LITMIR.BIZ

      Noomidest ja ajast

      Noomid on väikesed olendid. Üldiselt ei ela väikesed olendid väga kaua. Võib-olla aga elavad nad kiiresti.

      Las ma seletan.

      Üks kõige lühema elueaga olendeid planeedil Maa on tavaline ühepäevik. Ta elab ühe päeva. Kõige pikema elueaga on aga Balfouri männid – nemad võivad elada 4700 aasta vanuseks ja kauemgi.

      Võib tunduda, et ühepäevikutel on nadisti läinud, kuid oluline pole mitte see, kui pikk on elu, vaid see, kui pikk ta paistab.

      Ühepäeviku jaoks võib üksainus tund kesta terve sajandi. Võib-olla vanad ühepäevikud istuvad ja kurdavad, et praegune minut pole midagi võrreldes vanade heade minutitega ammustel aegadel, kui maailm oli noor, päike tundus palju heledam ja tõugud oskasid ka natuke aupaklikkust üles näidata. Samas võib olla, et puud, kes ei ole tuntud just kiire reageerimise poolest, jõuavad vaevalt märgata, kuidas taevas pea kohal öö ja päeva vaheldumisest virvendab, enne kui kõdunemine ja üraskid oma töö teevad.

      Kõik on suhteline. Mida kiiremini keegi elab, seda pikemaks aeg tema jaoks venib. Noomi jaoks kestab aasta sama kaua kui kümme aastat inimese jaoks. Ärge seda unustage. Ärge laske sellel end häirida. Noomid ise ei lase. Nemad isegi ei tea sellest.

      Alguses…

      1

      See lugu räägib kojujõudmisest.

      See lugu räägib tähtsast teekonnast.

      See lugu räägib veoautost, mis kihutas möirates läbi magava linna, käies ühest teeäärest teise, sõitis maha tänavalampide poste, lõhkus vaateaknaid ja peatus alles siis, kui politsei hakkas seda taga ajama. Ja kui jahmunud politseinikud läksid tagasi oma auto juurde ja teatasid: „Kuulake, kuulake nüüd! Roolis ei ole kedagi!”, sai sellest lugu veoautost, mille mootor läks uuesti käima ning mis sõitis hämmeldunud meestest eemale ja kadus öösse.

      Aga sellega see lugu ei lõppenud.

      Kuid sellega ta ka ei alanud.

      Taevast sadas nukrust. Sadas üksluisust. Sadas sedasorti vihma, mis on palju märjem kui tavaline vihm, sedasorti vihma, mis tuleb suurte piiskade ja lartsudena, sedasorti vihma, mis on lihtsalt püstine, mõnede aukudega meri.

      Vihm põristas vanadel hamburgerikarpidel ja friikartulipakkidel traadist prügikorvi sees, mis pakkus Masklinile ajutist peidupaika.

      Vaadake teda. Läbimärg. Külmetav. Äärmiselt mures. Ja neli tolli pikk.

      Prügikast oli tavaliselt hea jahimaa, isegi talvel. Tihtipeale oli seal paki sees mõni külm friikartul, vahel isegi kanakont. Paar korda oli seal olnud ka rott. See oli olnud tõeliselt hea päev, kui seal viimati rott oli – sellest jätkus noomidele terveks nädalaks. Häda on selles, et rotilihast võib juba kolmandaks päevaks isu päris täis saada. Juba kolmandaks suutäieks, tegelikult.

      Masklin kammis pilguga parklat.

      Ja sealt see tuli, täpselt õigel ajal, sõitis mürinal läbi loikude ja peatus pidurite susinal.

      Masklin oli jälginud selle veoauto saabumist igal teisipäeval ja neljapäeval juba viimased neli nädalat. Ta võttis hoolikalt aega, kui kaua auto parkimisplatsil peatub.

      Neil oli aega täpselt kolm minutit. Noomisuuruse olevuse jaoks on see rohkem kui pool tundi.

      Ta ronis kribinal mööda rasvast paberit alla, kukutas end prügikasti põhja vahelt välja ja jooksis põõsaste poole parkimisplatsi serval, kus ootasid Grimma ja vanad noomid.

      „See on kohal!” hüüdis ta. „Tulge!”

      Nad ajasid end ägades ja torisedes jalule. Masklin oli plaani nendega mitukümmend korda üle käinud. Ta teadis, et karjumisest pole kasu. Selle peale saavad vanad noomid ainult pahaseks ja satuvad segadusse ning hakkavad veel rohkem torisema. Nad torisesid vanade friikartulite pärast, isegi kui Grimma need üles soojendas. Nad lausa oigasid, kui pidid rotiliha sööma. Masklin oli tõsiselt kaalunud üksinda lahkumist, aga ei suutnud end selleks sundida. Teised vajasid teda. Nad vajasid kedagi, kelle peale toriseda.

      Aga praegu liikusid nad liiga aeglaselt. Masklin oleks peaaegu nutma puhkenud.

      Kuid selle asemel pöördus ta Grimma poole.

      „Tulge juba!” ütles ta. „Müksi neid tagant või midagi. Nad ei saagi liikuma!”

      Grimma patsutas rahustavalt tema kätt.

      „Nad on hirmul,” vastas ta. „Sina mine. Ma toon nad välja.”

      Vaidlemiseks polnud aega. Masklin jooksis üle vesise poriga kaetud platsi, kerides lahti nööri, mille otsas oli haardekonks. Konksu tegemine oli võtnud tal nädal aega, see oli valmistatud aia küljest lahti kangutatud traadijupist. Ta oli sellega mitu päeva harjutanud; kui ta veoauto ratta juurde jõudis, keerutas ta konksu juba pea kohal.

      Teisel katsel tabas konks presenti kõrgel tema kohal ja haakus kinni. Masklin sikutas nööri paar korda prooviks ja siis, siblides jalgadega autokummi peal, vinnas end üles.

      Ta oli seda ennegi teinud. Muidugi, ta oli seda teinud oma kolm-neli korda. Ta ronis raske presendi alla ja jõudis selle taga valitsevasse pimedusse, keris lahti teise nööri ja sidus selle, nii kõvasti kui võimalik, presenti kinni hoidvate nööride külge, mis olid tema käsivarre jämedused.

      Siis libistas ta end tagasi kasti servale – ja, taevale tänu, Grimma ajaski vanu noome üle kruusaplatsi. Oli kuulda, kuidas nad lompide pärast torisesid.

      Masklin hüppas kärsitusest ühe koha peal.

      Tundus, et sellega läks mitu tundi. Ta oli seda neile tuhat korda seletanud, aga kui vanad noomid alles lapsed olid, ei vinnatud kedagi veoautode kasti, ja nad ei näinud põhjust, miks peaks sellega nüüd algust tegema. Morki-memm näiteks nõudis, et kõik mehed pööraksid pilgu ära, et nad tema seeliku alla ei näeks, vana Torrit aga niuksus nii palju, et Masklin pidi ta uuesti alla laskma, et Grimma saaks tal silmad kinni siduda. Kui ta oli esimesed paar noomi üles hiivanud, ei olnud enam nii raske, sest teised said aidata, aga aeg tundus ikkagi minevat liiga kiiresti.

      Viimasena tõmbas ta üles Grimma. Tüdruk oli kerge. Nad kõik olid kerged, kui mõtlema hakata.

Скачать книгу