LITMIR.BIZ

Скачать книгу

muusika Wallanderi korteris tema meelest liiga valjusti mängis, hakkas ta vastu põrandat kolkima. Ja Wallander keeraski kuulekalt vaiksemaks. Aken oli lahti, kardin, mille Mona üles oli riputanud, liikus tuules, ja ta viskas voodisse pikali. Ta tundis väsimust ja laiskust. Tal oli täielik õigus end välja puhata. Ajaviiteks hakkas ta üht vana Lektyri2 numbrit lehitsema. Kui Mona pidi külla tulema, peitis ta ajakirja hoolega ära. Kuid peagi jäi ta magama, ajakiri põrandal.

      Ta ärkas võpatades mingi valju heli peale. Raske oli kindlaks teha, kust see tuli. Ta tõusis üles ja läks kööki vaatama, kas midagi on põrandale kukkunud. Seal oli kõik korras. Siis läks ta tuppa tagasi ja vaatas aknast välja. Õu majade vahel oli tühi. Pesunööril rippus üksik sinine dress ja liikus kergelt tuules. Wallander läks voodisse tagasi. Ärkamine oli katkestanud ta unenäo. Unes oli olnud ka kohvikus nähtud tüdruk. Kuid uni oli segane ja kaootiline.

      Ta tõusis ja vaatas kella. Kolmveerand neli. Ta oli maganud üle kahe tunni. Ta istus köögilaua äärde ja kirjutas nimekirja, mida tuleb poest tuua. Mona oli lubanud Kopenhaagenist midagi juua osta. Ta pistis nimekirja taskusse, võttis jope ja pani välisukse enda järel kinni.

      Siis jäi ta poolhämaruses seisma. Naaberkorteri uks oli irvakil. See üllatas Wallanderit, sest korteris elav mees oli aravõitu ja alles maikuus lasknud uksele lisaluku panna. Wallander kaalus, kas jätta asi sinnapaika, kuid otsustas siiski koputada. Korteris elas üksik pensionil olev meremees, tema nimi oli Artur Hålén. Ta elas majas juba enne seda, kui Wallander sinna kolis. Nad tervitasid teineteist ja vahetasid vahel trepil kokku sattudes mõned mittemidagiütlevad laused, kuid see oli ka kõik. Wallander polnud kunagi näinud ega kuulnud, et Hålénil oleks keegi külas käinud. Hommikuti kuulas naaber raadiot, õhtuti vaatas televiisorit. Kuid kell kümme valitses alati vaikus. Wallander mõtles mõnikord, kui palju tema naistuttavate külaskäikudest ja eriti öistest erutatud häältest Håléni juurde läbi kostis. Kuid loomulikult ei küsinud ta selle kohta kunagi midagi.

      Wallander koputas veel korra. Vastust ei tulnud. Siis lükkas ta ukse lahti ja hüüdis. Korteris valitses vaikus. Kõhklevalt astus ta esikusse. Talle lõi vastu sumbunud, spetsiifiline vana mehe lõhn. Wallander hüüdis uuesti.

      Nähtavasti unustas ta ukse lukku panna, kui välja läks, mõtles Wallander. On ta ju ikkagi umbes seitsmekümne ringis. Võib-olla on hakanud mälu teda alt vedama.

      Wallander heitis pilgu kööki. Vahariidega kaetud laual oli kohvitassi kõrval kokku kortsutatud ennustusvõistluse kupong. Siis lükkas ta toa ukse ees oleva eesriide kõrvale. Ta jahmatas. Hålén lamas põrandal. Mehe valge särk oli verine. Tema kõrval oli revolver.

      Pauk, mõtles Wallander. Ma kuulsin revolvrilasku.

      Tal hakkas halb. Surnud inimesi oli ta varemgi näinud. Uppunuid ja end üles poonuid. Põlenud või liiklusõnnetuses tundmatuseni moondunud inimesi. Kuid ta polnud selle vaatepildiga siiani harjunud.

      Ta vaatas toas ringi. Håléni korter oli tema enda oma peegelpilt. Sisustus oli kasin. Mitte ühtegi lille, mitte ühtegi iluasja. Voodi oli tegemata.

      Wallander jäi veel hetkeks surnukeha vaatama. Hålén oli end nähtavasti rindu tulistanud. Ja ta oli surnud. Sellele järeldusele jõudmiseks polnud Wallanderil vaja isegi pulssi katsuda.

      Ta läks kiiresti oma korterisse tagasi ja helistas politseisse. Ütles, kes ta on – kolleeg – ja rääkis, mis on juhtunud. Siis läks ta alla tänavale ja jäi patrullautot ootama.

      Politsei ja kiirabi jõudsid kohale peaaegu ühel ajal. Wallander noogutas autost välja astunud meestele. Ta tundis neid.

