Kõrbeoda - Peter V. Brett

Скачать книгу

mõtted pöördusid Abbanile. Kui palju kannatusi oli ta sõbrale toonud sellega, et ei lasknud tollel sõdalase kombel surra?

      Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas, oli Qeran öelnud.

      „Minu vaim on valmis,” oigas Moshkama. Nõrkade värisevate sõrmedega vedas ta rüü eest lahti, tõmbas kõrvale riidesse õmmeldud põletatud savist turviseplaadid ja paljastas rinna. Jardir vaatas talle silma ja nägi autunnet ning julgust. Abbanil oli mõlemat kõvasti nappinud.

      Uhkusega andis ta odahoobi.

      „Sa said hästi hakkama, rott,” ütles Hasik, kui sarved olid puhunud märguande, et Labürinti pole jäänud ainsatki elus ja lõksu püüdmata alagai’d. „Mina arvasin, et sa lased oma bido täis, aga sina käitusid nagu tõeline mees.” Ta võttis couzi-pudelist veel ühe lonksu ja ulatas selle Jardirile.

      „Aitäh,” sõnas Jardir, rüübates tubli sõõmu ning teeseldes, et kange vedelik ei kõrveta ta kurku. Hasik ajas talle ikka veel hirmu peale, kuid meistrite jutt vastas tõele: Labürindis üheskoos verevalamine oli mõndagi muutnud. Nad olid nüüd vennad.

      Hasik sammus edasi-tagasi. „Alagai’sharak paneb mu vere alati keema,” tunnistas ta. „Võtku Nie seda Damaji otsust, et suur haarem on koiduni suletud.” Mitu sõdalast uratas nõustuvalt.

      Jardirile meenus sõdalane, kes oli hommikul ühe jiwah’Sharum’i eesriide taha tassinud, ning ta punastas.

      Hasik pani tema ilmet tähele. „Kas see erutab sind, rott?” naeris ta. „Kas kusesigitis kibeleb esimest korda naisterahvast võtma?”

      Jardir vaikis.

      „Kannab ta siis bidot või mitte, mina arvan, et see poiss on ka homme alles laps!” naeris Manik, üks teine sõdalane. „Ta on liiga noor, et teada, milleks padjatantsijad on tegelikult mõeldud!”

      Jardir avas suu ja sulges selle taas. Nad õrritasid teda meelega. Ükskõik mis ka Labürindis ei juhtunud, ta oli endiselt nie’Sharum, kuni dama’ting polnud ette näinud tema surma. Iga sõdalane tohtis ta vähimagi häbematuse eest ikka veel tappa.

      Üllataval kombel asus Hasik teda kaitsma.

      „Jätke rott rahule,” lausus ta. „Ta on minu ajin’pal. Kes pilkab teda, pilkab ka mind.”

      Manik ajas end selle väljakutse peale puhevile, kuid Hasik oli noor ja tugev. Nad piidlesid teineteist viivu, seejärel sülitas Manik tolmu sisse.

      „Päh,” mühatas ta. „Poisi kallal norimine pole seda väärt, et sul soolikad välja lasta.” Ta pöördus ja marssis minema.

      „Aitäh,” ütles Jardir.

      „Tühiasi,” vastas Hasik, pannes talle käe õlale. „Ajin’pal’ide kohus on teineteise eest hoolitseda ning sa poleks esimene poiss, kes kardab padjatantsijaid rohkem kui alagai’sid. Dama’ting’id õpetavad jiwah’Sharum’eile armukunsti nippe, aga meistrid sharaj’des selliseid õpetusi ei anna.”

      Jardir tundis end punastavat, mõeldes, mis küll ootab teda eesriiete varjus patjadel, kui loorid kerkivad.

      „Ära pelga,” ütles Hasik, patsutades talle õlale. „Ma õpetan sind, kuidas naisi huilgama panna.”

      Nad jõid pudeli tühjaks ning Hasiki näole kerkis nurjatu naeratus. „Tule, rott. Ma tean, kuidas võiksime senikaua lõbutseda.”

* * *

      „Kuhu me läheme?” küsis Jardir komistades, kui Hasik teda läbi Labürindi juhtis. Couzi pani pea ringi käima ja muutis käed-jalad vedelaks. Seinad näisid iseenesest liikuvat.

      Hasik pöördus, naeratades laialt. Tühemik hammaste vahel, kuhu Qeran oli teda Jardiri esimesel Kaji’sharaj’ õhtul löönud, paistis kuuvalgel musta auguna.

      „Läheme?” küsis Hasik. „Me olemegi kohal.”

