LITMIR.BIZ

Скачать книгу

veel aru, et nuhk laskis ennast sinu hoiakust eksiteele viia, aga nägu…”

      “Mul oli suur kübar,” ütles Aramis.

      “Oh issand!” hüüdis Porthos. “Nõuab teoloogia alles ettevaatlikkust!”

      “Härrad, härrad,” ütles d’Artagnan, “ei maksa lobisemisega aega viita. Lähme laiali ja otsime pudukaupmehe naist, tema on intriigi võti.”

      “Nii madalast seisusest naine! Arvate tõesti nii, d’Artagnan?” küsis Porthos põlglikult huuli kõverdades.

      “Ta on kuninganna usaldusteenri de La Porte’i ristitütar. Kas ma ei öelnud teile seda, härrad? Ja pealegi, võib-olla otsib Tema Majesteet seekord meelega tuge nii madalalt. Kõrged pead paistavad kaugele ja kardinalil on head silmad.”

      “Olgu!” ütles Porthos. “Leppige kõigepealt pudukaupmehega tasus kokku, aga tasu olgu hea!”

      “Pole vaja,” ütles d’Artagnan, “kui pudukaupmees ei maksa, saame mujalt korraliku tasu.”

      Sel hetkel kuuldus trepilt kiirete sammude müdin, uks avanes ja õnnetu pudukaupmees tormas tuppa, kus toimus nõupidamine.

      “Ah, härrad,” hüüdis ta, “päästke mind, päästke mind taeva nimel! Neli meest tulid mind kinni võtma. Päästke mind, päästke!”

      Porthos ja Aramis tõusid püsti.

      “Üks hetk!” hüüdis d’Artagnan neile märku andes, et nad pooleldi väljatõmmatud mõõgad tuppe tagasi pistaksid. “Üks hetk. Siin pole vaja vaprust, vaid ettevaatust.”

      “Me ei lase ometi…” hüüdis Porthos.

      “Las d’Artagnan tegutseb,” ütles Athos, “sest kordan, tema on meist kõige nupukam, ja mina isiklikult kavatsen tema sõna kuulata. Tee nii nagu õigeks pead, d’Artagnan.”

      Sel momendil ilmus neli kaardiväelast eestoa uksele. Nähes seismas nelja musketäri, mõõk küljel, ei söandanud nad edasi astuda.

      “Astuge sisse, astuge sisse, härrad!” hüüdis d’Artagnan, “siin olete te minu juures. Me kõik oleme kuninga ja härra kardinali truud teenrid.”

      “Tähendab, härrad, te ei takista meid käsku täitmast?” küsis too, kes näis olevat salga ülem.

      “Otse vastupidi, härrad, kui vaja, aitame teid.”

      “Mis ta ometi räägib?” pomises Porthos.

      “Sa oled loll,” ütles Athos. “Pea suu!”

      “Aga te ometi lubasite mulle…” ütles vaene pudukaupmees üsna tasa.

      “Saame päästa teid ainult siis, kui jääme ise vabaks,” vastas d’Artagnan kiiresti ja väga tasa. “Kui teeme näo, et kaitseme teid, siis võetakse meid koos teiega kinni.”

      “Siiski, mulle näib…”

      “Tulge, tulge, härrad,” ütles d’Artagnan valjusti, “mul ei ole mingit põhjust toda härrat kaitsta. Nägin teda täna esmakordselt ja mis puhul, seda ütleb ta teile ise: ta tuli üüriraha nõudma. Kas see on tõsi, härra Bonacieux? Vastake!”

      “See on tõsi!” hüüdis pudukaupmees, “Aga härra ei ütle teile…”

      “Mitte ainustki sõna minust, mu sõpradest ja eelkõige kuningannast, või muidu saadate meid kõiki hukatusse ja ennast ka. Minge, minge, härrad, viige see mees minema!”

      Ja d’Artagnan lükkas täiesti segadusse sattunud pudukaupmehe kaardiväelaste käte vahele, öeldes talle:

      “Olete lurjus, mu kallis. Te tulete minu, musketäri käest raha nõudma! Vanglasse! Härrad, ütlen teile veel kord, pistke ta puuri ja hoidke teda niikaua luku ja riivi taga kui võimalik, siis on mul aega maksta.”

