LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kogunisti maha tallama. Selliste kaebuste lahendamine nõudis suurt taktitunnet ja kindlasti ka elukogemust, mida Vallil tookord kuskilt võtta ei olnud. Staažikamad pedagoogid ei suutnud maakoolist tulnud noorukest õppealajuhatajat kuidagi aktsepteerida, pealegi tekitas küllaltki paksu verd uustulnukast ülemuse soov ka ise rohkem tunde anda ja palgalisa teenida. Tollane poliitiline õhkkond lõi salakaebustele eriti soodsa pinnase, ning pärast mitmeid alusetuid süüdistusi otsustas Valli Lemming tuuleveskitega võitlemise lõpetada. Tegelik elu osutus palju lihtsamaks ja robustsemaks, kui tema oma maailmaparandajalikus õhinas oli arvanud. Ta palus end üle viia teise kooli lihtsale aineõpetaja kohale, võttis ka õhtukoolis lisatunde ning sai mitmeaastase rügamise järel senise ajutise üüritoa asemele oma kooperatiivkorteri. See oli tubli samm edasi, mis kinnitas, et hea tahtmise korral on kõik raskused võidetavad. Aga karjääritegemisest oli Vallil villand saanud, enam ei himustanud ta juhtivaid ametikohti, mis olid ainult kadetsemist ja pahandusi kaasa toonud. Selle asemel hakkas ta aina rohkem iseendale elama – tundis rahuldust käsitööst, külastas pea kõiki teatrietendusi ja temast sai kunagiste kooliõdede sõprusringi liige. Ja siis…

      Telefonihelin katkestas Valli mõttelõnga.

      „Halloo!”

      „Tere, Valli!” Naisterahvas. Hääl oli tuttav, aga kes?

      „Tere…”

      „Ei tunne või? Nojah, me pole juba mitu aastat kohtunud! Mina olen Leili!” sädistati telefonis.

      „Leili! Imelugu, et sa mulle helistad,” ütles Valli toonil, milles ei puudunud tilluke etteheide. Sest aastate eest, siis, kui ta lapsega koju jäi, oli ta püüdnud Leili kaudu sõprusringiga kontakti hoida, aga kooliõde omalt poolt samaga ei vastanud, pidas end solvatuks, sest… Valli raputas tõrjuvalt pead, temagi ei tahtnud neid vanu lahkarvamusi meenutada. Pärast seda oli Valli helistamisest loobunud.

      „Ah, tead – elu on ju nii kiire ja… Ega me sellepärast siis riius pole!” arvati torus leplikult.

      „Nojah, see on ju teada, et pensionäridel pole aega.”

      „Eks see ole nii, kuidas võtta… Pole ju midagi uudist ka olnud, et rääkida, eks sellepärast.”

      „Ja telefonijutt maksab ka, ega enam pole nõukogude aeg, et räägi, palju tahad,” torkas Valli, tema nii kergesti ei taandunud.

      „Siis meil telefoni ei olnudki! Nüüd mul on – tähendab, elu on paremaks läinud. Aga mul on uudis, kas tahad teada?”

      „Häid uudiseid on alati meeldiv kuulda. On see hea uudis?”

      „Kuidas võtta… Üks meie ühine tuttav on välja ilmunud, käis mul külas! Ja tead, kes?”

      „Kust ma seda…”

      „Arva!” narritas Leili.

      „Ei oska arvata… Keegi meie kursusekaaslastest?”

      „Ei! Aga mis ma sinust kiusan, see oli Valdur! Saime polikliinikus kogemata kokku ja siis ta tuli mulle külla. Rääkisime juttu ja…”

      „See et… Rohtmetsa Valdur või?”

      „Just! Kes siis veel, teisi Valdureid mina ei tunne.”

      Valli tundis, kuidas kõnetoru hoidvad sõrmed tundetuks muutusid ja hakkasid krampi kiskuma. Mingi mõtteringi otsad olid ootamatult kokku saanud, ja just nüüd… Kas tõesti on mõtetel maagiline jõud, mis läbi aegruumi ja inimeste kandub?

      „Halloo! Jäid tummaks või?” kostis torust.

      „Ei-ei, ma… Ah et Valdur? Nojah, eks teil oli ju… Soe vahekord, või kuidas seda…” Valli tundis, kuidas kramp käest järjest kaugemale ronis ja valmistus juba kogu keha haarama. Elus ei saa midagi teha niiviisi, et sellest jälge maha ei jää, ja naine oli salamisi lootnud, et ta sellest mehest enam midagi ei kuule. Aga ei…

      „Noh, ma mõtlen, et ka teil olid omavahel soojad suhted!” Nüüd oli Leili hääles tunda sarkasmi. „Tunnista üles, et olid!”

