LITMIR.BIZ

Скачать книгу

täiesti meeleheitel. Nad lähevad koju, kus puhuvad arktilised tuuled. Nad ei lähe käima. Üks firma ütleb, et anna mulle seitsekümmend dollarit ja lähed käima. Lihtsalt topi see asi oma poiss-sõbra tagumikku. Ja põmaki! – nad ostavadki selle. Suurfirmad sõidavad meie hirmudest ja nõrkustest üle. Ütled, et see pole nii halb kui sõda, aga see ongi sõda. Ja meie kaotame.”

      Rachel tõuseb püsti ja pühib jalgadelt liiva. „Lähen vee äärde.”

      „Ma tulen sinuga kaasa,” sõnab Trevor ja hüppab jalule.

      Rachel näitab talle peopesa ning viibutab eitavalt käega. „Jää parem siia ja räägi tahapanemisest,” ütleb ta.

      Trevor toob kuuldavale kannatava häälitsuse ja tõstab käed. Ta naaseb meeste juurde, naeratus näol. „Mul on midagi viga.”

      „Oled liiga käre,” lausub Raj.

      „Ma poleks pidanud Rachi kuuldes sellistest asjadest rääkima.”

      „Strap-on’idest,” küsin, „või sõjast?”

      „Ta on väga eriline noor naine,” räägib Raj ja valab meile veinipõhja. „Ta on mulle meeldinud sellest päevast peale kui ta koosolekule tuli.” Ta vaatab mulle otsa. „Neill, sina peaksid ka koosolekule tulema.”

      Minu nime põhjuseta kasutamine tekitab alati närvikõdi – seda taktikat õpitakse kultustes ja MBA programmides18.

      „Olen väga salliv inimene,” sõnan, „kuni ma kuhugi kuuluma ei pea.”

      „Ma tean, et Puhta kohtumise liikumisel on oma maine, aga see, mida räägitakse, ei vasta tõele.”

      „Ma ei arvanudki seda,” lausun. Ma pole Puhtast kohtumisest kunagi kuulnud.

      „See pole seksipõhine. Meile on oluline sideme tekitamine, kontakti loomine.”

      „See on nagu vaimne liikumine,” selgitab Trevor, „mis seisneb inimese enese puhtuses – nõndaviisi on ka kohtumised puhtad. Ja vastupanus nendele kuradi suurfirmadele, neile kuradi hinge õgivatele …”

      „Trevor,” manitseb Raj.

      „Vabanda, semu,” vastab Trevor. „Ma ei tea, mis mulle sisse on läinud.” Aga sealjuures ta naeratab ja toetub taas liivale. On ilmselge, et ta teab täpselt, mis talle sisse on läinud, ning et see on hoopis hea ja meeldiv.

      „Kui koosolekud pole sinu teema,” seletab Raj, „veeda meiega igapäevaelust taandumise kohtumine, see on meil täitsa mehine värk.”

      Mitte mingil juhul. Võitlesin oma elu esimesed kakskümmend aastat baptistidega ning mind lihtsalt ei saa ühtegi usku pöörata. Ma ei usu puhtusesse ja vihkan sõna „kohtumised”.

      „Kas Rachel on liige?” küsin.

      Raj noogutab. „Puhta kohtumise liikumine pole kõigi jaoks. Aga see on inimestele nagu Rachel, kellel on olnud, tead küll, nii mõnedki räpased kohtumised.”

      Ma ei usu, et ta vihjab noortehostelis juhtunule, sest see kohtumine oli nõnda puhas, et peaaegu destilleeritud. Jälgime, kuidas üks peni (kas on võimalik, et on olemas pitbulli ja dalmaatslase segu?) ajab tennisepalli taga ja tormab meist mööda. Rachel paistab eemalt, ta korjab parasjagu maast merekarpe. Laine tormab kaldasse ning uhub üle tema pahkluude ja randme.

      „Tal on vana hing, sel sinu tüdrukul,” sõnab Raj.

      Minu tüdrukul?

      „Jah,” lausub Trevor. „Aga tal on mõne koha pealt blokk ees. Seda peab küll tõdema.”

      Sealt ta tulebki, kõnnib vee äärest tagasi, Converse’i tennised näpus, jalad liivased. Ta astub jalg jala ette, elegantselt, ent tõrksalt kohmakalt, ning annab sedasi märku häbelikust jahmatusest. Mõistan nüüd, miks ta kutsus mind pärast nõnda ebatavalist algust randa: ta on hullumeelne. Ta on olnud Californias vähem kui kuu aega ja juba ühinenud kultusega.

