LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on nii omane lihtrahvale, keda uudishimu sunnib igasugust keerutamist unustama. “Tead sa mis, sa näed välja nagu hundipassi saanud armastaja!”

      Ja ta naeris mürinal oma nalja peale.

      “Sa teed nalja, Caderousse, see poiss pole säärasest puust, et laseb ennast armastuse pärast rööpast välja lüüa,” tähendas Danglars.

      “Ei tee nalja, kuula, kuidas ta ohkab. Nonoh, Fernand,” ütles Caderousse, “tõsta nina püsti ja vasta meile. Pole ilus vastamata jätta sõpradele, kui nemad meie tervise järele pärivad.”

      “Mu tervisel pole viga midagi,” ütles Fernand ja pigistas käed rusikasse, pead aga ei tõstnud.

      “Tead sa, milles on asi, Danglars,” ütles Caderousse ja pilgutas sõbrale silma “Fernand, keda sa siin praegu näed, on hea ja tubli katalaan, ta on Marseille kõige parem kalur ja armunud ilusasse tüdrukusse, kelle nimi on Mercédès. Kuid õnnetuseks paistab, et tüdruk on armunud hoopis “Pharaoni” tüürimehesse.

      “Pharaon” jõudis aga just täna sadamasse, no saad isegi aru?”

      “Ei, ma ei saa aru,” ütles Danglars.

      “Fernand vaeseke sai vist hundipassi,” ütles Caderousse.

      “No ja mis siis?” ütles Fernand pead tõstes ja Caderousse’i poole vaadates niisuguse näoga, nagu otsiks, kelle peale oma viha välja valada. “Mercédès ei sõltu kellestki, on ju nii? Ta on vaba ja võib armastada, keda tahab.”

      “Ah kui sa seda nõnda võtad, siis on iseasi,” ütles Caderousse. “Mina pidasin sind katalaaniks. Olen kuulnud, et katalaanid pole inimesed, kes lasevad ennast võistlejal kõrvale tõrjuda. Räägiti koguni, et Fernand’i kättemaks pidi olema õige kohutav.”

      Fernand muigas virilalt.

      “Armunud inimene pole iial kohutav,” ütles ta.

      “Vaene poiss!” pomises Danglars, tehes näo, nagu tunneks ta noormehele südamest kaasa. “Aga mis parata! Ta ilmselt ei arvanud, et Dantès ootamatult tagasi tuleb. Ja võib-olla mõtles koguni, et Dantès on surnud, truudusetu või taevas teab mida. Kui säärased asjad ootamatult juhtuvad, lähevad nad seda rohkem südamesse.”

      “No igatahes,” ütles Caderousse, kes rääkimise vahele kogu aeg jõi ja kellele kange “La Malgue” juba mõjuma hakkas, “pole Fernand ainus, kellele Dantèsi õnnelik saabumine vastukarva on. Eks ju, Danglars?”

      “Sul on õigus, ja ma julgeksin isegi väita, et Dantèsil läheb veel räbalasti. “

      “Mida see muudab?” ütles Caderousse, kallates veini Fernand’i klaasi ja täites enda oma juba üheksandat või kümnendat korda, kuna Danglars oli enda omast vaevalt maitsnud. “Mida see muudab, kui ta vahepeal abiellub Mercédèsiga, kauni Mercédèsiga. Selleks ta ju ometi tagasi tuli.”

      Danglars’i puuriv pilk jälgis noormeest, kelle südamesse Caderousse’i sõnad langesid nagu sulatina.

      “Millal pulmad on?” küsis ta.

      “Need pole veel peetud,” pomises Fernand.

      “Ei ole, aga nad peetakse,” ütles Caderousse, “see on niisama kindel kui see, et Dantès saab “Pharaoni” kapteniks. On ju, Danglars?”

      Danglars võpatas ootamatu tabamuse peale ja vaatas Caderousse’i poole, kelle nägu ta omakorda hoolega uuris, et näha, kas hoop oli ette kavatsetud. Aga Caderousse oli juba purjus ja tema juhmistunud näos ei näinud Danglars midagi peale kadeduse.

      “Mis siis ikka!” ütles ta klaase täis kallates. “Joogem siis kauni katalaani mehe terviseks, kapten Edmond Dantèsi terviseks!”

      Caderousse tõstis klaasi väriseva käega suu juurde ja jõi ühe sõõmuga tühjaks. Fernand võttis enda oma ja virutas vastu maad puruks.

      “Ohoo!” hüüatas Caderousse. “Keda ma näen seal künkaharjal, Katalaaniküla pool? Vaata ometi, Fernand, sinu silmanägemine on parem kui minul. Minu silm ei seleta enam hästi, sa tead ju, see kuradi vein. Oleks nagu kaks armastajat, kes kõnnivad külg-külje kõrval ja käsikäes. Issand, anna mulle andeks! Nad ei oska arvatagi, et me neid näeme, nüüd nad musutavad!”

