LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma janunesin saavutusi, et olla mõjukas – eriti just seda. Et inimeste üle võimu omada. See on olnud minu religioon: usk, et ma väärin tähelepanu, et teised eksivad, kui nad mind ei kuula, et kõik, kes mulle vastu vaidlevad, on lollid. Ja ometi, ükskõik, mida ma ka ei saavuta, elab maailm oma elu edasi, jultunult ja ükskõikselt – ma tean seda kõike, aga mu mõistus ei võta seda vastu. Ilmselt sellesama pärast nõustusin ma ka teiega rääkima. Tänasel päeval olen ma valmis igaks lolluseks, et ainult panna teid ülejäänuid vait olema ja mind kuulama, nagu te oleksite pidanud algusest peale tegema!” Ta köhib ja küünitab uue sigareti järele. „Üks mis kindel: kogu meie tsivilisatsiooni ajaloos pole olnud produktiivsemat nähtust kui naeruväärne ambitsioonikus. Mis iganes selle vead ka on, mitte miski pole suutnud rohkem luua. Katedraalid, sonaadid, entsüklopeediad – mitte armastus Jumala vastu pole olnud nende sünnitaja, ega ka mitte armastus elu vastu. Vaid inimese kirg selle vastu, et teised inimesed teda ülistaksid.”

      Naine lahkub ilma ühegi selgituseta toast ning tema kerged köhatused kostavad nüüd kaugemalt ja läbi suletud ukse summutatuna. Siis tuleb ta tagasi. „Vaadake mind,” ütleb ta. „Lapsi pole, abikaasat samuti mitte. Oma elu praeguseks etapiks, härra Gopal, olen ma jõudnud kõige koomilisemale arusaamisele: inimese ainus pärand on geneetiline materjal. Ma põlastasin alati neid, kes lapsi tegid. See oli keskpäraste põgenemine, asendada omaenda äravusserdatud elud uute eludega. Aga täna ma ikkagi pigem soovin, et oleksin ise uue elu sünnitanud. Mul on ainult üks õetütar, üliagar tüdruk (ma ei peaks teda tegelikult tüdrukuks kutsuma – tema pea hakkab juba halliks minema), kes vaatab mind nagu läbi teleskoobi vale otsa. Ta käib siin iga nädal, tuues kaasa gallonite viisi suppi, suppi, suppi, ning kaasas on tal arstid, õed ja abikaasad ja lapsed, kes kõik tahavad mind veel viimast korda näha. Teate ju seda tobedat ütlemist „Sündides oleme me üksi ja surres samuti” – see on jama. Sündides on meil ümber kamp inimesi ja surres samuti. Üksi oleme me nende kahe vahepeal.”

      Erzberger on teemast nii kaugele loovinud, et Arthur ei tea, kuidas teda selle juurde tagasi juhtida, ilma et see ebaviisakas tunduks. Naine ise kisub aina usinamalt suitsu ja paistab arvavat, et Arthur ei tulnudki tema juurde mingi konkreetse asja pärast,

      „Kas ma tohin tualetti kasutada?” Arthur suleb enda järel ukse, liigutab õlgu ja vaatab kella. See näitab palju rohkem, kui talle meeldiks.

      Ta peab saama mõne kasutuskõlbliku tsitaadi. Mitte miski sellest, mida naine seni oli öelnud, ei sobi. Ülesanne tundub ületamatult raske. Kõik, mida ta soovib, on teine töökoht, mõni niisugune, kus talle makstaks selle eest, et valmistada pähklivõiga võileibu ja Rüblikuga Monopoli mängides sohki teha.

      Ta kontrollib oma mobiiltelefoni, mis on hääletu peale seatud. See näitab kakskümmend kuus vastamata kõnet. Kakskümmend kuus? See ei saa õige olla. Tavaliselt ei saa ta kahtkümmend kuut kõnet terve nädala jooksul. Ta kontrollib veel korra – jah, kakskümmend kuus kõnet viimase tunni aja jooksul. Kolm esimest on tema koduselt numbrilt, ülejäänud Visantha mobiililt.

      Ta astub tualetist välja. „Vabandust, ma pean helistama. Palun vabandage mind.” Ta läheb välja verandale. Õhk on jäiselt külm.

      Nahkdiivanil suitsetav Erzberger kuuleb Arthuri kõnelusest vaid pominat, kuid mitte selle sisu. Kõne lõpeb, kuid tagasi tuppa mees ei tule. Erzberger kustutab sigareti ja paneb kohe uue põlema. Siis lükkab ta ukse lahti. „Mis lahti on? Te isegi ei räägi enam telefoniga. Mida te siin väljas teete? Kas me teeme selle intervjuu lõpuni või ei?”

      „Kus mu kott on?”

      „Mida?”

      Arthur läheb naisest mööda elutuppa. „Kas te teate, kus mu kott on?”

      „Ei. Miks te seda küsite? Kas te lähete ära? Mida te ometi teete?” karjub naine talle järele. Arthur isegi ei pane enda järel ust kinni.

      Järgnevatel päevadel Arthur toimetusse ei ilmu. Peagi teavad kõik ka põhjust. Kathleen helistab ja avaldab kaastunnet. „Tule tagasi siis, kui tunned, et oled valmis.”

