Скачать книгу

kurat!” pomises d’Artagnan. “Kõik on nii ebamäärane. Kuidas te oma naise röövimisest teada saite?”

      “Härra de La Porte’i kaudu.”

      “Kas ta teile üksikasju ka rääkis?”

      “Ta ei teadnud lähemalt.”

      “Ja mujalt ei ole te midagi kuulnud?”

      “Siiski, ma…”

      “Mida?”

      “Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga ettevaatamatu.”

      “Ärge hakake pihta. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et taganeda on juba hilja.”

      “Pagan võtku, ma ei tagane!” hüüdis kodanik enesejulgustuseks vandudes. “Pealegi, Bonacieux’ ausõna…”

      “Teie nimi on Bonacieux?” katkestas teda d’Artagnan.

      “Jah, nii on mu nimi.”

      “Te vandusite Bonacieux’ ausõna juures. Andestage, et teid katkestasin, aga see nimi tundub mulle tuttav.”

      “Väga võimalik, mu härra. Olen teie majaperemees.”

      “Ah soo!” ütles d’Artagnan pooleldi tõustes ja kummardades. “Teie olete minu majaperemees.”

      “Jah, härra, just nii. Ja kuna te minu juures juba kolm kuud elanud olete ja kahtlemata tähtsate toimetuste tõttu üüri maksmata olete unustanud, mina aga teid sellega kordagi tülitanud ei ole, siis arvasin, et te minu delikaatsust hindate.”

      “Kuidas siis muidu, mu kallis härra Bonacieux!” ütles d’Artagnan. “Uskuge, olen teile selle eest väga tänulik ja nagu ma teile juba ütlesin, tahaksin teile kuidagi kasulik olla…”

      “Usun teid, usun teid, härra. Ja nagu öeldud, Bonacieux’ ausõna, ma usaldan teid.”

      “Jutustage siis edasi.”

      Kodanik tõmbas taskust paberilehe ja ulatas selle d’Artagnanile.

      “Kiri!” hüüatas d’Artagnan.

      “Sain selle täna hommikul.”

      D’Artagnan avas kirja ja kuna hakkas juba hämarduma, lähenes ta aknale. Mees läks talle järele.

      “Ärge otsige oma naist,” luges d’Artagnan, “ta saadetakse teile tagasi, kui teda enam ei vajata. Kui teete kas või ühegi katse teda leida, olete kadunud.”

      “Vähemalt niigi palju selgust,” jätkas d’Artagnan. “Aga lõppude lõpuks on see ju ainult ähvardus.”

      “Seda küll. Aga see ähvardus ajab mulle hirmu peale. Mu härra, ma ei tunne üldse vehklemiskunsti ja ma kardan Bastille’d.”

      “Hmh!” tegi d’Artagnan. “Ega minagi Bastille’st rohkem hooli kui teie. Kui aitaks mõõgahoobist, läheks asi veel kuidagi.”

      “Härra, selles asjas panin ma kõik lootused just teie peale.”

      “Kas tõesti?”

      “Kui nägin teid alati hiilgavatest musketäridest ümbritsetuna, kes kõik on härra de Tréville’i sõdurid ning järelikult kardinali vaenlased, arvasin, et teie ja te sõbrad oleksite vaimustatud, kui saaksite meie vaesele kuningannale teene osutada ja Tema Eminentsile vingerpussi mängida.”

      “Kahtlemata.”

      “Ja siis mõtlesin ma veel, et võlgnete mulle kolme kuu üüri, millest ma ei ole iialgi rääkinud…”

      “Ja-jaa, te mainisite juba, mispärast, ja minu arvates tegite õigesti.”

      “Ja arvestades veel seda, et ma ei räägi tulevikus enam kunagi üürirahast, niikaua kui osutate mulle seda au, et minu juures elate…”

      “Väga hea.”

      “Ja lisaksin veel, et juhul kui on vaja, pakuksin teile viiskümmend pistooli, kui te praegusel momendil kitsikuses juhtuksite olema, mis on küll ebatõenäoline…”

      “Suurepärane! Te olete ju rikas, mu kallis härra Bonacieux.”

