LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kulmud kerkisid laubale, moodustades ühe katkematu joone, nii et ta sarnanes suisa neandertallasega.

      „Milleks sul seda vaja? Tööks, si?”

      „Pole sinu asi. Osa rahast, mida ma maksan, on küsimustest hoidumise eest.”

      „Figlio di puttana!” pahvatas Bartolo tõustes, ahelate tõttu pisut kühmus. „Mina ei fare affare mingi türklasega, keda ma ei tunne.”

      „Sada tuhat. Võin alati pöörduda Zaza vendade või Nuova Famiglia poole,” lausus Palestiinlane vaikselt.

      „Sa lähed Zaza juurde ja tahad nende busone’dega äri ajaga? Me ne infischio,” teatas Bartolo lõuaga Palestiinlase poole nõksatades, sest ahelad takistasid tavalise rõveda žesti tegemist. Palestiinlane viipas ta klaasile lähemale.

      „Sada kakskümmend tuhat sulas. Pool kohe, pool kättesaamisel.”

      Bartolo laskus jälle toolile.

      „Pluss nelikümmend per cento töötasust, mida sina ise saad,” ütles ta.

      „Kakskümmend viis protsenti – ega mingeid küsimusi.”

      „Trenta. Kolmkümmend. Räägi minu naisega,” vastas Bartolo. Ta võttis pliiatsijupi ja kirjutas midagi paberitükile. Ta vajutas paberi vastu klaasi, et Palestiinlane näeks sellele kirjutatud telefoninumbrit. Ta kägardas paberitüki peos, sülitas sellele, mälus ja neelas alla. Ta tõusis.

      „Kui sa ei maksa, siis võib-olla su väljanägemine ei jää enam nii kenaks. Ja su enesetunne võib olla õige vilets, türklane,” teatas Bartolo ahelaid kõlistades ja jalgu lohistades ukse poole minnes.

      „Andiamo,” ütles valvur ust lukust lahti keerates.

      „Vaffanculo!” kirus Bartolo välja komberdades.

      Palestiinlane lahkus vanglast ja sõitis Mercedesega linnast välja Torino poole. Teel ostis ta kaks ühekordset mobiiltelefoni ja helistas autostrada’l autogrilli puhkepeatuses ühel Torino numbril.

      „Fee ay fis sinima il layla di? Mida täna kinos näidatakse?” küsis ta araabia keeles.

      „Piazza della Republica, Porta Palazzo Nord,” kostis mehehääl ja ühendus katkes. Palestiinlane helistas teise telefoniga Hollandisse.

      „Bitnazaam gawalaat? Kas te korraldate ringreise?” päris ta araabia keeles.

      „Abu Faraj on surnud. Oma kodus Damaskuses,” teatas hääl dr Abadi nom de guerre’i kasutades. Palestiinlane jälgis liiklust maanteel A4. Äkki tundus, nagu kätkeks iga mööduv auto endas ohtu. Võimatu, ütles ta endale. Talle ei jõuta nii kiiresti pärast Kairot jälile. „Samuti naine ja kolm ihukaitsjat.”

      „Kes seda tegi?” küsis ta.

      „Pole teada. Kas juudid või ameeriklased. Vali, keda tahad. Igatahes pääses see koer minema,” ütles hääl.

      „Ta oli nii osav, et pääses kõikidest valvuritest ja alarmidest mööda. See maja oli otsekui kindlus.”

      „Khalli baalak. Ole ettevaatlik,” hoiatas hääl. „Igatahes on see isik väga ohtlik. Ta võttis ka dokumendid ja ilmselt pääses tema arvutisse. Kas seal on midagi ka sinu kohta?”

      „Wala haaga. Ei midagi,” ütles ta, mõtted ärevil. Kuuldu, samuti Salim Kassemi vangistamine Beirutis, tähendas seda, et teda otsitakse. Isegi siis, kui ei teata, kes või kus ta on, jõudis keegi üha lähemale.

      „Kas oled kindel?”

      „Karta pole midagi,” vastas ta, meenutades pikka jalutuskäiku dr Abadi saatel Bekaa orus pärast 2006. aasta juulisõda iisraellastega. „Sind pole olemas. See on ainus võimalus,” oli dr Abadi öelnud. Temast pole Abadi arvutis ega kuskil mujal midagi. Ta oli selles kindel. Ta ootas, aga kui hääl ei jätkanud, küsis ta lõpuks: „Kas me jätkame?”

      „Allahu akhbar! Jumal on suur,” vastas hääl.

      „Allahu akhbar!” kinnitas Palestiinlane ja lõpetas kõne. Kõik jäi nõnda, nagu oli kokku lepitud. Mingil juhul ei pöörduta enam tagasi.

