LITMIR.BIZ

Скачать книгу

avanes klõpsatusega ja mehele hoovas vastu ühismaja trepikodadele omane aroom – lõhnade segu, milles oli komponente praerasvast, pesuvahenditest ja kassipissist. Trepiastmed olid endiselt hallist betoonist, aastatega juba veidi lohku kulunud ja kohati ajahambast näritud. Trepikäsipuu värv oli siin-seal puiduni kulunud ja kogu piire kahtlaselt loksuma hakanud.

      „Astu sisse! Mantli võid varna riputada,” korraldas Leili, ta oli meest korteri uksel oodanud. Tulija harutas lillede ümbert paberi krabinal lahti ja ulatas Leilile kolm roosi.

      „Palun!”

      „Kas sa näed!” Naine kergitas kulme. „Sa oled elu jooksul midagi õppinud! Ma ei mäleta, et sa siis oleksid mulle lilli toonud.”

      „Öeldakse, et inimene õpib, nii kaua kui elab… Ja siis polnud alati lilli saadagi!” kohmas Valdur vastu, tundes, et oleks tahtnud selle asemel midagi muud öelda. Näiteks seda, et tollal poleks ta tohtinudki lilli tuua – kuidas oleks Leili nende päritolu Ilmarile selgitanud? Aga see igivana ja kulunud fraas sobis hästi siia minevikuhõngulisse ümbrusesse, muutus nagu osaks interjöörist, mis mehele nii mõndagi meelde tuletas. Ta oleks ühe sammuga nagu nelikümmend aastat tagasi minevikku astunud, seisatas esikus ja vaatas veidi ebalevalt ringi. Alles pilk Leili näole veenas, et toonased ajad ei saa korduda, see polnud enam hoopiski tookordne sügavsilmne ja kirglik naine, vaid pilkliku olemisega vana daam.

      „Mul on siin veel…” Valdur pani veinipudeli ja biskviidikarbi lauale.

      „Tahad mind vägisi panna kohvi keetma. Mina joon ainult hommikuti ja ka siis vaid tassikese. Vererõhk… Aga niisuguse kohtumise puhul võib vist erandi teha, organism ehk ei pahanda… Istu!” ütles Leili ja kadus kööki.

      Kaks väikest tuba ja imetilluke köök olid sisustatud nagu vanasti. Kuigi mööblit oli ilmselt vahepeal vahetatud, oli see sündinud juba ammu ja just see vanamoodne mööbel süvendas Valduris veelgi tunnet, et ta on mingisse ajamasinasse sattunud, mis teda ammumöödunud aegadesse tahab kanda. Kõik oli siin nostalgiliselt tuttav, aga samal ajal ootamatult kitsas ja ängistav. Nii esik, tilluke köök, toad… Ilmselt oli muutumatu ka too õige väike vannituba, kus oli ruumi vaid istevanni jaoks. Kõik oli vana, iganenud ja… armetu.

      „Nii! Millest me siis räägime?” Leili tuli köögist ja istus tugitooli.

      „Jumala eest, mitte haigustest!” ütles Valdur südamest. „Kui meieealised kokku saavad, siis käib jutt ainult seljavalust ja seedimisest ja vererõhust… Ja muidugi…” Ja muidugi vähist, oli mees öelda tahtnud, aga hammustas keelt. Tänu küllatulekule oli äsja arstikabinetis kogetu tagaplaanile jäänud, nüüd aga ründas täie teravusega: siinsamas, minu sees see elajas istubki ja loeb mu elupäevi…

      „Hästi, ega minagi haigustest rääkida ei tahaks,” oli naine nõus. „Aga nüüd peaks juba kohvi saama!” Ta läks kööki ja naasis auravate tassidega.

      „Tuletame noorust meelde,” pakkus mees. „Ilus aeg oli!”

      „Arvad, et ilus?” küsis Leili kummalise alatooniga. „Sinul vist tõesti! Minul küll mitte, sest sa oskasid minu elu lõpuks tõeliseks põrguks muuta!”

      Valdur Rohtmets sulges silmad. Kuuldu oli liiga otsene süüdistus, et seda niisama alla neelata. See oli rünnak, ja rünnaku puhul tuleb leida kaitse, vähemalt peab üritama end kaitsta. Ning mees ütleski:

      „Leili, ma ju armastasin sind! Hirmsasti!”

      „Ja sa julged veel praegugi seda öelda! Võibolla mõtledki niiviisi?”

      „Just! Mõtlengi!” kinnitas Valdur.

      „Sa oled ikka endine! Valetaja.”

      „Omateada ma ei ole valetanud…” Tahtmatult lipsas mehe häälde killuke ebalust. Ta sai Leililt hävitava pilgu, nii et pidi näo kõrvale pöörama.