      „Mis sa siin leidsid?” küsis üks politseinikest. Tema nimi oli Sven Svensson, Landskronast pärit mees; kord korterivarast taga ajades kukkus ta kibuvitsaheki sisse ja sai sellest okkad tagumikku, pärast seda kutsutigi teda ainult Okkaks.

      „Minu naaber,” vastas Wallander. „Ta on ennast maha lasknud.”

      „Hemberg on teel,” ütles Okas. „Kriminalistid peavad ju kõik üle vaatama.”

      Wallander noogutas. Ta teadis. Kodus aset leidnud surmajuhtumit, ükskõik, kui loomulik see ka ei paistnud, pidi politsei alati uurima.

      Hembergil oli teatud kuulsus. Mitte ainult positiivne. Ta läks kergesti põlema ja võis oma kolleegidele halvasti öelda. Kuid samal ajal oli ta oma töös ka nii silmapaistev, et keegi ei julgenud talle tegelikult vastu hakata. Wallander tundis, et hakkab närvitsema. Kas ta oli midagi valesti teinud? Hemberg tabaks selle hetkega ära. Ja kui Wallanderil õnnestub ametikõrgendust saada, siis hakkab ta koos kriminaalkomissar Hembergiga töötama.

      Wallander seisis tänaval ja ootas. Kõnnitee ääres peatus tume Volvo ja sealt tuli välja Hemberg. Ta oli üksi. Kulus mõni sekund, enne kui ta Wallanderi ära tundis.

      „Mida paganat sina siin teed?” küsis Hemberg.

      „Ma elan siin,” vastas Wallander. „Mu naaber laskis end maha. Ma helistasin politseisse.”

      Hemberg kergitas huvitatult kulme.

      „Kas sa nägid teda?”

      „Mis mõttes nägin?”

      „Kas nägid, kuidas ta end maha lasi?”

      „Muidugi mitte!”

      „Kuidas sa siis tead, et see oli enesetapp?”

      „Relv on surnukeha kõrval.”

      „Ja mis sellest?”

      Wallander ei teadnud, mida vastata.

      „Sa pead õppima õigeid küsimusi esitama,” ütles Hemberg. „Kui tahad kriminaalpolitseisse tööle tulla. Mul on juba praegu piisavalt palju selliseid, kes ei mõtle nii nagu tarvis. Mul pole neid rohkem juurde vaja.”

      Seejärel ta leebus.

      „Kui sa ütled, et see on enesetapp, siis nii see kindlasti ongi. Kus?”

      Wallander osutas välisukse poole. Nad läksid sisse.

      Hiljem jälgis Wallander tähelepanelikult, kuidas Hemberg töötas. Vaatas, kuidas ta kükitas surnukeha kõrvale ja arutas saabunud arstiga kuuli sisenemisava. Vaatas relva, keha, käe asendit. Siis käis ta korteris ringi, uuris sahtleid, kappe ja riideid.

      Vähem kui tunni pärast oli ta lõpetanud. Ta andis Wallanderile märku endaga kööki tulla.

      „Küllap see oligi enesetapp,” ütles Hemberg laual lebanud ennustusvõistluse kupongi sirgeks siludes ja uurides.

      „Ma kuulsin mingit pauku,” ütles Wallander. „See pidi lask olema.”

      „Midagi muud sa ei kuulnud?”

      Wallander mõtles, et kõige parem on öelda, kuidas asi oli.

      „Ma tegin päevast uinakut,” ütles ta. „Pauk äratas mind üles.”

      „Ja pärast seda? Kas kuulsid trepi peal jooksmist?”

      „Ei.”

      „Kas sa tundsid teda?”

      Wallander rääkis ära selle vähese, mida ta naabrist teadis.

      „Kas tal lähedasi polnud?”

      „Minu teada mitte.”

      „Meil tuleb välja uurida, kuidas selle asjaga on.”

      Hemberg istus mõne hetke vaikides.

      „Ühtegi perekonnapilti ei ole,” jätkas ta. „Ei kapi peal ega seintel. Sahtlites pole midagi. Ainult kaks vana meremehepassi. Ainus huvitav asi, mis ma leida suutsin, oli purgi sisse pandud värviline põrnikas. Põderpõrnikast suurem. Kas sa tead, kes on põderpõrnikas?”

      Wallander ei teadnud.

      „Rootsi kõige suurem mardikaline,” ütles Hemberg. „Aga see sureb varsti välja.”

      Ta pani ennustusvõistluse kupongi käest.

      „Ka hüvastijätukirja ei ole,” jätkas ta. „Vana mees, kes on kõigest tüdinud, lahkub elust pauguga.

Скачать книгу