LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taha kadus, läks ta Håléni korterisse uuesti tagasi. Ta istus köögilaua äärde ja käis Holmbergilt kuuldu uuesti mõttes läbi. Ainus mõistlik seletus, mis tal pähe tuli, oli see, et Håléni otsus endalt elu võtta sündis väga järsku. Kui ta muidugi polnud nii segane, et tahtis süütule raamatumüüjale halba nalja teha.

      Kuskil eemal helises telefon. Ta taipas liiga hilja, et see oli tema enda oma. Ta jooksis korterisse. Helistajaks oli Mona.

      „Ma arvasin, et sa tuled mulle vastu,” ütles neiu pahaselt.

      Wallander vaatas kella ja vandus endamisi. Ta oleks pidanud vähemalt veerand tundi tagasi juba sadamas olema.

      „Üks kriminaalasi pidas mind kinni,” ütles ta vabandavalt.

      „Sul on ju täna vaba päev.”

      „Kahjuks oli mind tööl vaja.”

      „Kas peale sinu tõesti teisi politseinikke pole? Kas see ikka peab niimoodi olema?”

      „See oli kindlasti erandjuhtum.”

      „Kas sa süüa ostsid?”

      „Ma ei jõudnud.”

      Ta kuulis, kui pettunud tüdruk oli.

      „Ma tulen sulle nüüd vastu,” ütles ta. „Püüan takso saada. Siis läheme välja sööma.”

      „Kuidas ma selles kindel saan olla? Sa pead võib-olla uuesti tööle minema.”

      „Ma tulen nii kiiresti, kui saan. Ma luban!”

      „Ma istun sadamas pingi peal. Aga ma ootan ainult kakskümmend minutit. Siis lähen koju.”

      Wallander pani toru hargile ja helistas taksodispetšerile. Number oli kinni. Kulus peaaegu kümme minutit, enne kui tal õnnestus takso tellida. Helistamiste vahepeal jõudis ta Håléni korteri ukse lukku keerata ja särki vahetada.

      Ta jõudis Taani praamide terminali kolmekümne kolme minuti pärast. Mona oli selleks ajaks koju läinud. Ta elas Södra Förstadsgatanil. Wallander läks Gustav Adolfi väljakule ja helistas sealt telefoniautomaadist. Keegi ei vastanud. Viis minutit hiljem proovis ta uuesti. Mona oli selleks ajaks koju jõudnud.

      „Kui ma ütlen kakskümmend minutit, siis seda ma ka mõtlen,” teatas neiu.

      „Ma ei saanud taksot. Neetud dispetšer oli kogu aeg kinni.”

      „Ma olen nagunii väsinud,” ütles Mona. „Saame parem mõni teine õhtu kokku.”

      Wallander püüdis teda keelitada, kuid tüdruk ei muutnud meelt. Kõne lõppes tüliga. Siis pani Mona toru hargile. Wallander virutas toru konksu otsa. Mõned mööduvad patrullpolitseinikud vaatasid teda pahaselt. Nad ei tundnud teda nähtavasti ära.

      Wallander läks väljaku äärde vorstiputka juurde. Siis istus ta pingile, sõi ja vaatas äraolevalt saiatüki pärast kaklevaid kajakaid.

      Neil ei tulnud Monaga tülisid just sageli ette, kuid iga kord läks see talle hinge. Südames teadis ta, et see läheb järgmiseks päevaks üle. Siis on tüdruk jälle endine. Kuid mõistus ei aidanud muret peletada. See näris edasi.

      Koju jõudes istus Wallander köögilaua äärde ja püüdis keskenduda kõrvalkorteris juhtunust kokkuvõtte tegemisele. Kuid ta ei jõudnud oma arust sellega kuhugi. Pealegi tundis ta end ebakindlalt. Kuidas kuriteopaiga uurimist ja analüüsi tegelikult läbi viiakse? Ta taipas, et hoolimata politseikoolis õpitust oli tal vajaka liiga paljudest põhioskustest. Poole tunni pärast viskas ta pliiatsi vihaselt lauale. Kõik oli vaid ettekujutus. Hålén oli end maha lasknud. Ennustusvõistluse kupong ja raamatumüüja seda fakti ei muutnud. Pigem tuleks tal kahetseda, et tal Håléniga tolle eluajal rohkem kokkupuutumist ei olnud. Võib-olla muutus üksindus mehe jaoks lõpuks väljakannatamatuks?

      Wallander kõndis korteris rahutult ja murelikult edasi-tagasi. Mona oli olnud pettunud. Ja tema oli selle põhjustanud.

      Ta kuulis, kuidas tänaval sõitis auto mööda. Selle avatud akendest kostis muusikat. „The House of the Rising Sun”. Mõni aasta tagasi oli see lugu tohutult populaarne. Aga mis bändi nimi oli? Kinks? Wallander ei mäletanud. Seejärel mõtles ta, et tavaliselt kostis sel ajal läbi seina Håléni televiisori nõrk heli. Nüüd oli kõik vaikne.