      Politseisõdurid tänasid üliviisakalt ja viisid oma saagi kaasa.

      Sel hetkel, kui nad hakkasid alla minema, patsutas d’Artagnan nende ülemale õlale ja ütles:

      „Ehk jooksime teineteise terviseks?” Ta täitis kaks klaasi božansii veiniga, mis oli saadud tänu Bonacieux’ lahkusele.

      “See oleks mulle suureks auks,” ütles politseiohvitser, “võtan teie pakkumise tänuga vastu.”

      “Niisiis teie terviseks härra… kuidas on teie nimi?”

      “Boisrenard.”

      “Härra Boisrenard.”

      “Teie terviseks, kõrgeausus! Palun, kuidas on teie nimi, kui tohib küsida?”

      “D’Artagnan.”

      “Teie terviseks, härra!”

      “Ja kõigepealt kuninga ja kardinali terviseks!” hüüdis d’Artagnan õhinaga.

      Kui vein oleks olnud halb, oleks politseiohvitser võibolla d’Artagnani siiruses kahelnud, et aga vein oli hea, siis jäi ta teda uskuma.

      “Mis neetud sigadusega te nüüd hakkama saite?” ütles Porthos, kui politseiohvitser oli oma kaaslastega liitunud ja neli sõpra olid üksi jäänud. “Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad ühe õnnetu kinni võtta, kes kisendab abi järele! Aadlik joob kokku mingisuguse kohtuteenriga.“

      “Porthos,” ütles Aramis, “Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea, ja mina nõustun tema arvamusega. D’Artagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel päeval härra de Tréville’i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha taotlemisel.”

      “Ma ei saa enam millestki aru,” ütles Porthos, “te kiidate d’Artagnani teguviisi heaks!”

      “Muidugi, pagan võtaks!” ütles Athos. “Ma mitte ainult ei kiida tema teguviisi, vaid ka õnnitlen teda sel puhul.”

      “Ja nüüd, härrad,” ütles d’Artagnan, ilma et oleks Porthosele oma käitumist lähemalt seletanud, “meie deviisiks olgu – “üks kõigi, kõik ühe eest!” – eks ole?”

      “Aga,” ütles Porthos.

      “Siruta käsi välja ja vannu!” hüüdsid Athos ja Aramis kooris.

      Teiste eeskujust haaratuna, ometi tasakesi omaette pomisedes, sirutas Porthos käe ja neli sõpra kordasid ühel häälel d’Artagnani poolt dikteeritud deviisi:

      “Üks kõigi, kõik ühe eest!”

      “Hästi, nüüd läheb igamees oma koju,” ütles d’Artagnan nii, nagu poleks ta oma eluajal muud teinudki kui käsutanud, “ja ettevaatust, sest nüüdsest peale oleme me kardinaliga vaenujalal.”

      X

      HIIRELÕKS SEITSMETEISTKÜMNENDAL SAJANDIL

      Hiirelõks ei ole meie päevil leiutatud. Niipea kui kujunev ühiskond leiutas politsei, leiutas politsei hiirelõksud.

      Kuna meie lugejad ei ole veel kodunenud Jeruusalemma tänavaargooga ja kuna me sest ajast, kui me kirjutama hakkasime – sellest on juba umbes viisteist aastat – esmakordselt kasutame nimetatud sõna niisuguse mõiste kohta, siis selgitame lähemalt, mis on hiirelõks.

      Kui ühes majas, ükskõik missuguses, arreteeritakse mingis kuriteos kahtlustatav isik, siis hoitakse vahistamist saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema, uks avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad arreteeritakse. Nõnda saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes seda maja külastavad.

      Niisugune on hiirelõks.

      Isand Bonacieux’ korterist tehti hiirelõks ja ükskõik kes sinna ilmus, võeti kinni ning kardinali mehed kuulasid ta üle. Teisele korrusele, kus elas d’Artagnan, viis eraldi sissekäik, seega on iseendast mõistetav, et tema külalisi see kontroll ei puudutanud.

      Pealegi tulid tema juurde ainult kolm musketäri. Nad olid käinud luurel, igaüks omaette. Athos oli isegi härra de Tréville’i küsitlenud, milline asjaolu, arvestades

Скачать книгу