LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– mis sa nüüd sellega peale hakkad?”

      „Ma sellepärast, et… et kõvad palkseinad. Mine tea, mis elus vaja võib minna, hakka nüüd korras hoonet maha lõhkuma,” vabandas mees.

      „Kus otsast ta sul korras on?”

      „Noh, saab korda teha, katus ja uks ja…”

      „Kas sina teed või? Hakkad lehma pidama, jah?” küsis naine pilkavalt. Talle oli ilmselge, et Akslist ei ole kummakski asja.

      „Ega see lagund laut meile tuppa ei paista, sirelihekk on ju ees ja keda ta siin segab… Lammutada jõuab alati, sellega pole kiiret,” seletas mees, püüdes seda teha leplikult arutleval toonil.

      „Igal asjal peab ju mingi mõte olema. Mis me selle loguga peale hakkame?”

      Aksel ebales, tal polnud julgust oma salamõtteid välja öelda, sest Sigrid oli need tihti ja lausa häbistavalt välja naernud. Aga ta otsustas riskida.

      „Ma mõtlesin, et sinna annaks edaspidi ehk sauna teha…”

      See oli Sigridi jaoks midagi uut – Aksel pakkus täiesti iseseisvalt välja idee! Ning mõte oli ootamatu ja huvitav.

      „See on ju saunaks liiga suur.”

      „Eks sauna võib sinna sisse väiksema teha. Vaid ühte otsa, pesuruum ja leiliruum ja kaminasaal,” seletas Aksel juba julgemalt. Kui ta veel tööl käis, oli teda paar korda kuskile saunaõhtule kaasa kutsutud ja seal oli ta end hästi tundnud. Ega asjata öelda, et saunas, kui inimestel riideid seljas ei ole, on kõik võrdsed.

      „Nojah, eks seda võib ehk edaspidi tõesti arutada,” arvas Sigrid, aga jäi mõttesse – kui maakodus oleks niisugune saun, siis saaks seal üht-teist korraldada. Sõbrannad linnast külla kutsuda, tulevad muidugi koos meestega, saaks tõelise saunapeo maha pidada. Ja veel… Mõte jäi toppama, sest jätk tundus liiga julge ja utoopiline: võib-olla oleks isegi Väljaotsa Anton nõus kampa tulema, ainult kuidas saaks teha nii, et ilma naiseta?

      Sigrid Lasila tundis mehi paremini, kui tema seaduslik abikaasa Aksel oleks arvatagi osanud. Kui ettevõttes on peamiselt meestöötajad, nagu see nii taksopargis kui ka bussikoondises oli, on seiklushimulistel naistel oma fantaasiate realiseerimiseks üsna palju võimalusi. Sigridile oli vahel tundunud, nagu oleks ta teadustöötaja, kes uurib meeste psüühikat, ning ta oskas pisimatestki märkidest järeldada, kas ta mõnele konkreetsele mehele huvi pakub või mitte. Ta oli mehed kolme kategooriasse jaganud – esimesed, kes kunagi tuld ei võta ja oma naisele raudselt truuks jäävad; teised, kes on valmis küll lõõpima ja veidi flirtima, kuid põgusast suudlusest siiski kaugemale ei lähe; ja kolmandaks need mehed, keda annab kergesti ära tõmmata, kas või lõpuni minna, ja sellepärast ei pakkunud need talle suuremat huvi. Sigrid oli oma meessoost töökaaslased isegi protsentidena nendesse kategooriatesse jaotanud, kuigi ta ise kõiki neid tsükleid tingimata läbi ei teinud. Tema tähelepanekute järgi kuulus esimesse kategooriasse kakskümmend viis protsenti ehk veerand, teise kuuskümmend ja kolmandasse viisteist protsenti abielumeestest. Ning Väljaotsa Antoni liigitas naine teise kategooriasse, sest oli mehe silmis huvisädet märganud.

      Antoniga kohtus Sigrid õige varsti pärast seda, kui nad Aksliga suveks Eesperesse kolisid. Ühel päikeselisel keskhommikul oli naine õue tulnud ja märganud mõisapuiestee poolt lähenevat naabrimeest – Anton Reemet tuli pika sammuga kodu poole, rulli keeratud ajaleht käes. Ning Sigrid sattus talle sireliheki tagant välja astudes nagu kogemata ette.

      „Oi, milline üllatus, naabrihärra isiklikult!” Sigrid säras üle kogu näo ja see polnudki teeseldud naeratus. „Ootamatu ja meeldiv kohtumine, tere!”

      „Tere, proua…” Mees jäi naeratades seisma ja pilgutas kohmetult silmi. Anton koges järjekordselt kummalist nähtust, mis teda oli viimasel ajal kummitama hakanud – mingi sõna oli ühtäkki meelest kadunud, sedapuhku siis kena naabriproua nimi. Ta püüdis seda kramplikult meelde tuletada, aga asjatult.

      „Minu nimi on Sigrid,” teatas naine naerdes. „Aga teie nime ma tean – teie olete Anton, me ju tookord teil käies tutvusime.”

