LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Stinsoni ranna parklas kampsuni seljast ja viskan selle kõrvalistmele. Udu pole veel ja ilm on palav. Tegelikult tekib tõeline California tunne, selle unistuste oma. Rannajoonel jalutavad paarikesed: mees-naine, mees-mees, mees-koer. Lapsed istuvad kaljude lähedal ringis. Kostub bongotrummide põrinat. Vaatan hoolega ringi, eriti tüdrukute hulgas. Kas tunnen Racheli ära? Mäletan enamjaolt vaid seda, kuidas ta tol ööl mu käte vahel magas.

      Ta ei ole bongotrummide juures. Jalutan kamba poole, kus on mitu kirju taskurätiga kaunistatud koera, ning üritan tunduda korraga loomulik ja hoida liiva jalanõudest eemal. Mõni tüdruk võiks olla sobiv kandidaat. Silmitsen neid, pilk kõõrdis. Kas see on tema? Või tema? Tema?

      „Neill.”

      Rachel seisab minust paremal ja näeb enda moodi välja. Mul polnud tema välimus ununenud, ma lihtsalt unustasin, et tean, milline ta välja näeb. Tema õlgadele langevad tumeblondid juuksed, välkuv naeratus ja ebamaine kuninglikkus annavad talle pigem kangelanna välimuse. Milline kergendus. Ta toetub kaljudele, seltsiks mittehipilik kutt, kellel seljas nööpidega pluus. Kahetsen sedamaid, et valisin T-särgi. Nad joovad valget veini päris veiniklaasidest. Rachelil on liiga tugev silmameik, mis ei suuda ometigi varjata tema meeldivat ja enesekindlat olekut. Ta lehvitab mulle, justkui oleks randuval laeval. Või nagu tema oleks kaldal ja mina paadis.

      „Näed kaunis välja,” ütlen. Mõtlen seda tõsiselt. Ta näeb välja tervem ja elavam.

      „Tõesti?” sõnab ta. Ta on hämmingus ja meelitatud. Seejärel võtab ta end taas kokku. „Hakkasin jooksmas käima.”

      „Ma ei pidanud seda silmas.”

      Ta osutab oma kaaslasele. „See on Raj.”

      „Lühend Rajasthanist,” sõnab mees ja surub mul kätt. „Kahjuks.” Ta on sama valge nagu Smothers Brother15, aga oleme ju Marinis, Ameerika Talibani sünnipaigas. Punane pea, päikesepõletus, perekonnanimi kas Kreuzer või Fitzpatrick, nimeks Raj või Rasheed või Rumi.

      „Tundud väsinud olevat,” sõnab Rachel ja patsutab kaljut enda kõrval. Tal on teistsugune soeng: värvitud juuksed on patsis ning otstest teist tooni, üks salk otse parema silma ees. Sirutan käe ta näo juurde ja lükkan salgu kõrva taha, isegi säärasest žestist üllatunud.

      „Tegin palju tööd,” vastan.

      „Tahad Sancerre’i16?” pärib Raj.

      Tavaliselt umbusaldan inimesi, kes räägivad kindlatest veinimarkidest, eriti kui pole muud valikut. Lisaks on toimumas midagi veelgi vähem objektiivset – mida see kutt siin teeb? See inimene, kes näeb välja täpselt nagu mina?

      „Kuulsin, et oled tarkvarakutt,” sõnab ta.

      „Ei,” vastan.

      „Aga seda sa ju mulle rääkisid?” ütleb Rachel. „Noortehostelis …”

      Raji nägu ei reeda ainsatki emotsiooni. Tundub, et ta teab, kuidas me kohtusime.

      „Töötan tarkvarafirmas,” sõnan.

      „Müügi peal,” pakub Raj.

      „Arendus. Seda on keeruline selgitada.”

      „Ma ei testi sind,” ütleb Raj. „Müün kinnisvara, ma pole mingisugune Marinist pärit silmakirjalik rikkurivõsuke.”

      „Siis on hästi,” vastan. „Võtaksin pisut veini, kui pakute.”

      „Aga tuleb tunnistada, et käisin Benningtonis. Üks-null minu kahjuks.”

      Rachel naeratab meie suunas ja vaatab ühelt teisele, justkui jälgiks toredat tennisematši.

      „Töötad salajases ettevõttes?” pärib Raj.

      „Ma ei ole kindel, et me üldse ettevõttena kvalifitseerume. Aga jah, oleme salajased. Teeme kõneroboteid – rääkivaid arvutiprogramme.”

