LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kodu poole sõites ei leia Arthur ja tema naine mingit jututeemat.

      Mees tuhnib taskutes. „Mul vist pole peenraha. Kas sinul on?”

      Nagu kokku lepitud, naaseb ta toimetusse uue aasta algul. Ta astub Kathleeni kabinetist läbi, et endast teada anda, kuid naine räägib telefoniga. Ta katab telefonitoru käega kinni ja ütleb huultega hääletult sõnu vormides: ”Ma tulen su juurest pärast läbi.”

      Arthur istub maha oma boksi uudistetoa kaugemas nurgas ja lülitab arvuti sisse. Niikaua, kui see urisedes ellu ärkab, vaatab ta enda ümber ringi – piki seina asuvaid vanemtoimetajate töölaudu, suurt hobuserauakujulist lauda uudistetoa keskel, plekilist valget põrandakatet, mis lõhnab liisunud kohvi ja mikrolaineahjus soojendatud supi jäänuste järele ning mille akrüülservad kipuvad ülespoole kaarduma ja on seepärast hõbedakarva isoleerribaga kinni kleebitud. Paljud boksid seisavad praegu tühjalt, endised asukad on ammu töölt lahkunud, kuid asemele pole kedagi võetud ja nüüd laperdavad nende vanad märkmepaberid tuules iga kord, kui keegi akna lahti teeb. Mahajäetud töölaudade alla on tehnikud sokutanud rikkis tindiprintereid ja oma elupäevad lõpetanud kineskoopmonitore, samas kui toanurga on enda alla võtnud katkistel ratastel ja istudes tagasi nõksatava seljatoega kontoritoolide surnuaed. Siin ei viska keegi midagi minema, sest keegi ei tea, kelle töö see on.

      Arthur naaseb tavapärase töörutiini juurde, valmistades ette „Tänast päeva ajaloos”, „Nuputamist”, „Mõista-mõistat”, „Naljanurka” ja „Ilma kogu maailmas”. Ta kuulab ära Clinti käsud ja täidab need. Muidu ei räägi ta sõnagi kellegagi peale Menziese. Ning enam ei lahku ta enne õiget aega, ta läheb siis, kui kell kukub.

      Viimaks peatub Kathleen tema laua juures. „Me polegi veel kohvi joonud. Vabanda – koosolekud vahetpidamata. Kogu minu elust ongi saanud üks pikk koosolek. Usu või ei, aga kunagi olin ma ajakirjanik.”

      Sel moel lobisevad nad niikaua, kuni Kathleenile tundub, et ta on oma lähedase inimese kaotanud alluvale piisavalt aega pühendanud. Siis ta lahkub, ja kui hästi läheb, ei räägi nad mitu kuud omavahel enam sõnagi. „Üks asi veel,” ütleb Kathleen. „Kas sa helistaksid Gerda Erzbergeri õetütrele? Ta on mulle umbes tuhat korda helistanud. See pole midagi olulist – ta lihtsalt muudkui seletab, et sa ei lõpetanud seda intervjuud. Aga kui sa ta mu kaela pealt ära saad, oleksin tõesti tänulik.”

      „Tegelikult,” vastab Arthur, „ma tahaksin sinna tagasi minna ja selle loo valmis teha.”

      „Ma ei tea, kas eelarve võimaldab ühe nekroloogi pärast kaks korda Genfi sõita. Kas sa seda siinsamas ei saa lõpuni teha?”

      „Kui sa mulle ühe päeva vabaks annad, siis ma kataksin reisikulud ise.”

      „Kas see on nüke, et üheks päevaks Clintist eemale saada? Sa oled alles nädal aega tööl tagasi olnud. Kuigi ega ma ei saa öelda, et sind süüdistaksin.”

      Seekord sõidab Arthur Genfi lennukiga ja saab teada, et Erzberger on viidud linna hooldushaiglasse. Tal pole enam juukseid ja nahk on kollakaks tõmbunud. Naine võtab hapnikumaski eest. „Mul jääb hingeõhust puudu, nii et tehke oma märkmeid kiiresti.”

      Arthur paneb diktofoni voodi kõrval olevale lauale.

      Naine lülitab selle välja. „Ausalt öeldes ma ei tea, kas ma üldse hakkangi teiega rääkima. Te raiskasite mu aega.”

      Arthur võtab oma diktofoni ja mantli ning tõuseb püsti.

      „Kuhu te nüüd lähete?” küsib naine.

      „Te olite selle kohtumisega nõus. Kui te ei taha kaasa aidata, mul ükskõik. Mind ei huvita.”

      „Pidage nüüd kinni! Oodake! Mis tookord õigupoolest juhtus? Mu õetütar rääkis, et te lahkusite „isiklikel põhjustel”. Mida see tähendab?” Naine hingab sõõmu hapnikumaskist.

      „Ma ei kavatse sellest rääkida.”

