LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oskas ta ka toime tulla.

      Ta laskis õunasüdame maha kukkuda, võttis odaga aeglaselt ja hoolikalt hoogu, sihtis loomale täpselt silmade vahele…

      Ja korraga toimus kaks asja.

      Masklin märkas, et roti kaela ümber on väike punane rihm.

      Ja kellegi hääl ütles: „Ära tee! Tema väljaõpetamiseks läks kaua aega. Kaubakülluse nimel! Kust sina välja hüppasid?”

      Võõras oli noom. Vähemalt pidi Masklin nii oletama – ta oli umbes noomi pikkune ja liikus noomi kombel.

      Aga tema riided…

      Praktilise meelega noomi riided on tavaliselt porikarva. Seda nõuab kaine mõistus. Grimma teadis viitkümmet moodust taimedest riidevärvide valmistamiseks ning need kõik andsid värvi, mis, kui lõpuni aus olla, meenutas ikkagi pori. Vahel kollast pori, vahel pruuni pori, vahel isegi rohekat pori, kuid kokkuvõttes ikkagi pori. Noomil, kes julgeks välja minna lustakalt punastes ja sinistes toonides riietega, oleks lootust elada parimal juhul pool tundi, enne kui temaga juhtub midagi, mis on seotud seedimisega.

      See noom aga nägi välja nagu vikerkaar. Tal olid seljas erksavärvilised rõivad, materjalist, mis oli nii õhuke, et meenutas friikartulipaberit, piha ümber oli tal klaasitükke täis tipitud vöö, jalas korralikud nahksaapad ja peas sulega kübar. Rääkides laksas ta endale pidevalt hajameelselt vastu jalga nahkrihmaga, mis, nagu välja tuli, oli rotile lõaks.

      „Noh?” nähvas ta. „Vasta!”

      „Ma tulin veoauto pealt,” ütles Masklin lühidalt, vaadates ainiti rotti. Rott lõpetas kõrvade kratsimise, vaatas talle korra otsa ning läks kähku oma peremehe selja taha peitu.

      „Mida sa seal tegid? Vasta!”

      Masklin võttis end kokku. „Me sõitsime sellega,” ütles ta.

      Noom põrnitses talle otsa. „Mis see sõitmine on?” nähvas ta jälle.

      „Liikumine,” vastas Masklin. „Saad aru küll – ühest kohast teise minemine.”

      Paistis, et nendel sõnadel on võõrale kummaline mõju. Ta ei muutunud küll otseselt viisakaks, aga vähemalt ei olnud tema toon enam nii terav.

      „Kas sa tahad öelda, et sa tuled Väljast?” küsis ta.

      „Täpselt nii.”

      „Aga see on ju võimatu!”

      „On või?” muutus Masklin murelikuks.

      „Väljas ei ole midagi!”

      „Ei ole või? Vabandust,” ütles Masklin, „aga paistab, et me tulime ikkagi just sealt. Kas siis on midagi halvasti?”

      „Kas tahad öelda, et päris Väljast?” uuris noom talle lähemale nihkudes.

      „Küllap vist. Me pole sellele mõelnud. Kus me praegu…”

      „Kuidas seal on?”

      „Kus?”

      „Väljas ikka! Kuidas seal on?”

      Masklin vaatas tühja pilguga. „Noh…” ütles ta. „See, mis väljas on, on suur…”

      „Jah?”

      „Ja, ee… seda on palju…”

      „Jah? Jah?”

      „Ja seal on, noh, igasugu asjad…”

      „Kas see on tõsi, et seal on lagi nii kõrgel, et seda ei näegi?” uuris noom, kes paistis elevuse pärast täiesti endast väljas olevat.

      „Ma ei tea. Mis see „lagi” on?” küsis Masklin.

      „See,” vastas noom ja osutas üles hämara katuse alla, kus olid laetalad ja varjud.

      „Ei, midagi sellist pole ma enne näinud,” lausus Masklin. „Väljas on see sinine või hall ja selles ujuvad niisugused valged asjad.”

      „Ja-ja kas seinad on hirmus kaugel ja maas on nagu selline roheline vaip, mis kasvab ise?” küsis noom ühelt jalalt teisele hüpates.

