ТОП просматриваемых книг сайта:
Elavad surnud: Kuberneri tõus. Robert Kirkman
Читать онлайн.Название Elavad surnud: Kuberneri tõus
Год выпуска 2016
isbn 9789949578146
Автор произведения Robert Kirkman
Жанр Ужасы и Мистика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Nii Brian kui Penny jäävad relva põrnitsema.
Philip paneb pudelile korgi peale ja viskab selle üle köögi Nickile, kes püüab viski kinni osariigi parima püüdja osavusega – see ta ju kunagi oli. «Vaata natuke aega alkoholikanalit. Puhka pisut, ära vahi kogu aeg ekraani.»
Nick proovib natuke. Võtab veel ühe sõõmu, keerab siis korgi peale ja viskab pudeli Bobbyle.
Bobby pillab selle peaaegu maha. Ta seisab ikka veel sahvri lähedal ja on ametis terve küpsisepaki hävitamisega, must puru juba suunurkadesse kogunemas. Ta loputab küpsised suure viskisõõmuga alla ja toob kuuldavale tänuliku röhitsuse.
Philip ja tema kaks sõpra on harjunud koos jooma ja täna vajavad nad seda rohkem kui iial varem. See traditsioon sai alguse nende esimesel aastal Burke County keskkoolis, kui nad üksteise aedades telkimas käisid, et piparmündilikööri ja arbuusiveini kaanida. Hiljem liikusid nad edasi õlle-viskikokteilidele pärast jalgpallimatše. Keegi ei talu napsu nii nagu Philip Blake, aga teised kaks on alkorallis tema tasavägised konkurendid.
Abielu algusaastatel käis Philip sageli väljas keskkoolisõpradega laaberdamas, sest ta tahtis meenutada, mis tunne oli olla noor, vallaline ja vastutustundetu. Pärast Sarah’ surma aga läksid kolme mehe teed lahku. Üksikvanema stressirikas elu, pikad päevad autoremonditöökojas ja ööd veoki roolis, Penny voodikonkus magamas, olid teda kurnanud. Poiste õhtused peod muutusid üha harvemaks. Mõnikord aga – tegelikult alles eelmisel kuulgi – leiab Philip siiani aega, et koos Bobby ja Nickiga Tally Hos, Vankriratta kõrtsis või mõnes muus Waynesboro pubis rõõmsalt pummeldada (mamma Rose hoiab sel ajal Pennyl silma peal).
Viimastel aastatel on Philip mõtlema hakanud, kas ta käib Bobby ja Nickiga väljas lihtsalt rutiinist, et end elusana tunda. Võib-olla sellepärast otsiski ta üles just Bobby ja Nicki, kui eelmisel pühapäeval kui Waynesboros olukord hapuks läks ja ta otsustas Pennyga ohutumasse paika liikuda. Poisid meenutasid talle ta minevikku ja sellest oli millegipärast abi.
Samas polnud ta üldse kavatsenud Brianit kaasa võtta. Temaga oli Philip kohtunud juhuslikult. Esimesel reisipäeval, Waynesborost umbes 60 km kaugusel läänes tegi ta kiire kõrvalepõike Deeringisse, et ema ja isa käekäigu järele uurida. Eakas paar elas Fort Gordoni sõjaväebaasi lähedal vanainimeste asulas. Kui Philip vanemate väikesesse majja jõudis, avastas ta, et kogu Deeringi elanikkond oli turvalisuse huvides baasi üle viidud.
See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et ta leidis majast Briani. Ta peitis end mahajäetud hoones, kössitas keldrinurgas, sest arvukad elavad surnud olid talle hirmu naha vahele ajanud. Philip oli peaaegu unustanud uusima vahejuhtumi venna elus: Brian kolis koju tagasi, kui tema abielu pöörase Jamaica tüdrukuga Gainesville’ist metsa läks – sõna otseses mõttes. Tüdruk jättis ta maha ja läks Jamaicasse tagasi. Lisaks veel pidevad läbikukkumised, mis saatsid kõiki Briani vanemate rahastatud segaseid äriplaane (näiteks viimane geniaalne idee avada Athensis muusikapood, nagu neid poleks niigi iga nurga peal). Philipile ei meeldinud mõte oma venna eest hoolt kanda, ükskõik kui lühikest aega. Aga mis tehtud, see tehtud.
«Kuule, Philly,» kostab Bobby köögi teisest otsast viimaseid küpsiseid suhu toppides, «mis sa arvad, kas linnade põgenikekeskused on veel avatud?»
«Kes teab?» Philip vaatab oma tütre poole. «Kuidas läheb, kullake?»
Väike tüdruk kehitab õlgu. «Pole viga.» Tema hääl on vaevukuuldav nagu katkine tuulekell vaikse iili käes. Ta põrnitseb pehmet pingviini. «Vist.»
«Mida sa majast arvad? Kas meeldib?»
Veel üks õlakehitus. «Ei tea.»