      Danglars’il ei jäänud märkamata Fernand’i ahastus, kes silmanähtavalt näost ära vajus.

      “Kas te tunnete neid, härra Fernand?” küsis ta.

      “Jah,” vastas too kõlatu häälega, “need on härra Edmond ja preili Mercédès.”

      “Noh, näete nüüd!” hüüatas Caderousse. “Ja mina ei tundnud neid ära. Hei, Dantès! Hei, kaunitar! Astuge korraks siiapoole ja ütelge meile, millal siis pulmad ka peetakse? Härra Fernand on nii jonni täis, et ei taha meile seda öelda.”

      “Ole ometi vait!” ütles Danglars, tehes näo, nagu püüaks ta tagasi hoida Caderousse’i, kes joobnu kangekaelsusega ennast lehtla varjust välja küünitas. “Katsu jalgadel püsida ja lase noortel inimestel rahulikult armastada. Vaata härra Fernand’i ja võta eeskuju. Tema käitub mõistlikult.”

      Võib olla, et Fernand, keda Danglars oli torkinud nagu banderiljeerod härga ja kes oli endast täiesti väljas, olekski rünnanud, sest ta oli juba püsti tõusnud ja näis ennast otsekui koguvat, et vaenlase kallale karata. Aga naerusuine ja otsekohene Mercédès heitis oma kauni pea kuklasse ja laskis särada oma selgel pilgul. Siis meenus Fernand’ile neiu ähvardus, et ta sureb, kui Edmond peaks surema, ja katalaan vajus löödult tagasi oma toolile.

      Danglars seiras vaheldumisi mõlemat meest: üks joomisest juhm, teine armastusest oimetu.

      “Neist napakatest pole mul mingit kasu,” pomises ta. “Mul on kõva kahtlus, et istun siin koos ühe joodiku ja ühe argpüksiga; üks on kadedust täis ja joob ennast veinist purju, selle asemel et endasse sappi koguda; teine on suur lollpea, kellelt armsam nina alt ära napsati ja kes nüüd töinab ja haliseb nagu tita. Endal on aga põlevad silmad nagu hispaanlastel, sitsiillastel ja kalaabrialastel, kes oskavad nii hästi kätte maksta; endal on niisugused rusikad, mis lömastavad härja pea niisama kindlalt kui lihunikunui. Ilmselt naeratab saatus Edmond’ile: ta abiellub kauni neiuga, saab kapteniks ja naerab meie üle. Juhul kui…” Danglars’i huuli kõverdas kerge muie, “juhul kui mina vahele ei sega,” pomises ta.

      “Hei!” röögatas Caderousse kummargil seistes ja rusikatega lauale toetudes. “Hei, Edmond! Kas sa ei näegi enam oma sõpru või pead ennast juba liiga uhkeks, et nendega rääkida?”

      “Ei, kulla Caderousse,” vastas Dantès, “ma ei ole uhke, olen vaid õnnelik, aga õnn pidi ju pimestama rohkem kui uhkus.”

      “Lõpuks ometi! See on õige jutt,” ütles Caderousse. “Tere päevast, proua Dantès.”

      Mercédès noogutas väärikalt.

      “See ei ole veel minu nimi,” ütles ta. “Meie pool kinnitatakse, et see toob õnnetust, kui neiusid kutsutakse nende peigmehe nime järgi, enne kui peigmees on tema meheks saanud. Nii et palun, kutsuge mind Mercédèsiks.”

      “Meie heale naabrimehele Caderousse’ile tuleb andeks anda,” ütles Dantès. “Ega ta nii väga ei eksinudki.”

      “Ah et pulmad tulevad siis kohe, härra Dantès?” küsis Danglars ja kummardas noorte ees.

      “Niipea kui võimalik, härra Danglars. Täna lepitakse papa Dantèsi juures kõikides üksikasjades kokku ja homme või kõige hiljem ülehomme toimub kihluspidu siin “Reserve’is”. Ma loodan, et kõik sõbrad tulevad. Ma tahan sellega öelda, et ka teie olete kutsutud, härra Danglars, ja ka sind on mõeldud, Caderousse.”

      “Aga Fernand,” ütles Caderousse ja lällutas naeru, “kas Fernand on ka kutsutud?”

      “Mu naise vend on ka minu vend,” ütles Edmond, “ja meil, Mercédèsil ja minul, oleks väga kahju, kui ta niisugusel silmapilgul meist eemale hoiaks.”

      Fernand tegi suu lahti, et vastata, aga hääl kustus kõris ja ta ei saanud

Скачать книгу