LITMIR.BIZ

Скачать книгу

järel üle veranda ja poevad sooja tuppa.

      «Pennyga on korras,» lausub Brian. Tal on käes raamitud foto. «Kõik on hästi. Ta ütles, et jääb hea meelega veel mõneks ajaks kappi.»

      «Judas Priest, Brian, mida kuradit?» Philip tõmbab hinge, käed rusikasse surutud.

      «Ma pean sulle midagi näitama. Tahad täna ööseks siia jääda?» Brian pöördub klaasukse poole. «Vaata. Kogu pere suri siin sees, kõik koos, eks? Kõik kuuekesi? Kuuekesi?»

      Philip pühib laupa. «Jõua juba asjani.»

      «Vaata. Millegipärast muutusid nad kõik koos. Terve perega, eks?» Brian köhib ja osutab siis kuuele kahvatule tombule garaaži kõrval. «Neid on seal väljas kuus. Vaata. Ema, isa ja neli last.»

      «Ja mis siis?»

      Brian näitab talle raamitud portreefotot: sama perekond õnnelikumatel päevadel, nägudel sätitud naeratused, seljas viisakad pühapäevariided. «Ma leidsin selle klaverilt,» sõnab ta.

      «Ja…?»

      Brian osutab noorimale lapsele fotol, üheteist- või kaheteistaastasele meresinises ülikonnas poisile blondide lokkide ja kange naeratusega.

      Ta vaatab oma vennale otsa ja lausub väga tõsiselt: «Fotol on seitse inimest.»

KAKS

      Väärikas kahekorruseline koloniaalstiilis häärber, mille Philip nende pikemaks peatuseks valis, asub hästi hooldatud kõrvaltänaval keset puudega ja aiaga ümbritsetud labürintlikku kompleksi nimega Wiltshire’i Rajoon.

      Kahekümne nelja ruutkilomeetrine kogukond asub Atlantast umbes kolmkümmend kilomeetrit ida pool 278. maantee lähedal keset kauneid mände ja hiiglaslikke vanu tammepuid. Lõuna pool piirneb asula Fuzzy Zoelleri kavandatud kolmekümne kuue auguga golfiraja laiade laugete nõlvadega.

      Tasuta brošüüris, mille Brian Blake varem samal õhtul mahajäetud valvuriputka põrandalt leidis, kirjeldatakse seda paika nagu Martha Stewarti märga unelmat. «Wiltshire’i Rajoon pakub auhinnatud elustiili maailmatasemel mugavustega. Ajakiri «Golf ja elu» nimetas seda «parimatest parimaks». Siin asub ka Shady Oaksi AAA viie tärni kuurort ja spaa. Ööpäevaringsed turvapatrullid. Kodud alates 475 000 dollarist kuni üle miljonini.»

      Blake’ide seltskond sattus uhketele väravatele loojangul, kui nad olid end Philipi roostelaigulisse Chevy Suburbanisse surunud, et Atlanta põgenikekeskusesse sõita. Nad nägid esitulede valguses peenelt kaunistatud rauast aiaposte ja kõrget väravakaart, millel ilutses metalltähtedes Wiltshire’i nimi, ning otsustasid lähemalt uurida.

      Algul arvas Philip, et siin võiks teha kiire vahepeatuse, pisut puhata ja viimaseks teelõiguks varusid täiendada. Ehk oleks siin isegi mõni teine elav inimene, mõni hea samariitlane, kes oleks valmis neid aitama. Aga kui viis väsinud, näljast ja närvilist teelist kiiresti hämarduvas õhtus Wiltshire’i käänulistele teedele esimese ringi peale tegid, mõistsid nad, et see paik oli enamjaolt surnud.

      Ühestki aknast ei paistnud valgust. Sissesõiduteedele või teeserva oli jäänud väga vähe autosid. Ühel tänavanurgal purskas hooletusse jäetud tuletõrjehüdrandist aiamurule vahust vett. Teise nurga peal istus hüljatud BMW, purunenud esiots ümber laternaposti kaardunud, kaassõitja poolne kõverdunud uks lahti. Siit oli lahkutud kiiruga.

      Nende lahkumise peamist põhjust võis märgata golfiraja kaugetes varjudes, orgudes majade taga ja siin-seal isegi hästi valgustatud tänavatel. Zombid tuigerdasid sihitult ringi nagu esialgsete inimeste kummituslikud kestad ja nende ammuli suudest kostis karedaid oigeid, mida Philip laiade äsjasillutatud tänavate labürindis ekseldes juba kaugelt kuulis, isegi läbi Suburbani kinniste akende.

      Epideemia, jumala viha või mis iganes see ka polnud, Wiltshire’i Rajooni oli see nähtavasti tabanud kiiresti ja ootamatult. Enamik ebasurnuid uitasid kaugemal golfiraja küngaste ja jalgteede vahel. Miski pidi seal protsessile kaasa aitama. Võib-olla on enamik golfimängijaid vanad ja aeglased. Võib-olla maitsevad nad ebasurnutele eriti hästi. Kes teab? Aga isegi sadade meetrite kauguselt puude vahelt ja aedade kohalt võib näha, et hiiglaslikku klubihoonete, kõnniteede, sildade ja liivalõksude kompleksi on ebasurnuid kogunenud kümnete, võib-olla isegi sadade kaupa.