      Tunnistada? Eluilmaski mitte! Aga täielik salgamine oleks mõttetu, omal ajal olidki nad just Valduri pärast riidu läinud. Leili süüdistuse peale, et Valli on mehe endale meelitanud…

      Hiljem nad näiliselt küll leppisid, aga mitte sedavõrd, et endistviisi läbi käia.

      „Nojah, eks ta tikkus tõesti minu pool käima, aga mina ei võtnud vedu. Liiga kommi moodi poiss oli, sellepärast.”

      Telefonist kostis naer, aga see kõlas lühidalt ja isegi kuidagi ähvardavalt.

      „Räägid, nagu oleksime mõlemad alles kooliplikad! Ma ju tean, et see mees enne ei jätnud, kui ligi sai. Tal oli kohe niisugune iseloom!”

      „Mis te siis rääkisite… Kas läksite nüüd teisele ringile, jah? Kui ta juba sinu juures külas käis. Õnn kaasa, mind see asi ei huvita!” torkas Valli nüüd üsnagi tigedalt. Oodatud leppimise asemel olid vanad kired jälle ärganud – mõelda, et penskarid jagelevad mingi noorusarmastuse pärast! On see tõesti juba raugaea dementsus, mis välja lööb?

      „Ei, mitte sinnapoolegi, hoopis vastupidi, aga see pole telefonijutt… Me peame kokku saama, siis räägime pikemalt. Igatahes on see vaene mees nüüd ähmi täis, ma panin talle niisuguse kärbse pähe, et…” Leili naeris jälle, aga seekord kõlas see parastavalt.

      „Kokku saame…” osatas Valli. „Me pole ju nii ammu kokku saanud, miks me peaksime nüüd veel… Me ei tunne teineteist äragi!”

      „Tead, Valli – need vanad asjad tuleb ära unustada! Praegu on tobe mõeldagi, et me siis selle tühise klantspildi pärast riidu läksime, nagu lapsed liivakastis. Aga Valdur oskas nii lähedale pugeda ja mesijuttu ajada, eks ta sullegi… Ilmar oli hoopis teistmoodi, tema oli tõsine tehnikamees, meelitada ei osanud. Tema oli kuiv ja asjalik! Mis nüüd enam salata, eks Valdur ajas siis mul tõesti pea segi! Ta oskas ju nii vahutada, et…”

      „Ah, jäta, mind sinu tookordsed asjad ei huvita. Ja Valdurist ei taha ma midagi teada,” ütles Valli päris tõrjuva häälega.

      „Ega minagi taha, aga… Tead, kui ma teda nägin, mõtlesin, et tahan talle kätte maksta!”

      „Mille eest sa kätte tahad maksta?” imestas Valli.

      „Nende valede eest… ja reetmise eest! Arvad, et see oleks liig või?” Leili hääl telefonis muutus jälle kraadi võrra tigedamaks.

      „Olgu pealegi, teie omavahelised asjad mind ei huvita,” kordas Valli tüdinult. „Klaarige ilma minuta.”

      „Kas ta siis sulle ei valetanud? Et on hirmsasti armunud ja lihtsalt ei suuda endast võitu saada?”

      „Ei, seda ta ei rääkinud. Mina küll ei mäleta.”

      „Valetad!”

      Valli vaikis. Ei saanud ju öelda, et tema juures ei olnudki sel mehel vaja niiviisi rääkida. Leili ja Ilmari kodus oli tal küllalt võimalust Valdurit jälgida, et langetada otsus – see mees sobiks minu lapse isaks. Ja sellepärast oligi tee voodisse valla… Ilma liigsete avaldusteta.

      „Vait jäid? Mul on õigus, eks?” rõõmutses Leili.

      „Ei ole! Mina ei ole Valduriga vahekorras olnud!” See oli ülepingutatud vale, mida Valli sedamaid kahetsema hakkas. Sest võib ju vaielda, et mustana näiv värvitoon on tegelikult hall, aga väita, et see on hoopiski valge, on liig.

      „Tohoh! Kust see Kristjan sulle siis tekkis, pühast vaimust või?”

      See mõjus Vallile nagu pomm. Leili ei suutnud oma sarkasmi endale pidada ning tema toonist oli lihtne järeldada, et hoolega hoitud saladus on kunagise kooliõe jaoks ammu teada asi. Jäi üle vaid päästa, mis päästa annab.

      „Mis Kristjan siia puutub? Kristjani isa on hoopis keegi teine, isegi mitte eestlane!” vassis Valli umbropsu.

      „No-noh…” venitati telefonis kahtlevalt. „Otsi lollimaid, kellele seda rääkida!”

      „Just! Üks Norra meremees, ma ei tea tema nimegi…

Скачать книгу