      „Ei tea,” kostis Masklin veel enam segadusse sattunult. „Mis see „vaip” on?”

      „Oh sa poiss!” Noomil õnnestus end kokku võtta ja ta sirutas väriseva käe Masklini poole. „Minu nimi on Angalo,” tutvustas ta end. „Angalo de Pudukaubad. Haha. Sinule ei ütle see muidugi midagi! Ja see on Bobo.”

      Tundus, et rott naeratas laialt. Masklin polnud kunagi kuulnud, et rotil nimi oleks – võib-olla ainult „lõunasöök”, kui mingit muud võimalust polnud.

      „Mina olen Masklin,” ütles ta. „Kas ülejäänud võivad ka alla tulla? Meil on pikk tee seljataga.”

      „Heldene aeg, muidugi! Te kõik olete siis Väljast? Mu isa ei usu seda elu sees!”

      „Anna andeks,” sõnas Masklin, „aga ma ei saa aru. Mis selles nii erilist on? Me olime väljas. Nüüd oleme sees.”

      Angalo ei teinud tema juttu kuulmagi. Ta vaatas ainiti teisi, kes torisedes ja kangete jäsemetega nööri mööda alla ronisid.

      „Ja vanad noomid veel ka!” hüüdis Angalo. „Ja nad on täpselt meie moodi! Isegi pead ei ole koonusekujulised ega midagi!”

      „Häbematus!” nähvas Morki-memm. Rahulolev irve kadus Angalo näolt.

      „Proua,” sõnas ta jäiselt, „kas te teate, kellega te räägite?”

      „Kellegagi, kes pole veel liiga vana, et tal tagumik kuumaks kütta,” vastas Morki-memm. „Kui mina näeksin teie moodi välja, siis näeksin ma igatahes välja teist palju parem! Või koonusekujulised pead, no tõepoolest!”

      Angalo maigutas tummalt suud. Siis ütles ta: „See on hämmastav! Sest Dorcas ütles, et isegi kui oleks võimalus, et ka väljaspool Kaubamaja on elu, siis ei oleks need eluvormid sellised, nagu meie tunneme! Palun, tulge kõik minu järel.”

      Noomid vahetasid pilke, kui Angalo mööda veoautopesa serva minema sibas, kuid läksid siiski talle järele. Muud võimalust ju eriti polnud.

      „Ma mäletan, kui sinu vana isa ühel päeval liiga kauaks välja päikese kätte jäi. Siis hakkas tema ka loba suust välja ajama, täpselt nagu see noormees siin,” ütles Morki-memm vaikselt.

      Paistis, et Torrit hakkas mingile otsusele jõudma. Kõik ootasid viisakalt, millal ta selle teatavaks teeb.

      „Mina arvan,” lausus ta lõpuks, „mina arvan, et me peaksime selle roti ära sööma.”

      „Sina ole vait,” torkas Memm masinlikult.

      „Mina olen ju teie juht. Sul pole mingit õigust juhiga niimoodi rääkida,” vingus Torrit.

      „Muidugi oled sa juht,” nähvas Morki-memm. „Kes ütles, et sa pole juht? Mina pole öelnud, et sa juht ei ole. Sa oled juht.”

      „Täpselt,” ühmas Torrit.

      „Ja nüüd ole vait!” kordas Memm.

      Masklin koputas Angalo õlale. „Kus me siis praegu oleme?” küsis ta uuesti.

      Angalo peatus seina ääres, mis kadus tohutu kõrgena kaugusse.

      „Kas te ei teagi?” küsis ta vastu.

      „Me lihtsalt arvasime, nojah, õieti me lihtsalt lootsime, et veoautod lähevad… kuhugi paremasse kohta,” vastas Grimma.

      „Noh, te arvasite õigesti,” teatas Angalo uhkelt. „See on kõige parem koht. See on Kaubamaja!”

      2

      XIII Ja Kaubamajas ei olnud ööd ega päeva, vaid ainult aeg, mil see oli Avatud või Suletud. Vihma ei sadanud seal mitte ning ei sadanud ka lund.

      XIV Ja aastate möödudes läksid noomid rasva ja paljunesid ning veetsid oma aja nägelemise ja väikeste sõdade pidamisega Osakondade vahel ning unustasid sootuks

Скачать книгу