      Ööpimeduses meenutavad nad laisalt taru ümber tiirutavaid putukaid.

      Vaatepilt on rahutukstegev, aga millegipärast jättis see fenomen naaberasula lõputu tupiktänavate ja kaarduvate alleede ringi üsna tühjaks. Mida kauem Philip ja tema üllatunud kaasreisijad majade vahel tiirutasid, seda enam hakkasid ka nemad ihaldama osa sellest auhinnatud elustiilist, kas või natukesekski, et varusid täiendada ja akusid laadida.

      Nad arvasid, et võiks siin öö veeta ja hommikul jälle teele asuda.

      Nad valisid suure koloniaalstiilis häärberi Green Briari tänava lõpus, sest see tundus olevat golfirajast piisavalt kaugel, et zombisumma tähelepanu eest pääseda. Majal oli suur aed, kust oli kaugele näha ja mida ümbritses kõrge tugev tara. Pealegi tundus see olevat tühi. Aga kui nad Suburbani ettevaatlikult üle muru külgukse juurde tagurdasid, uksed lahti ja võtmed ette jätsid ning üksteise järel aknast sisse hiilisid, hakkas maja neid kohe alt vedama. Teiselt korruselt kostsid esimesed kriuksuvad hääled ja Philip saatis Nicki tagasi auto pagasiruumi pakitud kirveste järele.

      «Ma ju räägin, et me saime kõik kätte,» seletab Philip, üritades rahustada oma venda, kes istub köögi teises otsas hommikusöögilauas.

      Brian ei ütle midagi, ainult jõllitab oma läbivettinud hommikuhelbeid. Tema käeulatuses on köharohu pudel, millest Brian on juba poole sisse kaaninud.

      Penny istub tema kõrval ja ka tema ees on kausitäis Kapten Krõmpsu. Kausi kõrval istub väike pehme pirnisuurune pingviin. Iga natukese aja tagant tõstab Penny lusika mänguasja suu juurde, nagu jagaks ta temaga hommikusööki.

      «Me otsisime iga viimase kui nurga läbi,» jätkab Philip ja avab ühe kapi teise järel. Köök on tõeline küllusesarv, tulvil jõukama rahva toiduvarusid ja luksuskaupu: gurmeekohv, käsimikserid, kristallkarikad, veiniriiulid, isetehtud pasta, peened moosid, igat sorti kastmed, kallis alkohol ja kõikvõimalikud köögimasinad. Vikingi suur köögisektsioon on kiiskavalt puhas ja hiiglaslik külmik on täis kallist liha, puuvilju, määrdeid, piimatooteid ja väikeseid Hiina kiirtoidu karpe, milles on ikka veel värskeid toidujääke. «Võib-olla oli ta mõne sugulase juures külas,» lisab Philip, märgates riiulil kena single malt viskipudelit. «Näiteks vanavanemate või mõne sõbra juures, mida iganes.»

      «Püha Jeesus, vaadake seda!» hüüatab Bobby Marsh ruumi teisest otsast. Ta seisab sahvriuksel ja silmitseb isukalt seal peituvat küllust. «Nagu Willy Wonka ja tema pagana šokolaadivabrik. Küpsised, biskviit, isegi sai on ikka veel värske.»

      «Siin on ohutu, Brian,» sõnab Philip ja võtab viskipudeli riiulilt alla.

      «Ohutu?» Brian Blake põrnitseb lauaplaati. Ta köhib ja krimpsutab nägu.

      «Nii ma ütlesin. Tegelikult mõtlen…»

      «Veel üks kadus ära,» kostab hääl köögi teisest nurgast.

      Nick vahetab juba viisteist minutit närviliselt kanaleid väikesel kraanikausi kohale kapi külge kinnitatud plasmateleril. Ta otsib kohalikke uudiseid ja nüüd, kell kolmveerand kaksteist Kesk-Ameerika aja järgi uppus Atlanta Fox 5 uudistekanal staatilisse lumme. Peale riiklike kanalite, kus näidatakse loodusdokumentaalide ja vanade filmide korduseid, on järele jäänud vaid Atlanta usaldusväärne CNN ja ka sealt tuleb ainult hädaolukorra automaatteateid, samu hoiatavaid sõnumeid, mida on edastatud juba mitu päeva. Isegi Briani BlackBerry hakkab otsi andma, signaal on selles paigas väga nõrk. Kui seade töötab, täitub see sihitute e-kirjade, Facebooki postituste ja anonüümsete säutsudega, mis sisaldavad salapäraseid sõnumeid nagu:

      …JA KUNINGRIIK LASKUB PIMEDUSSE…

      …KÕIK SAI ALGUSE TAEVAST ALLA KUKKUNUD LINDUDEST…

      …PÕLETAGE KÕIK MAHA PÕLETAGE KÕIK…

      …PÜHADUSETEOTUS…

      …KÕIK

Скачать книгу