      „Sa oled tõesti lootusetu tüüp… Ja mina, loll, uskusin sinu juttu! Alles hiljem sain teada, et samal ajal käisid sa ka Asta juures, ja Agnest noolisid samuti, Taimist rääkimata, tema oli ju vallaline… Ja pärast tuli mängu ka Valli… Armastasid! Eks sa rääkisid nendele sedasama juttu mis minulegi. Seda, kuidas sa kõrvuni armunud oled, ööd ja päevad ainult temale mõtled! Jutt oli sama, ainult nimi iga kord teine. Sa oleksid nagu mingeid blankette täitnud, tekst oli valmis, ainult nimi puudus… Oli nii, jah?”

      „Oota, Leili, täpselt nii see küll ei olnud…” Valdur püüdis midagi kiiresti välja mõelda, et naist maha rahustada, ja jätkas alandlikult: „Kas sa tahad tõesti öelda, et ma olin sinu vastu halb? Ma ju nägin, et sul Ilmariga õiget klappi ei ole, kõik sellepärast… Ma tahtsin sind aidata, saa aru!”

      „Ilmari võiksid rahule jätta! Mina jään tema ees oma elu lõpuni süüdlaseks – sinu pärast!” ütles naine vihaselt, aga Valdur tunnetas tema toonis ka halvasti varjatud ebalust, isegi teesklust. Ning see julgustas teda kasutama sedasama relva, mis oli talle kogu elu jooksul kõik naised lähedaseks ja kättesaadavaks teinud – sinisilmset otsekohesust.

      „Leili, ma… minu tegusid on alati mingi lapsemeelsus juhtinud. Sa tead ju küll, kui laps tahab midagi saada – algul hakkab jonnima, siis kavaldama, siis võibolla isegi valetama… Aga sinule ma ei ole valetanud! Kui ma sulle armastusest rääkisin, siis mõtlesin tõesti niimoodi!”

      „Mõtlesid? Kui kaua? Senikaua, kuni meie korteri ukse enda taga kinni panid, et tormata kuskile mujale sedasama rääkima?”

      „Ei, kindlasti mitte nii… Aga kas sa saad öelda, et ma olen sinult midagi jõuga võtnud? Või põlvitades sind anduda palunud? Ei ole! See, mis meie vahel toimus, oli ju kahepoolne. See oli vabatahtlik suhe, oli ju nii?” Rääkides püüdis Valdur naisele otse silma vaadata, aga nende pilgud kohtusid vaid hetkeks. Ning naine jätkas endise trotsiga:

      „Tegelikult oled sa minu kõikide sõbrannadega… või kooliõdedega, kellega sa siin minu juures tuttavaks said, maganud!”

      Mees vaikis. Musta valgeks rääkida pole võimalik, aga lingvistiliselt…

      „Ma ei ütleks, et maganud. Maganud kindlasti mitte!”

      „Hea küll, räägime siis nagu tänapäeval kombeks – seksinud!”

      „See on juba täpsem.” Olgu, kaotada polnud enam midagi. Nii nagu polnud siin ka midagi saavutada, mis pingutamist vääriks. Imelik, kuidas need vanad asjad Leilile nii valusad on, mõtles mees.

      „Kas sa tead, kes sa oled? Liblikas, kes õielt õiele lendab ja arvab, et kõik lilled on tema omad! Esmapilgul ilus ja huvitav, aga sisuliselt vaid tühine, iseennast imetlev putukas… Sa, Valdur, oled lihtsalt liblikas! Isaliblikas!”

      „Isa…liblikas? Huvitav, nii pole mind varem keegi nimetanud!” Mees püüdis halva mängu juurde head nägu teha.

      „Ja veel… Mina tean, miks sa täna arsti juures käisid ja üldse… Ainult mina tean seda!” jätkas naine lõkkele löönud sisemisest vihast pimestatuna. „Sa vist tead, et Ilmar läks vähiga? Ma olen kindel, et tema vähk tuligi sellest närvipingest, mis teda sinu pärast aastaid vaevas. Ning siis ma mõtlesin tõemeeli, et saagu sulle osaks samasugune piinarikas lõpp, sest sa olid tema sõprusele sülitanud. Nüüd näribki sind see needus, mille ma tema surivoodi juures sulle peale panin. Sest sina rikkusid tema… meie perekonnaelu!”

      Naise süüdistus oli ootamatu ja erapoolik, aga mees ei saanud sellele samamoodi ründavalt vastata, ammugi mitte solvunult püsti karata ja ummisjalu põgenema pista. Mingitesse needustesse või ärasõnumistesse polnud ta küll kunagi uskunud, kuuldu kõlas esmahetkel vaid tobeda ähvardusena, mille vastu tuli end kaitsta. Aga et Leili tahtis ülekohtuselt ennast kogu loos täiesti kõrvalseisjaks jätta…

      „Sa räägid, nagu sind ei oleks olnudki! Kuidas ma sain ilma sinu abita teie abielu rikkuda?” küsis mees nüüd varjamatu õelusega. Maskid olid langenud, enam polnud varjata midagi.

      „Mina olen oma karistuse juba saanud… Kas sul on üldse aimu, mida tähendab halvatud vähihaige põetamine?”

      4

      Suure

Скачать книгу