LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Asja maha,” pistis Torrit vahele. „Asja. Ma pillasin selle maha. See kukkus ratta juurde, kui Grimma mul silmi kinni sidus. Mine too see ära, poiss.”

      Masklin vaatas Torritile õudusega otsa. Siis pistis ta pea presendi alt välja ja, tõepoolest, seal see oligi, kaugel all. Tilluke must kuubik maa peal.

      Asi.

      See lebas veeloigus, kuid vesi ei teinud Asjale midagi. Mitte miski ei suutnud Asjale viga teha. See isegi ei põlenud.

      Ja siis kuulis Masklin aeglasi samme kruusal.

      „Selleks pole aega,” sosistas ta. „Selleks pole tõesti aega.”

      „Ilma selleta ei saa me minna,” ütles Grimma.

      „Muidugi saame. See on ju lihtsalt… lihtsalt üks asi. Seal, kuhu me läheme, pole meil seda mõttetut kobakat vaja.”

      Otsekohe pärast selle ütlemist tundis ta süütorget – ta isegi oli hämmastunud, et tema suust olid sellised sõnad tulnud. Grimma oli jubedusest sõnatu. Morki-memm ajas end värisedes täies pikkuses sirgu.

      „Andku taevad sulle andeks!” kärkis ta. „Milline kohutav jutt! Ütle talle, Torrit.” Ta müksas Torritit roietesse.

      „Kui me Asja ei võta, siis mina ei tule,” ütles Torrit mornilt. „See pole…”

      „Meie juht räägib sinuga!” katkestas teda Morki-memm. „Nii et tee, nagu öeldakse. Või tema tahab Asja maha jätta, no tõepoolest! See poleks sünnis. See poleks õige. Nii et mine ja too see otsekohe ära!”

      Masklin vaatas sõnatult alla porisse, siis aga viskas nööri üle kastiääre ja libistas end mööda seda alla.

      Nüüd sadas veel tugevamini, sekka tuli ka natuke lörtsi. Vihm piitsutas Masklinit, kui ta autoratta tohutust kaarest mööda laskus ja raskelt lombis maandus. Ta sirutas käe, et Asja haarata…

      Ja veoauto hakkas liikuma.

      Kõigepealt kostis mürin, nii vali, et see polnud enam heli, vaid lärmist koosnev läbistamatu müür. Siis tuli pahvak lehkavat õhku ja värin, mis raputas maapinda.

      Masklin sikutas nööri ja karjus, et ta üles tõmmataks, aga siis mõistis, et ta isegi ei kuulnud oma häält. Kuid Grimma või keegi teine oli ilmselt aru saanud, mida vaja teha, sest täpselt siis, kui suur ratas pöörlema hakkas, tõmbus nöör pingule ja Masklin tundis, et tema jalad tõusid porist lahti.

      Ta kiikus ja keerles nööri otsas, kui teda piinarikka aeglusega rattast mööda tõmmati. Ratas pöörles temast ainult mõne tolli kaugusel – must, jäine hägu – ja kogu aeg peksis kõrvulukustav mürin tema pead.

      Ma ei karda, kordas ta endale. See on palju hullem kui ükskõik mis muu, mida ma olen pidanud läbi elama, ja see pole enam hirmutav. See on liiga jube, et hirmutav olla.

      Talle tundus, nagu oleks ta pisikese, sooja kookoni sees, kogu selle lärmi ja tuule eest kaitstud. Ma suren, mõtles ta, lihtsalt selle Asja pärast, millest pole meile kunagi abi olnud. See on lihtsalt mingi kamakas, aga mina suren selle pärast ja lähen Taevastesse. Ei tea, kas vanal Torritil on selle koha pealt õigus, mis noomidest siis saab, kui nad ära surevad? Paistab natuke karm, kui selle teadasaamiseks peabki surema. Ma vaatasin aastaid igal õhtul taevasse, aga ma pole seal ühtegi noomi näinud…

      Aga see polegi tegelikult tähtis, see kõik on väljaspool, see pole tõeline…

      Kellegi käed haarasid tal kaenalde alt, vedasid ta kõmisevasse ruumi presendi all ning – mõningase pingutusega – kangutasid Asja tema haardest.

      Kihutava veoauto taga venisid uued hallid vihmakardinad üle tühjade väljade.

      Ja kogu maale polnud jäänud enam ühtegi noomi.

      Neid oli olnud palju – neil aegadel, kui nii palju ei sadanud. Masklin mäletas vähemalt neljakümmet noomi. Aga siis oli tulnud maantee, oja vangistati maa alla torudesse ja lähimad hekid kaevati üles. Noomid olid alati elanud ääremaadel, kaugemates nurkades, aga ühtäkki ei olnud kaugemaid nurki enam kuigi palju järel.

