Kõrbeoda - Peter V. Brett

Скачать книгу

mehed lahkuvad oma asetusest.”

      „Mina võin minna,” pakkus Abban. Jardir silmitses teda kahtlevalt. Ta teadis küll, et sõbra säästmine ei tee tollele au, ent Bahast tagasitulekule järgnenud nädalatel polnud Abbani lonkamine vähenenud ning alagai’sharak ei olnud mõni mäng.

      „Jää praegu minu juurde,” ütles ta. Teised poisid irvitasid ja lippasid minema.

      Meister Qeran pani jutuajamist tähele ja kõverdas Abbanile pilku heites põlglikult huuli. „Tee end kasulikuks, poiss, ja haruta võrgud lahti.”

      Kui Abban kuuletus, teeskles Jardir, et ei märka sõbra lonkamist. Ta pöördus tagasi Qerani kõrvale.

      „Sa ei saa teda igavesti säästa,” lausus meister tasakesi, tõstes pikksilma, et laotust uurida. „Parem surgu Labürindis mehena, kui et ta müüridelt häbistatuna tagasi pöördub.”

      Jardir mõtles nende sõnade üle järele. Milline tee oli õige? Kui ta Abbani saadab, ei pruugi too ülesandega toime tulla, võitlejaid seeläbi ohtu seades. Aga kui ta teda ei saada, kuulutab Qeran poisi lõpuks ikkagi khaffit’iks – saatus, mis oli surmast kaugelt hullem. Abbani hing jääks taeva värava taha ega saaks iialgi tunda Everami heakskiitu, oodates ümbersündi ehk koguni tuhandeid aastaid.

      Sestsaadik kui Qeran tegi temast Nie Ka, rõhus vastutus Jardirit rängalt. Huvitav, kas Hasik, kelle päralt kunagi oli olnud samasugune au, tundis ka samasugust survet? Vaevalt küll. Hasik oleks Abbani ammugi tapnud või karja hulgast minema kihutanud.

      Ta ohkas, võttes nõuks Abbani järgmise käskjalana välja saata. „Parem surnud kui khaffit,” pomises ta, ja need sõnad olid keelel kibedad.

      „Ettevaatust!” hüüdis Qeran, kui üks tuuledeemon tuli sööstlennul. Tema ja Jardir jõudsid õigel ajal pikali viskuda, kuid Aday oli aeglasem. Vahimehe pea veeres müüril Jardiri poole, sellal kui keha kukkus Labürinti. Abban kisendas.

      „See pöördub uuele ringile!” hoiatas Qeran.

      „Abban! Võrk!” hõikas Jardir.

      Abban kuuletus kärmelt, toetudes oma tervele jalale ja tirides Qerani juurde võrgu, mille külge olid kinnitatud raskused. Ta oli selle heiteks õigesti kokku voltinud, nagu Jardir tähele pani. Asi seegi.

      Qeran kahmas võrgu, pööramata lähenevalt tuuledeemonilt silmi. Jardiril oli sõdalase pilk ja ta teadis, et meister arvestab praegu vastase kiirust ja lennukaart. Mees oli vibunöörina pingul ning Jardir ei kahelnud peatse heite täpsuses.

      Kui alagai sobivasse kaugusse jõudis, keerdus Qeran lahti nagu kobra ja sooritaski sujuva heite. Ent võrk avanes liiga ruttu ning Jardir märkas otsekohe põhjust: Abbani jalg oli kogemata takerdunud ühe raskuse köie taha. Qerani jõuline heide paiskas ta jalust maha.

      Tuuledeemonil õnnestus avanevat võrku vältida, andes tiibadega lopsu nii võrgule kui ka Qeranile. Alagai kadus silmist ning meister lendas lootusetult võrku takerdudes pikali.

      „Nie sind võtku, poiss!” karjus Qeran võrgu alt välja põtkates ja Abbanil jalgu alt lüües. Röögatusega kukkus Abban teist korda müürilt, sedapuhku alagai’dest kihavasse labürinti.

      Enne kui Jardir jõudis toibuda, kõlas kriiskamine ning ta taipas, et alagai liugleb õhus taas kord ligemale. Kuna Qeran oli võrku takerdunud, siis polnud ühtegi dal’Sharum’it elukat peatamas.

      „Põgene, kuni veel saad!” hüüdis Qeran.

      Jardir ei teinud kuulmagi, joostes Abbani kokku volditud võrkude järele. Ta haaras ühe, uratades selle raskuse peale. Tema ja ülejäänud poisid harjutasid kergemate võrkudega.