      Veendunud, et teda ei jälgita, võttis ta mõlemast mobiiltelefonist SIM-kaardi välja, asetas need koos telefonidega Mercedese esiratta taha ja tagurdas neist üle. Ta hüppas välja, korjas riismed kokku ja viskas need tükkhaaval Torino autostrada äärsetesse põõsastesse.

      Ilm muutus soojemaks, päike sädeles Po jõel ja mägedel, kui ta Torinosse sisse sõitis ning Porta Palazzo lähedal parklas peatus. Ta möödus sealses töölisrajoonis laohoonetest ja odavatest couscous’i-restoranidest, suundus väljakule ning jäi müügiputkade kobara lähedal kõnniteel ootama. Mõne minuti pärast peatus tema juures kaubik. Kaks marokolast hüppas sellest välja, ta tõugati kaubiku tagaossa. Üks neist tahtis talle katet silme ette tõmmata.

      „U’af! Jäta! Ei mingit katet. Tahan ümbruskonda näha,” ütles Palestiinlane järsult araabia keeles. Marokolane vaatas kaaslase poole, kes ei kostnud midagi. Ta hoidis katet käes. „Kuhu me läheme?” küsis Palestiinlane autojuhilt.

      „Üle jõe. Jälgi, et keegi ei järgneks meile,” vastas autojuht, sõeludes liiklusvoolus, mis koosnes enamasti äärelinnas asuvast suurest FIAT-i tehasest pärit sõidukitest, möödus kuningliku aia lopsakast rohelusest ning Mole Antonelliana kõrgest neljatahulisest tornist, mis oli selle linna iseloomulik maamärk. Sünagoogina projekteeritud Mole oli Itaalia rahvuslik filmimuuseum, mida peeti maailma kõrgeimaks muuseumiks. Nad sõitsid üle Po silla, pöörasid keelatud kohas läbi vastassuunaliikluse kõrvaltänavale, jõudsid uuesti Via Bolognale ning suundusid taas jõe läänekaldale. Sõitnud veel kümme minutit kõrvaltänavatel edasi-tagasi ja veendunud, et neid ei jälitata, pööras autojuht garaažist mõne maja kaugusel väikese laohoone laadimisplatvormi juurde. Ladu oli mošeeks ümber ehitatud. Nad astusid autost välja ja sisenesid lattu.

      Seal oli kuus noort töörõivais marokolast ja albaanlast, kellest kaks kandis Itaalia kanalisatsioonimeeste rohelist türpi, ning peale nende kaks hijab’iga naist. Osa seisis, teised istusid metalltoolidel laonurka tõstetud kastivirna lähedal. Grupi ees kokkupandaval toolil istuv noor habemik marokolane rüüpas pudelist Fantat. Tema kõrval istus eakam mees, tikanditega taqiyah’ müts peas, keda Palestiinlane pidas imaamiks.

      „Salaam aleikem,” ütles imaam.

      „Wa aleikem es-salaam,”vastas Palestiinlane istet võttes ja pööras tooli kõrvale, et näha nii kaht meest laua ääres kui ka kõiki teisi. Habemik asetas lauale Beretta püstoli.

      „Tere tulemast, vend,” jätkas imaam araabia keeles. „Meile öeldi, et peame abistama sind kõiges mis vähegi võimalik.”

      „Abistama, seda küll. Kuid Torinos valitseme meie,” lausus habemik relva puudutades.

      „Kas olete GICM-i liikmed?” küsis Palestiinlane, mainides Maroko islamistlikku terrorigruppi, mis oli mitmel pool Põhja-Itaalias korraldanud terve hulga pommiplahvatusi ja inimrööve. Habemik noogutas.

      „Anna mulle oma püstol,” käskis Palestiinlane tõustes ja sirutas käe. Habemik kergitas relva ja suunas selle Palestiinlasele.

      „Mina jagan siin käske,” teatas habemik.

      „Kas sa tunnistad Allahi? Kas sa oled öelnud shahadah’i?”29 nõudis Palestiinlane, silmis lõõsk. „Meie oleme Al-Muqawama al-Islamiyya. Kas sa tead, et on kuulutatud fatwa30 igaühe vastu, kes kergitab minu takistamiseks käe, kui ma tegutsen meie püha eesmärgi nimel?” Ta astus lauale lähemale ja sirutas käe. „Sa kas tapad mu nüüd ja põled igavesti jahannam’is või annad mulle relva, vend.”

      Habemiku silmad vilasid ringi, ta vaatas sõprade ja jüngrite poole. Kõik jälgisid lummatult vastuseisu. Üks kaubikus sõitnud marokolane sirutas juba käe õlakabuuri poole, kuid peatus poolel

Скачать книгу