      „Huvitav,” sõnab ta, kuigi tegelikult tundub ta arvavat sootuks vastupidist. „Rachel, millal Trevor jõuab?”

      „Võib-olla läheb tal kohvikus kauem,” pakub Rachel.

      Jumal hoidku, kas on veel kedagi oodata?

      „Ma töötan seal,” selgitab ta mulle.

      „Arvasin, et käid koolis,” lausun.

      „Töötan õppemaksu pärast,” vastab ta. „See pole ju New Jersey.”

      „Ja see on hea?”

      „See on väga hea.” Ta paneb käe ümber mu õla ja suudleb mind põsele. Kas ta on purjus? Mäletan säärast kummalist lähedusetunnet viimati ülikooliajast. Kallistamine, põsemusid, need kõik ei tähendanud lõppkokkuvõttes midagi erilist. Mul kulus kuid, et taibata, et mu endine abikaasa on minust huvitatud, sinnamaani arvasin, et ta lihtsalt testib oma võrgutusoskusi.

      Päike paistab ookeani silmapiiril nagu kulbitäis magmat. Kui udu ei teki, näeme ehk päikeseloojangutki.

      „Olen sinuga kohtumist oodanud,” sõnab Raj. Ta topib piipu ja ulatab selle mulle. Ma pole marihuaanafänn, aga californialase narkost keeldumine on nagu öelda puštule, et ma ei taha sinu teed. Ja pealegi tekib mul tasapisi tunne, et olen sitapea. Kui tegemist on valimiskohtinguga, meeldib see temale sama vähe kui minule.

      Tõmban väikese mahvi. Raj noogutab heakskiitvalt ja võtab piibu tagasi. Rachel võtab käe mu kaelalt ning istub liivale, keharaskus küünarnukkidele toetatud. Tuuleiil sasib tema juukseid ja ma olen kindel, et tegemist on meteoroloogilise vandenõuga, et ta näeks välja veelgi ilusam kui muidu.

      „Siin on maju vist lihtne müüa,” sõnan ning noogutan peaga sinnapoole, kus ookean ja maapind lausa täiuslikult kohtuvad.

      „Sulle meeldiks siin meiega,” ütleb Raj. „Paistab, et oled vaba hing.”

      Mida põrgut see veel tähendab?

      „Hei-hei,” hüüab üks noormees ja loivab meie poole. See on Trevor. Tunnen kergendust, et ta on noor – tõeliselt noor – ega sarnane meist kellegagi. Ta kannab, nagu arvata võiski, kootud pontšot ja rihmadega sandaale. „Raj, Rach, mis toimub?” Ta on käeplaksude ja põsemuside tüüpi kutt, sama seltsiv nagu kutsikas.

      „See on Neill,” ütleb Rachel.

      „Ah see ongi kuulus Neill!” sõnab ta. „Mis värk on?”

      „Neill teeb kõneroboteid,” selgitab Raj.

      „Ohsaa,” häälitseb Trevor Racheli kõrvalt ja küsib endale piipu.

      „See on rääkiv arvutiprogramm,” ütleb Raj.

      „Nagu rahvale, kellel pole sõpru?”

      „See pole veel tasuline rakendus,” sõnan. Nagu näha, sai minust mingil ajahetkel inimene, kes kasutab tavavestluses sõnu „tasuline rakendus”. Ehk olen lihtsalt hädas ega tea, kuidas vastata küsimusele „mis värk on?”.

      „Ma tean, mille need suurfirmad esimesena valmis teevad,” ütleb Trevor, hingab suitsu pikalt välja ja on tõsise näoga. „Robotite telefoniseksi.”

      Naeran, kuid keegi teine mitte. Ta ei teinudki nalja.

      „Me ei usu isegi tavalisse telefoniseksi,” selgitab Trevor.

      Raj noogutab ning Rachel vaatab ookeani poole. Püüan öeldut tõlgendada ja aru saada, mida ta „meie” all mõtleb. Neis kahes kutis on midagi evangeelselt mormoonilikku, aga ometigi suitsetame marihuaanat. Või on nad hoopis Jehoova-tunnistajad. Mis veel? Katolikud? Luterlased?

      „Simuleeritud telefoniseks,” räägib Raj, „kõlab, nagu oleks kõik maailma valed asjad ühte patta lükatud.”

      „Ma ei tähtsustaks seda üle,” sõnan. „On ju veel vaesus ja sõjad ja genotsiid.”

      „Kas oled kunagi kuulnud ettekummarduvast poiss-sõbrast?” küsib Trevor, ajab end põlvedele ja tuleb mulle lähemale. Ta lõhnab

Скачать книгу