      Jardir vaatas segadusse sattunult ringi ning sel hetkel lahvatasid ta silme ees värvilised sädemed, kui Hasik talle rusikaga jõhkralt näkku virutas.

      Enne kui ta jõudis vastu hakata, oli Hasik tal juba kallal, surudes ta näoli tolmu. „Ma lubasin sind õpetada, kuidas naisi huilgama panna,” lausus ta. „See õppetund käib nii, et sina oled naine.”

      „Ei!” kisendas Jardir rabeldes, kuid Hasik litsus ta näoga vastu maad, pannes ta kõrvad kumisema. Jardiri käsivarre seljale väänanud, hoidis kerekas sõdalane teda ühe käega kinni ja sikutas teisega maha Jardiri bido.

      „Tundub, et sa kaotad bido öö jooksul kaks korda, rott!” naeris ta.

      Jardiri suus oli vere ja mulla maik. Ta püüdis valuga rahu sõlmida, ent seekord ei tulnud ta toime ning tema karjed kaikusid Labürindis.

      Ta nuttis ikka veel, kui dama’ting ta leidis.

      Naine libises hääletult nagu vaim, valge rüü tasakesi liiva riivamas. Jardir lõpetas nuuksumise ja vahtis üksisilmi. Siis taipas ta äkki oma olukorda ning vedas bido kiiruga üles. Teda haaras häbi ning ta peitis oma näo.

      Dama’ting laksutas keelt. „Püsti, poiss!” nähvas ta. „Sa vaatad silma alagai’dele, aga sellise asja pärast nutad nagu naine? Everam vajab dal’Sharum’eid, mitte khaffit’eid!”

      Jardir soovis, et Labürindi müürid variseksid talle peale ja lömastaksid ta, kuid dama’ting’i käsku tuli täita. Ta ajas end jalule, äigas peopesaga pisarad ära ja pühkis nina.

      „Juba parem,” lausus dama’ting, „ehkki see võttis sul tükk aega. Paha lugu küll, kui ma pidin siia kaugele tulema, et ette ennustada argpüksi saatust.”

      Need sõnad torkasid Jardirile südamesse. Ta polnud kellegi argpüks. „Kuidas te mu leidsite?”

      Naine turtsatas, viibates tema poole käega. „Ma teadsin juba aastate eest, et leian su siit.”

      Jardir jõllitas teda uskumatult, ent naise hoiak andis mõista, et tal on ükskõik, kas Jardir usub või ei. „Tule siia, poiss, et saaksin sind paremini vaadata,” kamandas ta.

      Jardir kuuletus ning dama’ting kahmas ta näo oma pihkude vahele, keerates seda kuuvalguses sinna-tänna. „Noor ja tugev,” ütles naine. „Aga seda on kõik, kes siia välja jõuavad. Sina oled noorem kui enamik – mis pole tavaliselt hea.”

      „Kas te tulite minu surma ennustama?”

      „Ja söakas kah,” pomises naine. „Sul on veel lootust. Põlvili, poiss.”

      Ta laskus põlvili ning dama’ting tegi samuti, laotades laiali valge riidetüki, et oma säravpuhast rüüd Labürindi tolmu eest kaitsta.

      „Miks peaks mind huvitama sinu surm?” küsis naine. „Ma tulin ennustama su elu. Surm jäägu sinu ja Everami vahele.”

      Ta pistis käe rüü alla, tuues lagedale paksust mustast vildist paunakese. Ta sõlmis selle nöörid lahti ja kallas sisu klõbinaga peopesale. Jardir luges kokku üle tosina eseme, kõik mustad ja siledad nagu obsidiaan, ning neile uuristatud loitsumärgid kumendasid pimedas punaselt.

      „Alagai hora,” ütles naine, tõstes esemed ta nina alla. Nimetust kuuldes ahmis Jardir õhku ja tõmbus eemale. Naisel olid käes deemonite läikima hõõrutud luud, lõigatud rohkete tahkudega arbudeks. Jardir ei pidanud neid puudutamagi, et tunda nende kurja võlujõu tukset.

      „Oled jälle argpüks?” küsis dama’ting leebelt. „See ju ongi loitsumärkide mõte, et pöörata alagai’de võlujõud meie teenistusse.”

      Jardir võttis julguse kokku, kummardudes uuesti lähemale.

      „Siruta oma käsi,” käskis naine, pannes vildist kotikese endale sülle ja asetades arbud sellele. Ta pistis käe rüü vahele ja tõmbas välja terava kõvera pistoda, millele olid uuristatud loitsumärgid.

      Jardir sirutas käe, sundides seda tahtejõuga

Скачать книгу