      Tuuledeemon sööstis nahksete tiibade plaginal mööda ja võttis taevas järsu kaare, et jälle alla vuhiseda. Viivuks varjas olend kuu, haihtudes laotusse, kuid Jardir ei lasknud ennast petta ning jälgis lähenemist rahulikult. Kui ta peaks hukkuma, siis sünnib see auga, ta viib alagai endaga kaasa ning pääseb paradiisi.

      Kui deemon jõudis nii ligidale, et Jardir nägi juba ta hambaid, sooritas poiss heite. Hobusejõhvidest võrk pöörles õhus, kui raskused selle laiali laotasid, ning tuuledeemon sattus pea ees võrku. Nööri sikutades, et võrku koomale tõmmata, lipsas Jardir veatu pöördsammuga eest ära ja jälgis, kuidas olevus sadas püstloodis alla Labürinti.

      „Alagai maas!” hõiskas ta. „Põhjapoolne lõik! Seitsmes koridor!” Järgmisel hetkel hõigati juba vastuseks.

      Ta pööras ümber ja tahtis minna Qeranit vabastama, kui märkas pimeduses liigutusi. Abban kõlkus müüriserva küljes, kivi kriipivad ja sellesse klammerduvad sõrmeküüned verd jooksmas.

      „Ära lase mind kukkuda!” karjus Abban.

      „Kui sa kukud, siis sured nagu mees ning taevas ootab sind!” kinnitas

      Jardir. Ta jättis ütlemata, et ühelgi muul juhul ei pääse Abban kuidagi taevasse. Qeran hoolitseb selle eest, et Abban lõpetaks Hannu Pash’i khaffit’ina ning teda ei lubataks paradiisi. Jardiri süda tilkus küll verd, aga ta pöördus eemale.

      „Ei! Palun!” anus Abban, pisarad voolamas mööda määrdunud põski. „Sa vandusid! Vandusid Everami valguse nimel, et püüad mu kinni. Ma ei taha surra!”

      „Parem surnud kui khaffit!” urises Jardir.

      „Mul ükskõik, kas ma olen khaffit!” väitis Abban. „Ära lase mind kukkuda! Palun!”

      Jardir lõrises tülgastusest, aga kummardus sellest hoolimata, laskudes müürile kõhuli ja sikutades kõvasti Abbani käsivart. Abban peksis jalgadega ja ponnistas, roomates lõpuks suure vaevaga üle Jardiri turja müürile. Nuuksudes langes ta Jardirile kaela.

      „Everam õnnistagu sind,” nuttis Abban. „Ma võlgnen sulle elu.”

      Jardir tõukas ta eemale. „Sa oled mulle vastik, argpüks,” lausus ta. „Kao mu silmist, enne kui ma meelt muudan ja su tagasi viskan.”

      Abbani silmad läksid jahmatusest pärani, ent ta kummardas ja sibas minema nii kiiresti, kui lombakas jalg võimaldas.

      Jardir jälgis ta minekut, kui teda tabas neerudesse valus rusikahoop, mis paiskas ta uperkuuti. Temas lahvatas valu, aga ta leppis sellega ning valu ununes; ta pöördus näoga ründaja poole.

      „Oleksid pidanud laskma tal kukkuda,” ütles Qeran. „Täna öösel tegid sa talle karuteene. Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas.” Ta sülitas lartsatusega Jardiri õlale. „Kolm päeva ilma kördita,” kuulutas ta. „Too nüüd mu pikksilm. Alagai’sharak ei oota argpükside ja narride järele.”

      3. CHIN’ID

333 pN

      Mõne aja pärast pöördus Abban koos Jayani ja Asome’iga tagasi. Nad tirisid endaga kaasa mitut põhjamaa chin’i ja üht dama’t.

      „See on dama Rajin Mehndingi hõimust,” ütles Jayan, sikutades vaimulikku lähemale. „Tema käskiski viljaaidad põlema panna.” Ta tõukas dama’t ägedalt ning mees vajus põlvili.

      „Kui mitu aita?” küsis Jardir.

      „Kolm, enne kui ta jõuti peatada,” lausus Jayan, „aga ta oleks põletamist jätkanud.”

      „Kaotused?” Jardir heitis pilgu Abbanile.

      „Läheb aega, enne kui ma oskan täpselt öelda,” vastas Abban, „kuid võimalik, et ligemale kakssada tonni. Selle viljaga oleks tuhandeid talve lõpuni ära toitnud.”

      Jardir vaatas dama’le otsa. „Ja mis sul öelda on?”

      „Evejah’ sõjaõpetuses on kirjas, et vaenlase varud tuleb põletada, siis ei saa nad sõdimist jätkata,” kuulutas dama Rajin. „Meie inimeste toitmiseks jääb vilja enam kui küll.”

      „Lollpea!” hüüdis Jardir, lüües mehele käeseljaga näkku. Kõikjal

Скачать книгу