      Wallander istus diivanile ja tõstis jalad lauale. Mõtles oma isa peale. Talvemantli ja tuttmütsi ning ilma sokkideta jalgade peale. Kui kell poleks juba nii palju olnud, siis oleks ta isa juurde sõitnud ja temaga kaarte mänginud. Kuid väsimus hakkas peale tulema, ehkki kell polnud veel üksteistki. Ta pani teleka käima. Sealt tuli mingi vestlussaade nagu tavaliselt. Võttis natuke aega, enne kui ta sai aru, et osalejad arutlesid tasapisi saabuva uue ajastu eelistest ja puudustest. Arvutite ajastust. Ta pani teleka kinni. Jäi veel natukeseks ajaks istuma, võttis end siis haigutades riidest lahti ja läks voodisse.

      Peagi ta juba magas.

      Tagantjärele ta ei saanudki aru, mis teda üles ajas. Kuid järsku oli ta täiesti ärkvel, kuulatas hämara suveöö hääli. Miski oli teda üles ajanud, selles oli ta kindel. Võib-olla tänaval mööda sõitnud katkise summutiga auto? Praokil akna ees liikusid aeglaselt kardinad. Ta pani silmad uuesti kinni.

      Siis kuulis ta midagi otse oma pea kõrval.

      Keegi oli Håléni korteris. Ta pidas hinge kinni ja kuulatas. Kõlksatus, nagu oleks keegi mingit eset liigutanud. Seejärel oli kuulda lohistamist. Keegi lükkas mööblit teise kohta. Wallander vaatas öökapi peal seisvat kella. Kolmveerand kolm. Ta surus kõrva vastu seina. Algul arvas ta, et kujutas hääli endale ainult ette. Kuid nüüd kuulis ta kindlalt korterist liikumist.

      Ta tõusis voodis istuli ja mõtles, mida teha. Helistada kolleegidele? Kui Hålénil sugulasi polnud, siis poleks ju nagu kellelgi põhjust korteris olla. Kuid nad ei olnud Håléni perekondlikes sidemetes kindlad. Ja võis ju olla, et ta oli mõne tuttava juurde tagavaravõtme jätnud.

      Wallander tuli voodist välja, pani püksid jalga ja särgi selga. Siis läks ta paljajalu trepikotta. Håléni korteri uks oli kinni. Võtmed olid tal käes. Ta lõi järsku kõhklema ega teadnud, mida teha. Ainus mõistlik tegu oli uksekella helistada. Ta oli ju Hembergi käest võtmed saanud ja seega mingil määral vastutav. Wallander vajutas kellanuppu. Reaktsiooni ei järgnenud. Samal hetkel ta taipas, et korteris olev inimene võib vabalt akna kaudu välja pääseda. Aknast oli maapinnani alla kahe meetri. Ta vandus ja jooksis tänavale. Håléni korter asus nurga peal. Wallander kiirustas ümber maja. Tänav oli tühi. Kuid üks Håléni korteri akendest oli pärani lahti.

      Wallander läks majja tagasi ja keeras Håléni ukse lukust lahti. Ta hüüdis enne sisse astumist, kuid ei saanud vastust. Ta pani esikus tule põlema ja astus tuppa. Kummutisahtlid olid lahti tõmmatud. Wallander vaatas ringi. See, kes korteris käis, oli midagi otsinud. Ta läks akna juurde ja püüdis selgusele jõuda, kas see oli lahti murtud. Kuid ta ei leidnud lõhkumisjälgi. Sellest võis teha kaks järeldust. Håléni korterisse tulnud tundmatul oli võti. Ja ta ei tahtnud, et teda sealt tabataks.

      Wallander pani toas tule põlema ja asus uurima, kas midagi on puudu. Kuid ta polnud oma mälu peale kindel. Kõik, mis talle päeval silma oli hakanud, oli alles. Brasiilia mardikas, kaks meremehepassi ja vana foto. Kuid foto oli ümbrikust välja võetud ja vedeles nüüd põrandal. Wallander kükitas ja uuris ümbrikku. Keegi oli pildi välja võtnud. Ainus seletus, mis Wallanderile pähe tuli, oli see, et keegi oli otsinud midagi muud, mis võis ümbrikus olla.

      Ta tõusis püsti ja lasi pilgul toas ringi käia. Voodiriided olid voodist maha tõmmatud, riidekapi uksed lahti. Üks Håléni kahest ülikonnast oli põrandal.

      Keegi otsis midagi, mõtles Wallander. Küsimus on, mida? Ja kas ta leidis otsitava, enne kui uksekell helises?

      Ta läks kööki. Köögikappide uksed olid lahti. Üks pott oli põrandale kukkunud. Võib-olla see oligi ta üles ajanud? Tegelikult, mõtles ta, on vastus selge. See, kes siin oli, oleks pärast otsitava leidmist ära läinud. Ja vaevalt oleks ta siis akna kaudu lahkunud. Järelikult on otsitav veel siin. Kui see siin üldse kunagi olnud ongi.

      Wallander läks uuesti tuppa ja silmitses

Скачать книгу