«Kas sa tahaksid natukeseks siia jääda?»
See äratab kõigi tähelepanu. Brian vaatab venna poole. Kõigi pilgud on Philipile kinnitunud. Lõpuks sõnab Nick: «Kui natukeseks?»
«Anna viskit,» ütleb Philip ja viipab pudelile Bobby käes. Ta saab selle, võtab pika lonksu ja laseb joogil kõri kõrvetada. «Vaadake seda kohta,» lausub ta, kui on suud pühkinud.
Brian on segaduses. «Sa mõtlesid, et jääme ainult ööseks, eks?»
Philip tõmbab sügavalt hinge. «Jah, aga ma hakkan ümber mõtlema.»
Bobby alustab: «Jah, aga…»
«Kuulge, ma lihtsalt arvan, et meil oleks parem veidi aega madalat profiili hoida.»
«Jah, aga Philip…»
«Bobby, me võime ju siia jääda ja vaadata, mis edasi saab.»
Nick on tema juttu pingsalt kuulanud. «Ole nüüd, Philip, uudistes räägitakse, et suurtes linnades on kõige ohutum…»
«Uudistes? Jeesus Kristus, Nick, võta pea liiva alt välja. Uudised lähevad koos ülejäänud elanikkonnaga põrgu. Vaata seda kohta. Arvad, et valitsuse ajutises majutuses on sellist nänni, oma voodi igaühele, piisavalt toitu mitmeks nädalaks, kahekümne aasta vanust viskit, dušid, kuum vesi, pesumasinad?»
«Aga me oleme nii lähedal,» arvab Bobby pärast hetkelist kõhklust.
Philip ohkab. «See on suhteline mõiste.»
«Kõige rohkem kolmkümmend kilomeetrit.»
«Sama hästi võiks olla kolmkümmend tuhat. Maantee on autorususid täis ja kubiseb neist elajatest.»
«See meid ei peata,» lausub Bobby. Ta silmad löövad särama ja ta lööb nipsu. «Ehitame endale Chevy külge… Kuidas seda nimetataksegi? Saha. Nagu kuradi «Maanteesõdalases».»
«Ära vannu, Bobby,» manitseb Philip tüdruku suunas noogutades.
Nick teeb suu lahti: «Mees, kui me siia jääme, on ainult aja küsimus, millal need elajad…» Ta peatub poolelt sõnalt ja vaatab lapse poole. Kõik teavad, mida ta silmas peab.
Penny uurib oma läbivettinud hommikuhelbeid, nagu ei kuulakski teiste juttu.
«Sellised majad on tugevad,» väidab Philip, paneb pudeli ära ja ristab oma lihaselised käed. Ta on golfiväljakul uitavatele karjadele palju mõelnud. Nad peaksid vaikselt olema, öösiti valgust varjama ja hoiduma liigsetest signaalidest, lõhnadest või mürast. «Kuni meil on voolu ja kainet mõistust, on kõik priima.»
«Ühe relvaga?» kahtleb Nick. «Ja me ei saa seda kasutada ilma nende tähelepanu äratamata.»
«Otsime ülejäänud majad läbi ja katsume veel relvi leida. Neile rikastele tõbrastele meeldib hirvi küttida, võib-olla leiame isegi Rugerile summuti… Neetud, võime selle ise teha. Nägid seda tööpinki alumisel korrusel?»
«Jäta, Philip. Kas me oleme nüüd järsku relvameistrid? Praegu pole meil enda kaitsmiseks muud kui paar…»
«Philipil on õigus.»
Briani sõnad ehmatavad neid kõiki – tema kähedas kärisevas hääles kõlab täielik kindlus. Ta lükkab oma hommikuhelbed eemale ja vaatab vennale otsa. «Sul on õigus.»
Philipit ennast üllatab enesekindlus venna nasaalses hääles ilmselt kõige rohkem.
Brian tõuseb püsti, kõnnib ümber laua ja peatub ukseavas, mis viib ruumikasse rikkalikult sisustatud elutuppa. Tuled seal ei põle ja kardinad on ette tõmmatud. Ta osutab käega esiseina poole. «Maja esikülg on põhimõtteliselt kõige suurem probleem. Külgesid ja tagaosa kaitseb kõrge aed üsna hästi. Tundub, et surnud ei suuda eriti tõketest läbi tungida ja siinkandis on igal majal taraga ümbritsetud aed.» Hetkeks tundub, et Brian hakkab köhima, aga ta hoiab end tagasi ja surub hetkeks käe suule. Ta käed värisevad. Ta jätkab: «Kui me saame teistest majadest ja aedadest materjale laenata, võime ehk maja ette müüri ehitada. Võib-olla naabrite majade ette ka.»
Bobby ja Nick vahetavad pilke, aga keegi ei ütle sõnagi, kuni Philip viimaks kerge naeratusega lausub: «Jätke see ülikoolipoisi hooleks.»
Blake’id pole