      “Härra, õigem oleks öelda, et elan lahedalt.Pudukaubandusega, eriti aga teatud rahasummade paigutamisega kuulsa meresõitja Jean Mocquet’ viimasesse reisiettevõttesse, olen ma kogunud varanduse, mis mulle aastas paar-kolm tuhat eküüd sisse toob. Nii et te mõistate, härra… Ah! Aga… mis see on?” hüüdis kodanik.

      “Mis on?” küsis d’Artagnan.

      “Mis ma seal näen?”

      “Kus?”

      “Tänaval, teie akende vastas, seal ukse juures: mantlisse mässitud mees.”

      “See on tema!” hüüdsid d’Artagnan ja Bonacieux ühest suust, olles korraga oma vaenlase ära tundnud.

      “Aa! Seekord ta mu käest ei pääse!” hüüdis d’Artagnan mõõga juurde karates.

      Mõõka tupest tõmmates tormas ta korterist välja.

      Trepil kohtas ta Athost ja Porthost, kes tulid tema juurde. Nad tõmbusid kõrvale ja d’Artagnan lipsas noolena nende vahelt läbi.

      “Kuule, kuhu sa niiviisi tormad?” hüüdsid mõlemad musketärid.

      “Mees Meung’ist,” vastas d’Artagnan ja kadus.

      Enam kui üks kord oli d’Artagnan jutustanud sõpradele seiklusest tundmatuga, samuti kauni naisreisija saabumisest, kellele mees oli tähtsa saadetise usaldanud.

      Athose arvates oli d’Artagnan üldises segaduses ise kirja kaotanud, sest aadlik – d’Artagnani kirjelduse järgi ei saanud see olla keegi muu kui aadlik – polnud võimeline korda saatma nii madalat tegu, nagu seda on kirja varastamine.

      Porthos omakorda nägi kõiges selles ainult armastajate kohtumist, mida oli seganud d’Artagnani ja tema võigu hobuse ilmumine.

      Aramis aga ütles, et seda laadi lood on müstilised ja õigem on neid mitte lähemalt uurida.

      Mõnest d’Artagnani poetatud sõnast taipasid nad, millega on tegemist, ja kuna neile oli selge, et d’Artagnan, kas ta saab mehe kätte või ei, tuleb igal juhul lõpuks koju tagasi – sammusid nad rahulikult edasi.

      Kui nad d’Artagnani tuppa astusid, polnud seal enam kedagi. Majaperemees, kes kartis kohtumise tagajärgi, mis kahtlemata noormehe ja tundmatu vahel aset pidi leidma, arvas – silmas pidades tema enese poolt antud iseloomukirjeldust – , et targem on kaduda.

      IX

      D’ARTAGNANI ISELOOM TULEB ILMSIKS

      Nagu Athos ja Porthos olid arvanud – nii tuligi d’Artagnan poole tunni pärast tagasi. Ka sel korral ei tabanud ta meest, kes oli nagu nõiaväel kadunud. Mõõk käes, jooksis d’Artagnan kõik ümberkaudsed tänavad läbi, aga ta ei leidnud kedagi, kes oleks sarnanenud otsitavaga, ja lõpuks jõudis ta selleni, millest oleks pidanud võib-olla alustama: ta koputas uksele, mille vastu oli tundmatu toetunud. Kuid asjata laskis ta vasarakesel kümme-kaksteist korda järgemööda kõmiseda. Keegi ei vastanud. Kära peale tulid naabrid uksele või pistsid pea aknast välja ja kinnitasid, et see maja, mille uksed olid pealegi kõik suletud, oli juba kuus kuud täiesti inimtühi.

      Sel ajal kui d’Artagnan mööda tänavaid jooksis ja ustele koputas, sai Aramis kahe kaaslasega kokku, nii et koju jõudes leidis d’Artagnan seltskonna täies koosseisus eest.

      “Noh, mis juhtus?” küsisid kolm musketäri kooris, kui nägid d’Artagnani sisse astuvat, higipiisad laubal ja nägu vihast moondunud.

      “Mis juhtus!” hüüdis d’Artagnan ja viskas mõõga voodile. “See mees on vanakurat ise. Ta kadus nagu fantoom, nagu vari, nagu kummitus.”

      “Kas te viirastustesse usute?” küsis Athos Porthoselt.

      “Mina usun ainult seda, mis ma näinud olen. Kuna ma viirastusi pole iialgi näinud, siis ei usu ma neisse.”

      “Piibel

Скачать книгу