ТОП просматриваемых книг сайта:
Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
Читать онлайн.Название Krahv Monte-Cristo (koguteos)
Год выпуска 2015
isbn 9789949480494
Автор произведения Alexandre Dumas
Жанр Классическая проза
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
“Te paistate olevat tõesti hästi informeeritud,” sõnas Villefort, vaadates jahmunult isale otsa.
“Taevake! Asi on ju nii lihtne. Teil, kelle käes on võim, ei ole teisi vahendeid peale raha. Meil, kes me ootame, on vahendid, mida annab ustavus.”
“Ustavus?” naeris Villefort.
“Jah, ustavus. Nõndaviisi nimetatakse viisakate sõnadega auahnust, mis loodab.”
Ja Villefort’i isa sirutas ise käe kellanööri poole, et kutsuda teenrit, keda poeg polnud kutsunud.
Villefort haaras tal käsivarrest kinni.
“Oodake, isa,” ütles noormees, “veel paar sõna.”
“Rääkige.”
“Olgu kuningriiklik politsei nii vilets kui tahes, ühte kohutavat asja teab ta siiski.”
“Nimelt?”
“Selle mehe isikukirjeldust, kes sel hommikul, kui Quesnel kaduma jäi, tema juures käis.”
“Ah see tubli politsei teab seda! Kuidas see isikukirjeldus siis kõlab?”
“Tõmmu jumega, juuksed, põskhabe ja silmad mustad, sinine kurguni nööbitud redingot, Auleegioni ohvitseri rosett nööpaugus, laiaääreline kübar ja rookepp.”
“Ta tõesti teab seda?” ütles Noirtier. “Ja miks ta pole seda meest siis kinni võtnud?”
“Sest et ta kaotas mehe silmist eile või üleeile Coq-Héroni tänava nurgal.”
“Ma ju ütlesin teile, et teie politsei on loll.”
“Jah, aga ta võib selle mehe iga hetk üles leida.”
“Muidugi võib,,” ütles Noirtier, vaadates muretult ringi, “ainult sel juhul, kui seda meest pole hoiatatud, aga teda on hoiatatud, ja mees võtab endale teise näo ja riietuse,” lisas ta naeratades.
Nende sõnade peale tõusis Noirtier püsti, võttis ära redingoti ja kaelasideme, astus laua juurde, kuhu olid valmis pandud kõik tualett-tarbed poja nessessäärist, haaras habemenoa, seebitas näo sisse ja ajas absoluutselt kindla käega maha kompromiteeriva põskhabeme, selle politseile nii tähtsa tundemärgi.
Villefort jälgis teda kohkumusega, milles ei puudunud omajagu imetlust.
Kui põskhabe oli aetud, kammis Noirtier oma juuksed teisiti, asendas musta kaelasideme kirjuga, mis lebas ühe avatud kohvri peal, pani oma kaherealise sinise redingoti asemel selga Villefort’i pruuni ja üherealiste, proovis peegli ees pähe noormehe rulläärtega kübarat, näis oleval rahul sellega, kuidas see talle sobis, ja jättes oma rookepi kaminanurka, kuhu ta selle pannud oli, vibutas oma jõulises käes vilinal nõtket bambuskeppi, millega elegantne abiprokurör andis oma kõnnakule sundimatuse, mis oli üks tema peamisi väärtusi.
“Näed sa!” ütles ta, pöördudes jahmunud poja poole, kelle silme all see omamoodi metamorfoos oli toimunud. “Arvad sa, et sinu politsei mu nüüd ära tunneb?”
“Ei, isa,” kogeles Villefort. “Ma vähemasti loodan seda.”
“Ja nüüd, mu kallis Gérard,” jätkas Noirtier, “jään ma lootma sinu ettevaatlikkusele, sa lased kaduda kõigil asjadel, mis ma sinu juurde hoiule jätan.”
“Oh isa, olge mureta,” ütles Villefort.
“Mnjaa! Nüüd ma usun, et sul on õigus, võib olla, et sa tõesti päästsid mu elu. Aga ole rahulik, varsti teen selle sulle tagasi.”
Villefort vangutas pead.
“Sa ei usu?”
“Loodan, et te eksite.”
“Kas sa näed veel kuningat?”
“Võib-olla.”
“Tahad sa tema silmis prohvet olla?”
“Prohvetitele, kes halba ette kuulutavad, ei vaadata õukonnas hea pilguga, isa.”
“Jah, aga varem või hiljem tunnistatakse, et neil oli õigus. Ja oletagem, et tuleb teine restauratsioon, siis peetakse sind suureks meheks.”
