LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõnniteele. „Giid” tagaistmelt jätkas mu juhatamist: „Nüüd keera veel siit ja siis sõida otse siin kõnniteel. Siis keera kergelt paremale, mäest üles, natuke otse edasi ning OLEMEGI KOHAL!” Mittaris seisis ees 9.60. Sellest alustustasu oli 9 eurot ehk siis Härra sõitis täpselt 60 sendi eest!

      Vana maksis KAARDIGA arve ära ja mina printisin tšeki ka printerist välja. Töll istus aga ikka taga edasi. Küsisin, et „Mis ootad, kas tšekki tahad ka?” „Ei taha,” jorises Vana vastu. Mina siis omakorda: „Siis on ju kõik. Head ööd siis!” Selle peale sai Vana rasvane jorss lõpuks aru, et sõit on lõppenud ja ta võib koju astuda.

      Vana ajas end oma sitase kilekoti ja jopega autost välja ning mina panin tuld. Lasin sõidu ajal kõik neli küljeklaasi ka alla, sest autos lendus räige kuse- ja alkolebra, mis mul südame läikima ajas. Kui olin hoovist tänavale jõudnud, sain aru, kustkaudu ma sinna hoovi üldse sain. Vaatasin siis huvi pärast ka arvet, et palju see sõit pikk oli. Selgus, et 400 meetrit! See oligi see „hea keikka” siis, mille nimel pool tundi postil istusin ja mille vooru lõpetuseks veel püüdsin …

ESPOONLAHTI EGOMANIAKK

      Mai lõpp. Pärastlõuna. Istusin Kivenlahti kõrval, Espoonlahti postil ja ootasin ETLi, mis pidi Vantaale, lennujaama40 minema (ca 35 km). Hea ots tähendas ca 60eurist lisa kassasse.

      Sain lõpuks oma ETLi kätte. See oli tellitud kohe taksopeatusest 100m kaugusele ühe korrusmaja juurde. Sõitsin kohale, parkisin auto trepikoja kõrvale ja olin kohe valmis lahkuma, kui klient välja ilmub.

      Kui aeg täis sai, mis kellaks takso tellitud oli, hakkasin kliendile helistama, et küsida, kas ta ikka tuleb ja millal tuleb. Helistasin 7 korda ja pidevalt oli telefon kinni. Lõpuks läksin trepikoja ukse taha. Uurisin läbi trepikoja ukseklaasi trepikoja seinal olevast listist korterielanike nimesid. Leidnud nime ja korterinumbri, kus klient elab, helistasin alt talle uksekella. Mitte keegi ei vastanud. Ja nii 3 korda.

      Mõtlesin, et no selge, tüngaots jälle. Istusin autosse. Olin just hukkaajo tegemas, kui üks ca 30ne ülbikust jorss oma roosa kohvriga telefon kõrva ääres trepikoja uksest välja astus.

      Tõstsin ta roosa põrsa pagassi ning istusime autosse. Muu oma mula vahel jõudis tropp öelda: „Lentökentäle.” Nagu ma ise ei teaks, krdi debiil, kuhu sa sõita tahad – tellimuses ju näidatud. Küsisin siis, et „Kumba terminaali sa oled minemas, kas 1. või 2.?” Selle peale tuli muu ta mula vahelt taas lühike vastus: „Finnair.” Ta urood ei saanud öelda isegi terminali numbrit, vaid pidi ütlema lennufirma. Õnneks ma teadsin, et Finnair läheb teisest terminaalist.

      Saime sõita ca 100 meetrit, kui tropp võttis nüüd ise sõna: „Kuule, pane raadio kinni. Ma ei kuule telefoniga rääkida.” Mul viskas rihma täitsa maha. No täiesti perses äratõusnud ahv ikka. Panin siis raadio kinni ja sõit lennujaamani jätkus ülbiku telefonikõne saatel … See oli tõesti parem kui ükski muu raadiost tulev lugu. No tõesti.

      Selline kodanik siis. Tellib takso, õigel ajal välja ei tule, telefonile ja uksekellale ei vasta, ei „tere”, „palun”, „tänan” – ainult üks vingumine. Kus või kuidas sellised kodanikud on kasvanud, tekib mul küsimus.

„ ESPOON LÄHDENRANTA ” VÕI ESPOONLAHDENRANTA …

      Juuni algus. Varahommik. Kell oli ca pool 4. Kagu-Espoos,Otaniemi taksopeatus. Mu keikka-telefoni peale helistas keegi noormees ja tellis mind kohaliku ostukeskuse juurde. Ostukeskuseks pidas see kodanik siis väikest, ainust kohalikku poodi selles linnaosas. Pood, mis on sama suur, kui maapood. Küsisin telefonis igaks juhuks tüübilt täpsustuseks, et „Kas sa mõtled ostukeskuse all Alepat või?”„Eeeee, jaaah, Alepat jah,” sain tüübilt kinnituse.

      Võtsin sealt peale kaks alkouimast ca 22aastast kaveri’t. Üks neist ütles mulle aadressi.

      Sõitsime ca 7–8 minutit juba mööda Länsiväylä lääne suunas ning hakkasin Espoonlahti peale maha keerama.