      Nende hulk hakkas kahanema. Selles oli suur osa loomulikel põhjustel, ja kui sa oled neli tolli pikk, võib loomulikuks põhjuseks olla ükskõik kes, kellel on hambad ja kes on kiire ja näljane. Pyrrinc, keda võis pidada kõige seiklushimulisemaks, viis ühel ööl salga noome meeleheitlikule retkele üle maantee, et uurida teisel pool olevaid metsi. Nad ei tulnud tagasi. Mõned ütlesid, et nad jäid kullide kätte, teised, et veoauto alla. Mõned ütlesid isegi, et nad jõudsid tee keskele ega pääsenud enam ühele ega teisele poole, vaid jäid lõputute möödavoorivate autorivide vahele lõksu.

      Siis oli natuke kaugemale tee äärde ehitatud kohvik. See tegi olukorra mingis mõttes paremaks. Sõltub, millise nurga alt vaadata. Kui äravisatud friikartuleid ja halliksläinud kanalihakiude võib toiduks nimetada, siis seda jätkus nüüd korraga kõigile.

      Ja siis tuli kevad ning Masklin vaatas ringi ja nägi, et noome oli järele jäänud ainult kümme ning neist kaheksa olid liiga vanad, et väljas käia. Vanal Torritil oli juba peaaegu kümme aastat turjal.

      Viimane suvi oli olnud kohutav. Grimma moodustas neist, kes veel liikuda suutsid, rühma, et teha kesköiseid reide prügikastidesse, Masklin aga proovis jahil käia.

      Üksinda jahilkäimine oli nagu tükikaupa suremine – enamik neist loomadest, kellele noomid jahti peavad, peavad samal ajal jahti neile. Ja isegi kui sul on õnne ja sa midagi saagiks saad, kuidas sa selle siis koju toimetad? Roti kohaletoomine võttis kaks päeva ning ühe öö, mille Masklin pidi üleval istuma, et teisi elukaid eemale tõrjuda. Kümme tugevat kütti suudavad ükskõik mida – mesilaspesa röövida, hiiri lõksu ajada, mutte püüda, ükskõik mida – aga üks, üksinda jahti pidav kütt, kellel pole kedagi, kes pikas rohus tema seljatagust kaitseks, on lihtsalt söömaaeg kõigile küüniste ja kihvadega loomadele.

      Et piisavalt toitu hankida, oli vaja palju tugevaid kütte. Aga et oleks palju tugevaid kütte, selleks oli vaja piisavalt toitu.

      „Sügisel läheb lihtsamaks,” ütles Grimma, sidudes kinni Masklini käehaava, mille oli tõmmanud kärp. „Siis tulevad seened ja marjad ja pähklid ja muu selline.”

      Seeni aga ei tulnud, ja sadas nii kõvasti, et suurem osa marju läks enne valmissaamist mädanema. Pähkleid oli siiski kõvasti. Lähim sarapuu oli noomide urust poole päeva tee kaugusel. Masklin jõudis kanda tosinat pähklit, kui ta oli nende koored puruks löönud ja tuumad välja võtnud. Koju vedas ta nad prügikastist saadud paberikotis. See töö nõudis terve päeva, kogu aeg oli oht mõne kulli küüniste vahele sattuda, ja saadud pähklitest jätkus samuti üheks päevaks…

      Ja siis langes nende uru tagumine osa sisse, ikka selle pärast, et nii palju sadas. Pärast seda oli peaaegu meeldiv välja pääseda. See oli parem, kui kuulata nurinat selle üle, et ta urgu ei remondi. Aa, ja siis oli veel see lugu tulega. Uru suus pidi kogu aeg põlema tuli, seda oli vaja nii söögitegemiseks kui öiste kiskjate eemaletõrjumiseks. Morki-memm jäi ühel päeval magama ja laskis tulel kustuda. Isegi temal oli niipalju sündsust, et seda häbeneda.

      Kui Masklin tollel ööl tagasi urgu jõudis, vaatas ta tükk aega külma tuhahunnikut, lõi siis oma oda maa sisse ja pahvatas naerma, ja ta muudkui naeris niikaua, kuni hakkas nutma. Ta ei suutnud teiste ette astuda. Ta pidi minema välja ja istuma seal, kuni mingil ajal tõi Grimma talle pähklikooretäie nõgeseteed. Külma nõgeseteed.

      „Nad kõik on selle pärast väga endast väljas,” poetas tüdruk.

      Masklin naeris õõnsalt. „Ja-jah, muidugi, seda oli näha,” ütles ta, „ma kuulsin, kuidas nad ütlesid: „Poiss, sa peaksid uue koni tooma, mul on tubakas puhta otsas” ja „Me ei söö viimasel ajal enam üldse kala, äkki sa leiad aega jõe ääres ära käia” ja „Muudkui mina, mina, mina – teie, noored, mõtlete ainult iseendale. Vaat minu ajal…””

      Grimma ohkas. „Nad pingutavad küll,” lausus ta.

      „Nad lihtsalt ei saa aru. Kui nemad noored olid, oli meid sadu.”

      „Läheb

Скачать книгу