Naabrid - Erik Tohvri

Скачать книгу

kui võimalik. Algul oli selle järgi käimine Akslile raske olnud, kuid kartes tülisid, oli ta ajapikku õppinud kolmveerand suud kinni pidama.

      Kui Aksel oli ärasõiduks auto käivitanud ja otsa linna poole pööranud, märkas Sigrid, et metsa poolt tulevat teed mööda läheneb keegi. Üksik meesterahvas, ilmselt kohalik.

      „Oota, pea kinni! Ma tahan temalt üht-teist järele uurida.”

      „Kas tulen ka või…” Aksel teadis, et niisugune küsimine hoiab ära hilisemad etteheited. Sigrid oli nii isepäine, et tema tujusid ei osanud ette arvata.

      „Sina istu autos! Ma ise räägin,” heitis naine üle õla ja oligi läinud. Jalutas eemalt läheneva mehe poole, püüdis teda juba eemalt hinnata ja jäi rahule. Tulija paistis olevat intelligentne, pealegi parajalt pikka kasvu ja ligikaudu temaealine.

      „Tere, andke andeks – kas te olete kohalik?”

      „Tere…” Väljaotsa Anton silmitses küsijat. Võõraid liikus siinkandis harva, veel harvem selliseid naishingi, kes sümpaatsed tundusid, ja see naine nägi küllaltki kena välja. „Ütleme, et jah! Mis teid huvitab?”

      „See talu siin pidi müügis olema, kas te teate sellest midagi?”

      „Eespere, jah… Perenaine suri talvel, sellest peale on tühjalt seisnud. Võib küll müügis olla, ei oska kinnitada.” Kas niisugune linnadaam tahab meile naabriks tulla? Esmapilgul päris huvitav naine… Imelik, miks mees autost välja ei tule, mõtiskles Anton.

      „Kas teie elate kuskil sealpool?” Sigrid viitas ebamääraselt sinna, kus tee puude taha kadus.

      „Jaa, naabertalus, Väljaotsal. Me oleme ka uusasukad, elame siin alles teist aastat. Hea ja rahulik koht… Soovitan teilegi,” lisas mees endalegi ootamatult. Kui naabreid saaks valida, valitaks kindlasti kenamad. Ka välimuse poolest! See mõte pani Antoni muhelema.

      „Kas teil on palju peret?” küsis Sigrid. Äsja nähtud käratsev lastekari oli tal veel liiga hästi meeles.

      „Naisega kahekesi. Isegi koera ega kassi ei ole veel. Tulge vaatama!”

      Seda sai vist juba palju… sähvatas mehe peas. Aga selles naises oli midagi niisugust, mis tekitas tahtmise temaga pikemalt juttu ajada. Lisaks loomupärasele kenadusele ka sarm, sest ta oskas rääkides avameelselt otse silma vaadata ja võluvalt naeratada.

      „Aitäh kutsumast, ükskord tuleme kindlasti!” Sigrid naeratas jälle, noogutas ja hakkas auto poole minema. Sisse istudes vaatas ta veel üle õla tagasi ja lehvitas – mees oli seisma jäänud ja saatis teda pilguga.

      „Noh, hakka sõitma!” käsutas naine, ja kui Aksel oli auto liikuma pannud, lisas ta üsna kindlal toonil: „Selle maja me ostamegi.”

      Aksel ei lausunud sõnagi ning ka Sigrid vaikis, lastes äsja nähtu veel kord silme eest läbi. Talle tundus, et peale Eespere talu on siin Varikmõisas muudki huvitavat, mille pärast suveks siia elama kolida.

      Sigrid Lasila hakkas majaostu asju ajama. Aksli osaks langesid teisejärgulised ülesanded – mõni dokument kuskile toimetada ja vajaduse korral naist sõidutada maakleri juurde, notaribüroosse, panka… Siis tuli mitmeid kordi sõita koos arhitektiga, kes ümberehitusprojekti tegi, Eespere maja mõõdistama. Sellele järgnes projekti kooskõlastamine looduskaitse asjameeste ja kohalike vallavõimude juures…

      „Kas seda kõike on vaja?” söandas mees küsida.

      „On vaja! Muidu väänavad niisuguse trahvi kaela, et oigad. Nüüd on ju kõik nii ära reguleeritud, et aevastada ka ei tohi ilma loata, meil on aga vaja septikut ja imbväljakut ja…” seletas Sigrid ning Aksel loobus talle võõral teemal kaasa mõtlemast, nii oli lihtsam.

      Pärast ehitusloa saamist oli vaja ringi vaadata mitmes ehitusettevõttes, et võimalikult head ja hinnalt sobivat ehitajat leida. Kui seegi sai lõpuks tehtud ja ehitustöö käimas ning tähtaegades kokku lepitud, ütles Sigrid mehele:

      „Eks me peaks ikka naabrite juures tutvumisvisiidil ka käima. Näeks oma silmaga, mis inimesed nad on ja… Naabritest oleneb ju maal väga palju.”