“Mida ma pean kuningale ütlema?”
“Ütle talle seda: “Sire, teid on petetud Prantsusmaa olukorra kohta, linnade meeleolu kohta, armee vaimu kohta. Mees, keda teie nimetate Pariisis Korsika Inimsööjaks, keda veel Nevers’is nimetatakse usurpaatoriks, on Lyonis juba Bonaparte ja Grenoble’is keiser. Te arvate, et teda jälitatakse, aetakse taga, et ta põgeneb. Ta liigub edasi kiirelt nagu kotkas, mille ta meile tagasi toob. Sõdurid, kes teie arvates on poolnäljas, väsimusest kurnatud, valmis deserteerima, paljunevad nagu lumekübemed veereva lumepalli ümber. Sire, lahkuge, jätke Prantsusmaa tema tõelisele isandale, sellele, kes teda ei ostnud, vaid võitis, lahkuge, Sire, mitte sellepärast, et teid mingi oht ähvardaks, teie vastane on küllalt tugev, et armu anda, vaid sellepärast, et ühele Püha Louis’ järeltulijale oleks alandav võlgneda oma elu Arcole, Marengo ja Austerlitzi võitjale.” Ütle talle seda, Gérard, või parem lahku, ära ütle talle midagi. Varja oma reisi, ära kiitle sellega, mida tulid tegema ja mida tegid Pariisis. Võta posthobused, ja kui sa siia tulid tuhatnelja kihutades, siis tagasi lausa lenda, mine Marseille’sse tagasi öösel, astu oma majja köögiukse kaudu, jää sinna ja püsi seal – ole vagur, alandlik, hoia ennast varjul, ära kedagi ründa, sest sel korral, ma vannun sulle, tegutseme me kui tugevad inimsed, kes tunnevad oma vaenlasi. Minge, mu poeg, minge, mu kallis Gérard, ja kui teie täidate neid isalikke käske, või kui see teile paremini meeldib, suhtute aupaklikult sõbra nõuannetesse, siis me jätame teid teie ametipostile. Siis oleks teil võimalus,” lisas Noirtier naeratades, “päästa mind veel üks kord, kui poliitika vaekauss teid ühel päeval üles tõstab ja mind alla laseb. Hüvasti, mu kallis Gérard, oma järgmise reisi ajal peatuge minu juures.”
Nende sõnade peale lahkus Noirtier südamerahuga, mis ei olnud teda hetkekski maha jätnud selle keerulise jutuajamise vältel.
Kahvatu ja erutatud Villefort ruttas akna juurde, piilus kardinate vahelt välja ja nägi, kuidas isa rahuliku ja kindla sammuga läks mööda paarist kahtlase välimusega mehest, kes varitsesid teeristil ja tänavanurgal ning olid seal võib-olla selleks, et arreteerida meest musta põskhabeme, sinise redingoti ja laiaäärelise kübaraga.
Villefort seisis raskelt hingates akna juures, kuni isa Bussy ristmikul silmist kadus. Siis tormas ta asjade juurde, mis isa maha oli jätnud, surus kohvri põhja musta kaelasideme ja sinise redingoti, käkerdas kokku kübara ja toppis selle kapi põhja, murdis rookepi kolmeks tükiks ja viskas tulle, pani endale reisimütsi pähe, kutsus toapoisi, keelas hävitava pilguga tuhat küsimust, mis too talle esitada tahtis, maksis hotelliarve, hüppas sõiduvalmis tõlda, sai kuulda Lyonis, et Bonaparte on jõudnud Grenoble’isse, ja teed mööda, mis oli täis ärevat saginat, jõudis Marseille’sse, vaeveldes kõigis neis piinades, mida tunneb auahne inimene, kellele esimesed auavaldused osaks on langenud.
XIII
SADA PÄEVA
Härra Noirtier oli hea prohvet, ja asjad läksid kiiresti, nagu ta ette oli kuulutanud. Igaüks meist tunneb seda tagasipöördumist Elba saarelt, seda kummalist, imelist tagasipöördumist, millele polnud minevikus eeskuju leida ja mida ilmselt ka tulevikus keegi ei korda.
Louis XVIII püüdis ränka hoopi vaid nõrgalt pareerida. Tema vähene inimeste usaldamine võttis talt võime usaldada sündmusi. Kuningriik, õigemini tema poolt vaevalt taastatud monarhia, vankus oma ebakindlal alusel ja keisri üks käeliigutus paiskas põrmu kogu selle ehitise – vanade eelarvamuste ja uute ideede vormitu segu. Nii et kuningalt Villefort’ile osaks langenud tänu polnud