      Tüübid ajasid autos omavahel juttu. Järsku võttis tagaistmel istunud tüüp minuga teema üles: „Oot, ma tükk aega juba mõtlen, et kuhu sa sõidad üldse.” Ma vastu, et „Mis mõttes, kuhu ma sõidan?! Espoonlahdenranta ju tahtsite minna. Esponlahtis on ju Espoonlahdenranta tänav.” „Ei, ma ütlesin Lähdenranta,” paukus tatt vastu. Vaidlesin talle vastu, öeldes: „Sa ütlesid mulle Espoonlahdenranta, sa ütlesid mulle kaks sõna koos!” Tüüp vaidles ikka vastu: „Eiei, ma ütlesin Lähdenranta.” Selle peale vastasin talle: „Kuule, sa pead ise sõitma siia tulema ja siis kuulama siit esiistmelt, kui sulle aadresse öeldakse. Tuleb siis aadress selgesti öelda, mitte pudistada kaks sõna kokku.” Selle peale tainas vabandas, et „Ei, ma ei saa ise sõita, ma olen joonud.” Eino tõesti, mõtlesin omaette. Tyri sa ei saanud isegi sellest aru, mida ma selle lausega mõtlesin. Pidasin silmas, et sageli on keeruline esiistmelt täpselt kuulda sõnu, mida sulle tagaistmelt öeldakse.

      Soome keeles ütles ta mulle Espoosse Lähdenranta ehk „Espoon, Lähdenranta” Samas on Espoonlahtis „Espoonlahdenranta” tänav. Vahemaa aga nende kahe tänava vahel on ca 15 km.

      Seletasin jobule uuesti: „Espoos on ka Espoonlahdenranta tänav ja kui sa ütlesid mulle Espoon ja Lähdenranta ning ütlesid need kaks sõna koos, siis see kõlabki nii: Espoonlahdenranta,” ja lisasin, „kui järgmine kord ütled aadressi, siis häälda korralikult!” Tüüp vabandas selle peale: „Jah, nii see kõlab tõesti sarnaselt.” Kordasin ta arvamust: „Kõlab küll jah!“ ning lisasin: „panen nüüd mittari kinni ja siis maksate sõidu lõpus.” Ise keerasin aga tagasi ida suunas, et Lähdenranta jõuda.

      Sihtkohta jõudes läks vaiksem, minu kõrval istunud tüüp esimesena maha. Vaidlust pidanud jobu aga tahtis veel 200 m autoga edasi saada. Ta ei viitsinud kõndida. Sõitsin siis 200m tasuta edasi. Seal maksis tüüp arve vastu vaidlemata ära.

      Pärast arve maksmist vaatasin igaks juhuks, kui palju tegelikult Lähdenrannast Otaniemi Alepa juurde kilomeetreid on. Tahtsin teada, kui suure ringi tegin ja kui palju sõit tegelikult maksma oleks pidanud. Avastasin, et sain selle kino pealt isegi väikse võidu – 10 euri enam kui oleksin pidanud.

SUUR PAHANDAV PEKIKUUBIK

      Juunikuu. Kell oli õhtul ca 8. Istusin Kagu-Espoos, Tapiola linnaosa kõrval asuva Westendi postil. Käisin ergutavat kohvi joomas ning väikest einet söömas sõprade iraaklaste juures, et oma meeled üles äratada.

      Peatusesse kõndis suur karhu. Soome Karhu oli bussist maha jäänud ja tahtis koju saada. Ta aga oli nii laisk, et ta ei viitsinud isegi 3 meetrit auto poole kõndida. Takso saamiseks lehvitas ta mulle bussipeatusest, et ma sinna sõidaksin.

      Sõitsin talle peaaegu varvastele. Muidugi üritas Suur Karu mersu etteistmele end mahutada oma 200 kiloga. Istumisel olid perse ja selg tal autos juba, aga pea jäi algul katusetala taha kinni. Kuidagi väänles Karhu „päikese-aasanat” tehes autosse, nii et ta jäme kael nagu betoonist elektripost raksus otsas.

      Karu ütles mulle aadressi, kuhu sõita oli vaja. Posti pealt välja keerates pöörasin aga kogemata valele poole – pidin keerama vasakule, aga keerasin paremale, sest navi oli vähe segaduses. Enda aju polnud ka üles veel ärganud, et ilma navita sõita. Minu vale manöövriga peale hakkas suur Pekikuubik kohe oigama: „Miks sa valele poole keerad? Mis arvad, et sa tuled huijama41 mind või?!” Pekikuubik jätkas oma nutvat kõnet: „Te eestlased kõik arvate, et soomlased on lollid ja siis võite neid huijata.” Ma vastasin selle peale, et „Ma küll ei tea, et KÕIK eestlased nüüd nii arvaks. Ja ma ei tahtnud ka huijata, sest mul lihtsalt navi oli segaduses ja ma ise kogemata keerasin valele poole.” Selle peale Pekikuubik pomises veel omaette midagi ja jäi vait. Õnneks oli vaid 1,5 kilomeetrit sõita.

      Pekikuubik ise oli ment, nagu ta väitis. Ei tea, kas ta tahtis mind selle informatsiooniga hirmutada või mis selle avalduse eesmärk oli.

      Sihtkohta

Скачать книгу