ei suutnud seda teha.

      “Kuule, Maximilien,” ütles isa, “kujuta ette, et ma olen sõdur nagu sina, et ma olen saanud kasu vallutada reduut, ja sina tead, et selle vallutamisel saan ma surma, kas sa siis ei ütleks mulle sedasama, mida ütlesid veidi aja eest: “Minge, isa, sest te teete oma nimele häbi, kui te jääte. Parem surm kui häbi!””

      “Jaa, jaa, ja muidugi,” ütles noormees. Ja kramplikult isa kaisutades sõnas: “Minge, isa!”

      Ja ta tormas kabinetist välja.

      Kui poeg oli kabinetist läinud, seisis Morrel natuke aega paigal ja vaatas ainiti ukse poole, siis sirutas käe, leidis kellanööri ja helistas.

      Hetke pärast tuli Cocles.

      See oli hoopis teine inimene; need kolm päeva, kus ta teadis asjade seisu, olid ta murdnud. Mõte, et Morreli ärimaja lõpetab oma väljamaksmised, oli ta rohkem maadligi vajutanud, kui teinuks seda tavalised kakskümmend aastat.

      “Mu tubli Cocles,” ütles Morrel toonil, mida on võimatu kirjeldada, “sa

Скачать книгу