      „Kas sa mõtled neid, kes Eespere õuest läbi käivad? Me oleme neid ju mõnikord näinud, punase autoga sõidavad. Ja mehega sa tookord ju rääkisid!”

      „Inimestest saab selge pildi alles siis, kui neid nähakse nende oma keskkonnas!” seletas naine õpetlikult. „Siis saab kõik selgeks – kes nad on, kuidas elavad, kuidas nende maja välja näeb ja mismoodi toad on sisustatud. Isegi see on tähtis, kas mehel on habe aetud või mitte. Igast asjast paistab välja, kas nad on intelligentsed inimesed või mitte… Praegu me ei tea ju neist midagi.”

      Siis tuligi üks jaanipäevaeelne laupäev, mil Lasilad linnast tulles kaubanduskeskusest läbi käisid ja muu toidukraami kõrval ka pärjakujulise rosinatega pikitud saia ostsid.

      „Ega’s tühja käega kõlba minna! Ja siis on kohe näha, kas pakutakse kohvi või teed. Ja kohvi maitsest saab aru, kellega tegemist on, et missugune kohv ja kuidas keedetud… Lahja kohv on kõige hullem,” seletas Sigrid ise mõeldes, et Eespere õuel kohatud naabrimees oli kõigiti meeldiva mulje jätnud. Niisuguse, kes peale muu ka korralikku kohvi joob. Aga missugune naine tal on, see hakkas Sigridit üha enam huvitama.

      Aksel noogutas naise jutule kaasa ja ümises nõustuvalt.

      Naabritega tuttavaks saamine huvitas ka teda omajagu, kuigi ta oli niisugustest külaskäikudest alati pigem kõrvale hoidnud. Aksel tundis naise harjumusi ja teadis, et tihedat perekondlikku läbikäimist sellest nagunii ei tule. Ka linnas olid Sigridi tuttavad neil haruharva külas käinud ja õigeid südamesõbrannasid naisel polnudki. Aksel arvas ka põhjust teadvat, kuigi ei oleks seda ilmaski söandanud otsesõnu välja öelda: Sigrid tahtis seltskonnas alati esimest viiulit mängida, tahe tähelepanu äratada oli temasse vist juba sündides programmeeritud.

      „Kas sõidame kohe otse edasi või käime Eesperest läbi?” küsis Aksel rooli tagant, kui nad puiesteelt oma teeharule pöörasid.

      „Lähme otse, mis siin ikka keerutada!” vastas Sigrid ning mees pööras auto puisniidu kaskede poole, teele, kus nad seni polnudki käinud.

      3

      Anton ja Salli olid ligemale kahe Väljaotsal elatud aastaga maaelu heade külgedega harjunud ja vähem headega leppinud ning tundsid ennast kõigiti koduselt. Uus peremees oli maja ja kõrvalhooneid kuigipalju kõbinud, nüüd aga andis kõigele uudse ilme elumaja vastne, päikeses lausa silmipimestavalt sillerdav plekk-katus. Selle olid linnast tulnud meistrimehed kõigest kolme päevaga valmis teinud, aga need kolm päeva jätsid Reemetite pangakontosse suure ja tõenäoliselt korvamatu augu.

      „Mis sa muretsed, peaasi, et katus on peal! Ega ilmaasjata öelda, et katus on maja kõige tähtsam osa,” lohutas Salli meest, aga too kaebas nördimust varjamata:

      „Oleks ikka pidanud nende sellidega enne kõik klaariks rääkima… Aga mis sa räägid, kui pole kogemusi, et oskaks töö hinda alla kaubelda – algul nad ju seletasid, et mis see tühi ikka maksab. Hakkasid justkui poolvägisi tegema, aga lõpuks võtsid töö eest kolm korda rohkem, kui materjal maksis! Me oleks võinud ainult pleki osta, ma oleks ise selle peale sättinud, aga nüüd on suur hulk raha läinud nagu niuhti!”

      See jutt ei vastanud tõele, sest meeste tööd jälgides oli Anton endamisi tõdenud, et selle töö jaoks poleks tema oskustest piisanud. Seega oli äsja öeldu nagu iseendale valetamine ja niisugune pooltahtmatu kahestumine tegi mehe tigedaks. Salli aga haaras sellest juba oma äratundmise kohaselt kinni.

      „Sina oleksid seda katust terve suve teinud. Ja jumal teab missuguse käkerdise lõpuks kokku keeranud, et ei pea vihma ja lendab esimese sügistormiga minema. Nüüd on vähemalt korralik katus, maksis see siis mis maksis.”

      „Nojah, aga kui ma mõtlen, et selle raha eest oleks laudale ja kuurile samasuguse katuse saanud… Materjali, tähendab!” parandas mees kiiresti ja lõi siis käega. „Ah, mis sest enam, mis läind see läind!”

      „Just! Mis sa põed,

Скачать книгу