      „Te peate mulle mingi vastuse andma. Ma ei tea, kas ma tahan ennast enam teile avada. Võib-olla te lähete lihtsalt jälle tualetti ega tule enam tagasi.”

      „Ma ei aruta seda teemat.”

      „Istuge maha!”

      Arthur istub.

      „Kui te ei taha mulle endast midagi huvitavat rääkida,” ütleb naine, „siis kõnelge vähemalt midagi oma isast. Kuulus R. P. Gopal. Ta oli huvitav mees, või mis?”

      „Oli küll.”

      „Niisiis?”

      „Mida ma võiksin öelda? Kõik mäletavad teda alati kui väga karismaatilist isiksust.”

      „Seda ma tean. Aga rääkige mulle midagi, mida te ise mäletate.”

      „Ma mäletan, et mu emal oli kombeks teda riietada – mitte talle riideid valida, vaid sõna otseses mõttes riietada. Mina hakkasin alles teismelisena aru saama, et see polnud normaalne ega tavapärane. Mida ma veel võiksin rääkida? Nagu te teate, oli ta hea välimusega. Kui ma noorem olin, siis tüdrukud, kellega ma väljas käisin, olid meie perekonnafotodest hirmsas vaimustuses. Ta oli alati palju lahedam kui mina. Mida veel? Tema sõjajutud Indiast, muidugi. Ma mäletan teda luuletusi kirjutamas – ta luuletas ikka minu vanas võrevoodis istudes. Ta ütles, et seal oli mugav. Palju rohkem ma ei mäletagi. Välja arvatud veel see, et ta armastas napsi võtta. Kuni see lõpuks tema võttis, muidugi.”

      „Niisiis teie kirjutate ainult nekrolooge? Mis teie isa sellest arvas?”

      „Ma ei usu, et see talle kuigivõrd korda läks. Ta hankis mulle mu esimese töökoha sel alal, Fleet Streetil. Pärast seda ei paistnud minu karjäär teda huvitavat. Minus polnud tegelikult kunagi seda õiget ajakirjaniku pisikut. Ma tahtsin lihtsalt mugavat tooli. Ma pole kuigi ambitsioonikas mees.”

      Tähendab olete pisut saamatu.”

      „Väga kena teist.”

      „Võrreldes R. P. Gopaliga igatahes küll.”

      „Jah, teil on õigus. Temani ma ei küüni. Oma mõistust ta mulle ei pärandanud, igavene tõbras.” Ta vaatab naisele otsa. „Kuna teie olete minu elus urgitsenud, siis ma loodan, et te ei pane pahaks, kui ma otsekohene olen. Tegelikult ma pole üldse kindel, et see asi mind huvitab. Teate, te olete oma kirjutistega täiesti vastuolus. Kui ma enne meie esimest kohtumist teie memuaare lugesin, siis olin ma eelseisva intervjuu pärast närvis. Aga isikuna olete te märksa vähem imetlusväärne.”

      „See jutuajamine hakkab mulle meeldima. Kas kõik see läheb nekroloogi sisse?” Naine köhib valulikult ja ähib hapnikumaski. Kui ta taas kõnelema hakkab, kõlab see nagu raspli krigin. „See on vaikne tuba,” lausub ta. „Mul vedas, et eraldi toa sain. Õetütar käib iga päev vaatamas. Iga viimne kui päev. Kas ma rääkisin teile temast?”

      „Jah, te kaebasite tema üle. Rääkisite, et ta piinas teid sooja supi ja külma trööstiga.”

      ”Ei, ei, ei,” tõrjub naine. „Ma ei kaevanud kunagi tema üle. Te mäletate valesti. Ma jumaldan oma õetütart. Ta on suurepärane naine. Gerasim – ma kutsun teda sellise hüüdnimega. Tema päris nimi on Julia. Ta on ingel. Ma olen temasse kiindunud. Te ei suuda ette kujutada kogu seda headust, mis ta viimaste kuude jooksul üles on näidanud.” Ta köhib taas. „Mul kipuvad sõnad otsa saama. Mu hääl hakkab kaduma. Ma jään vait. Ehkki ma polegi mitte midagi öelnud. Mitte midagi kasulikku.” Naine võtab kirjaploki ja kirjutab: „Ma peaksin suhtlema selle asja abil.” Ta seab end töövalmilt istuma, kuid Arthur ei esita ühtegi küsimust.

      Ainsad helid on meditsiiniaparaatide surin ja naise enda ähkimine.

      Kuni Arthur viimaks suu lahti teeb: „Siin on midagi huvitavat. Tegelikult ma ütlen teile midagi. See pole oluline, aga… See asi, mis juhtus.” Ta peatub hetkeks.

      Naine noogutab ja kirjutab plokilehele: „Ma tean. Õnnetus. Teie tütar.”

      „Jah. Mu tütar. See oli õnnetus.”

      „See on nüüd möödas,” kirjutab Erzberger.

      „Ma

Скачать книгу