      Mõne nädala pärast hakkavad kolleegid nurisema.

      „Ega erilist vahet pole, kas ta on kohal või ei,” räägivad nad.

      „„Mõista-mõistat” teevad meil nüüd praktikandid.”

      „Ja teevad paremini.”

      „Ta läks iga päev varem ära. Ma mõtlen, et mul muidugi on mehest kahju. Aga noh, tead isegi. See on nagu – nagu omamoodi venitamine. Kas sa ei leia? Kui kaua ta õieti kavatseb töölt ära olla?”

      Arthuri suurimaks toetajaks sel perioodil osutub uudistetoimetaja Craig Menzies. Ta kostab kolleegide seas Arthuri eest, väites, et toimetus peaks ta rahule jätma nii kauaks, kui mehel vaja on. Kuid kahe kuu pärast teatab Tasumata Arved Arthurile, et uue aasta algul peab ta tööle ilmuma, kui ei taha kohast ilma jääda.

      Menzies pakub välja, et Arthur võiks oma naasmisprotsessi pehmendada toimetuse jõulupeol osalemisega – see oleks suhteliselt valutu viis kohtuda kõigi kolleegidega korraga. Peoga käib kaasas tohututes kogustes kärakat, poosetamist ja flirtimist, mis tähendab, et kogu ülejäänud toimetuserahvas peaks olema liiga hõivatud, et temale liiga palju tähelepanu pöörata.

      Menzies võtab Arthuri ja Visantha vastu toimetuse ees ja juhatab nad üles, kus nad põrkavad kohe kokku kamba kolleegidega.

      „Arthur! Tervitus!”

      „Sa oled tagasi.”

      „Arthur, mees, tore sind näha.”

      Ükski neist ei paista rõõmustavat, kuid nad kõik tunduvad olevat järsku kaineks saanud.

      Menzies sekkub vestlusse. „Kus tasuta joogid on?” Ta konvoeerib Arthuri ja Visantha minema.

      Aeg-ajalt ligineb Arthurile üks või teine kolleeg, korrates, kui tore teda ikka näha on. Söakamad võtavad üles tema äraoleku teema, kuid ta katkestab nad sõnadega: „Ma ei suuda sellest rääkida. Vabandust. Ja kuidas siin asjalood on? Nii nagu alati?”

      Uudistetoa kaugemas nurgas on jõulupuu, mille jalga ümbritsevad sädelevasse punasesse paberisse mähitud ja kuldsete krussis lintidega kinni seotud kingipakid. Lapsed tormavad ligi, et enda omad välja otsida, tuhnides väikeste karpide hulgas, mida veel avada ei tohi – firmal on traditsioon jagada töötajate lastele jõulude eel kingitusi. Menzies ja Arthur olid unustanud, et peol on ka lapsed, kuid on nüüdseks sellest vägagi teadlikud. Menzies sätib ennast Arthuri ja Visantha ette, seistes hästi sirgelt ja kõneldes valjul häälel, et varjata vaadet nurgas askeldavatele põngerjatele ning nende hääli summutada.

      Clint Oakley teeb Arthuri, Visantha ja Menziese ümber suure raadiusega ringe, heites nende suunas pilke ja puudutades aeg-ajalt huultega ääreni täis punšiklaasi. Kui Visantha ja Menzies korraks suupistelaua juurde eemalduvad, sööstab Clint ligi. „Tore sind näha, vanapoiss!” Ta patsutab Arthurit õlale, loksutades punši niigi räpasele vaibale. „Kas sa austad meid nüüd oma täisajaga kohalolekuga või on see ainult üheõhtu-visiit? Me tunneme sinust puudust, mees. Sa pead tagasi tulema. „Mõista-mõista” hädavaevu hingitseb ilma sinuta. Kui kaua sa nüüd ära oled olnud?” Ta patrab oma suruõhuhaamri stiilis, lubamata kordagi Arthuril omalt poolt sõna vahele pista. „Kas pole meist kena sind siia sisse lasta, et sa saaksid meie napsi rüübata? Eh? See on meist kena, või mis? Mu lapsed said oma tasuta jõulukingid kätte. Üht-teist päris kobedat nänni sel aastal – ma lasin neil endale näidata. Lihtsalt, et näha, kui odav see Otti grupp tegelikult ikka on. Kuid seal on mõningat üldse mitte paha nänni. Nagu mängupüssid ja Barbie’d ja mis kõik veel. Ma poleks pidanud piiluma. Nii pole ju ette nähtud, enne kui jõulutaadu korstnast alla tuleb, eks ju? Aga ma pole kunagi suutnud oma näppe eemal hoida. Tead ju küll, kui oli jõululaupäeva hommik ja su vanemad nagu magasid, kurat, ja sina hiilisid alla ja tõmbasid pakkimispaberi lahti? Sa saad ju aru, mida ma mõtlen, eks ju, mu hindu-semu? Sa ju tegid seda lapsepõlves, või mis? Ma tean, et tegid! Ära ainult sel aastal mine lapsukestele jõulukinki näppama. Sel aastal sa seda ei saa, semu. Ma lähen võtan endale pisut kooki.” Ja ta kõnnib tähtsal sammul minema.

      Kui

Скачать книгу