      Parklas selgub, et Trevor oli hääletanud ja Rajil on kaheistmeline Porsche. Nõnda jääb minu hooleks, et Rachel jõuaks pitsabaari. Kui sinna jõuame, ei ilmu Raj ega Trevor kumbki kohale.

      „Nad tahtsid lihtsalt sinuga tutvuda,” ütleb Rachel.

      See tähendab, et minust on räägitud. Ehk isegi sügavuti. Kas minusugusest pealiskaudsest inimesest on üldse võimalik sügavuti rääkida?

      „Trevor arvab, et see, kuidas me kohtusime, on väga lahe. Ta on nagu: „Ometi üks kutt, kes on seiklushimuline. See tüüp ei karda kontakti saavutada.”.”

      „Sa ei rääkinud talle alibist?”

      „Jätsin selle koha välja.” Ta naerab. Võiks öelda, et tema naer on vaba ja rõõmus. Mitte seesugune, nagu võiks olla kultuse liikmel.

      „Mis see on, millega sa oled liitunud?”

      „Puhta kohtumise liikumine? See on nagu rühmateraapia.”

      „Aga seal on palju poliitilist värki. Suurfirmad.”

      „See on rohkem Trevori teema. Ma arvan, et nad tahavad öelda, et seks on ainus, mis meile veel jäänud on, mida ei saa ära võtta ja siis tagasi müüa.”

      „Kas see on mingi släng, et hoia kontakti?”

      „Enamik inimesi ei suuda seda. Nad tõmbuvad enesesse.”

      Tõmban sügavalt hinge ja kujutlen Rachelit hõimu naisena, näiteks maoorina, lõug kaetud põnevate ta-moko tätoveeringutega, kes selgitab mulle iidseid traditsioone. Selline strateegia aitab mul sääraseid vestlusi üle elada.

      „Neil on kindla peale nagu oma erikeel,” seletab ta. „Hoia kontakti. Enesesse süvenemine. See on nagu AA. Kas oled kunagi AA-s käinud?”

      „Ei. Aga sina?”

      „Kohus määras, jah.”

      Võtan lonksu õlut. „Raj ütles, et sul on olnud räpaseid kohtumisi.”

      Rachel köhatab. „Ta poleks pidanud.”

      „Ma arvasin, et sa peaksid teadma.”

      „Kas tahad neist kuulda?”

      Võtan kokku aastatepikkuse tarkuse, tarkuse vältida küsimusi, millele ma ei soovi vastuseid. Räpased kohtumised. Olen kindel, et pole isegi puhas poiss, eriti pöördukse päevil. Mul pole vaja tema omi teada. Tahaksin küll, aga mu elu oleks parem ja rahulikum, kui ma neid ei teaks.

      Kas rahu on kõik, mille poole ma nüüdseks pürgin? Kas olen jõudmas kohutavasse ummikusse, kus kõik, mida tahan, on vähem elu?

      „Ikka,” ütlen.

      Ta pöörab pilgu leti suunas, kus üks perekond parasjagu arvet maksab. „Mul oli üks värdjas poiss-sõber,” räägib ta madalal häälel. „Talle meeldis videoid teha. Tead küll, videoid. Ta pani ühe netti üles.” Ta köhatab. „Tegelikult rohkem kui ühe.”

      Jätan saadud infokillu õhku rippuma ning püüan selle tihedust ja kuju tajuda. Ta vaatab mulle otsa, justkui ootaks saalomonlikku otsust.

      „Lood on päris halvad, jah?” küsib ta.

      „Seda ei tahaks just CV-sse lisada,” vastan, „aga olen kuulnud hullematki.”

      „Selline reetmine ei unune iialgi.”

      Püsiv ja parandamatu, alandus, mis alati kusagil läheduses. Mis veelgi hullem, seda kuritegu peavad kõik tema tulevased armastatud kuidagi lunastama. Aga laeventilaator lennutab tema juukseid nagu meretuulgi ning minu jaoks on ta sel hetkel ilus, haavatud ja kindlameelne.

      4

      OMETIGI VEEDAN paar tundi internetis ja uurin, mida see Puhta kohtumise liikumine endast kujutab. Kodulehekülg on tehtud professionaalselt, kuid pole kuigi informatiivne. Nad soovitavad tulla majakesse ja orientiiriks on öeldud, et see ei asu AT&T Park’ist19 kuigi kaugel. Nad pakuvad ridamisi seansse: kontakti loomine,

Скачать книгу