      „Vabandan, näete nüüd, kui vilets mälu mul on,” vastas mees vastu naeratades ja konstateeris endamisi jällegi, et naabriproua on tõesti kena ja seksikas. Enam mitte küll noor, ka omajagu kulunud, lisas ta mõttes, sest eakaaslasi vaadatakse alati pisut kriitilise pilguga. Pealegi oli Sigridil seljas lahe ja avar suvekleit, mitte kitsad teksased nagu Väljaotsal käies.

      „Noh, eks mälu sai nüüd värskendust,” lohutas Sigrid. „Me oleme ju ainult kaks korda kokku puutunud, pole veel jõudnud õieti tuttavakski saada. Ja nii hea on teada, et lähedal elab… elavad tuttavad inimesed, kunagi ei või teada, millist abi võib naabritelt vaja minna.”

      „Jah, ka minul on hea meel, et me nüüd tuttavad oleme,” arvas mees, aga tema näoilme ei läinud öelduga päriselt kokku. Anton taipas kerge ehmatusega, et oli oma hetkeemotsiooni liiga kergelt reetnud, ja tundis end äkki patusena.

      „Kuidas teil elu on läinud?” küsis naine.

      „Ei midagi erilist, siin on kõik päevad ühtemoodi. Mõnusalt vaikne ja vaba elamine. Linnud laulavad, lilled õitsevad – mis sa hing veel tahad! Praegu on ju aasta kõige ilusam aeg, kevadest alles hiljuti suvi saanud,” seletas Anton Reemet peaaegu ühe hingetõmbega ja tundis jällegi kummalist hingepiina sellepärast, et oli ebatavaliselt jutukaks muutunud. Sellel meeldival naabrinaisel tundus olevat eriline anne teda rääkima panna. „Mulle paistab, et te olete lõpuks ometi majja sisse kolinud,” lisas mees juba tasakaalukamalt.

      Ta ütles – lõpuks ometi! Ütles ju, tähendab, et ootas… välgatas Sigridi peas ning ta teatas rahuldustunnet varjamata:

      „Jaa, nüüd me oleme naabrid, härra Anton. Ja mina tahaks loota, et eriti head naabrid!”

      Öeldu varjamatu alltekst tegi Väljaotsa peremehe valvsaks.

      „Seda loodame meiegi. Salli arvab sedasama,” vastas Anton, lisades viimase lause justkui alateadvuse käsul. Eespere uue emanda olemuses oli midagi, mis hoiatas, et jutule tuleb piiritulp panna.

      Niisugune vastus muutis Sigridi särava naeratuse tüki maad tuhmimaks. Naabrimees oli seni ladusalt laabunud jutu vahele toonud korraga kolmanda isiku, tuletanud meelde, et ta on abielus ja pole saadaval. Salli, see ilmetu, isegi vaenuliku olekuga naine – vaene mees, kuidas ta teda ometi välja kannatab!

      „Võib-olla sooviksite vaadata, mismoodi Eespere elamine nüüd välja näeb? Siin on kõvasti tööd tehtud ja…” Ja kõvasti raha kulutatud, oleks Sigrid hea meelega jätkata tahtnud, aga see olnuks ilmselt liigne eneseupitamine. Väljaotsal pole neile nagunii midagi vastu panna, nemad on vaesed ja selle rõhutamine võiks Antoni veelgi tõrjuvamaks muuta.

      „Ma arvan, et jätame selle mõneks teiseks päevaks. Mul jäi kodus muru niitmine pooleli, lippasin vaid korraks ajalehte tooma, aga näe – jäin jutustama…” vastas Anton, ise vilksamisi Sigridile pilke heites ja mõeldes, et võib-olla niisuguse välimusega naine võibki endale sellist käitumist lubada.

      „Kahju, ma oleksin tassi kohvi pakkunud…”

      „Teine kord. Te elate ju nüüd kogu aeg siin ja meie käime teist mööda, küll me ikka kokku saame,” arvas Anton vabandavalt naeratades. Mees tundis kergendust – algul oli ta rõõmus olnud, et naabrinaisega jutule sai, nüüd oli rõõmus, et saab kodu poole minema hakata.

      Jälle ütles ta – meie! See veel puudus, et nad naisega mõlemad meile tuleksid, kihvatas Sigridis. Jätame teiseks korraks – ka see rõhutas, et plaan oli ebaõnnestunud. Aga tema on üksi kodus, ideaalne võimalus naabriga kohvitassi juures juttu ajada ja tuttavamaks saada, Aksel ajab linnas oma pensioniasju ega tule niipea.

      „Kahju! Mees sõitis linna, jättis mu üksi koju igavlema…” Sigrid tegi viimase katse, manades ette lapselikult kaebleva näo, aga Anton vaatas just sel hetkel kõrvale.

      „Nii et – kõike head, järgmise korrani!” Mees naeratas põgusalt, pöördus minekule ja Sigrid Lasila jäi talle tusaselt järele vaatama.

      Mine-mine, jookse

Скачать книгу