LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kes kombineerib õieti, sellele ei tähenda „konktuurgi“ midagi, olgu ta eesti või maailma oma.

      Aga muidugi, korraliku raamatupidamise sisseseadmine oli Vesiroosi ärides väga raske asi, seda taipas Indrek õige pea. Sest Vesiroos ütles enne kui ka pärast, et milleks raamatupidamine, kui äri läheb hästi? Milleks veel kalkuleerida, kui kasu on niikuinii käega katsutav ja silmaga nähtav? Raamatupidaja ülesandeks oleksid pidanud õieti jääma need „otsad”, mis tõid kahju. Siin oleks pidanud kalkuleerima, kuidas „riskeerida” nõnda, et kahjudest saaksid kasud.

      Nõnda oli Indrek juba mõni aeg tegelnud äiapapa äriasjadega, aga edasi oli ta nendega vähe jõudnud. Mitu korda oli ta kõik maapõhja vandunud ja kõigele käega löönud, aga siis pöördus ta uuesti oma algatuse juurde tagasi ja lootis jällegi, et ta toob lõpuks korra majja. Mida rohkem ta nõnda end vaevas, seda rohkem hakkas ta oma ülesannet armastama, nagu tõestuksid siingi Vargamäe Andrese sõnad, mis see ütles oma esimesele pojale, kui ta saatis teda kroonuteenistusse, omal surmamaik suus: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”.

      Indreku püüdes oli midagi kunstniku taotlusest, kes tahaks anda vormi vormilagedale. See pole äriküsimus, vaid vaimu võitlus ainega, ümbritseva ollusega. Vesiroos ei tundnud seda kirge. Temal oli äri tõepoolest ainult äri. Sellepärast mõistsidki nad Indrekuga teineteist nii halvasti. Ka Karin ei taibanud hästi, milleks Indrek jändab nende raamatutega, kui isal endal pole neist õieti sooja ega külma. Tema arvates ainukeseks tõsiseks põhjuseks võis olla – leida viisakas ettekääne, et nosida omaette ja mitte pühendada oma aega temale, Karinile, kes pidi selle tõttu seltsi ja ajaviidet otsima mujalt, kui ei tahtnud oma noort elu raisata laste, teenija, supipottide ja tolmulappide peale.

      Üldse ähvardas kogu elu nagu mingisugune kuri sassiminek. Inimesed hakkasid siblima nagu kanad takus. Nõnda tundus Indrekule siin laua ääres istudes. Tema mõtted oleksid ehk veelgi tumedama värvingu omandanud, aga äkki hakkas seina tagant kostma suur hädakisa, mis lähenes uksele. See lõi kogu meeleolu ja mõtted segi ning äratas unelmast tõsiellu.

      III

      „Mamma! Maamma!” karjuti ukse taga nutuse häälega.

      „Mammat ei ole?” hüüdis Indrek vastu ja läks avas ukse.

      „Kus ta siis on?” küsis noorem tütar Tiki ja vahtis märgade silmadega isale otsa.

      „Kas ta seal ei ole?” küsis Indrek vastu.

      „Ei ole,” vastas Tiki. „Seal on ainult Tiina. Tema läks nüüd kööki.”

      „Kus siis on Miia?” küsis Indrek.

      „Miia on seal,” näitas Tiki käega.

      „Aga miks sa siis nutad?”

      „Miia ainult kiusab,” kaebas Tiki.

      „Soo, või ainult kiusab!” imestus Indrek ja hüüdis siis: „Miia, tule siia! Tule anna aru oma tegudest.”

      Nüüd ilmus ka vanem tütar noorema kõrvale ja nõnda seisid nad esises ukseavausel, tagapõhjaks varnas rippuvad üliriided ja peakatted ning põrandal kalosside rida, mis paistis nende peente säärte vahelt.

      „Miks sa Tikit kiusad, kui Tiina peab kööki minema?” küsis Indrek Miialt.

      „Ega ma ju ei kiusa,” vaidles Miia vastu, „aga Tiki tahab Maaral jalust kinni võtta, et ta pead vastu põrandat puruks virutada, ja kui mina ei lase seda teha, siis hakkab ta nutma ja tuleb kaebama.”

      „On see nii, nagu Miia räägib?” küsis Indrek Tikilt.

      Tiki vaatas vaheldamisi õele ja isale otsa, astus siis üle läve tuppa ja ütles:

      „Tiki ei armasta Maara pead.”

      „Ja sellepärast tahad puruks lüüa, mis? Mis sel peal siis on, et sa teda ei armasta?” päris Indrek.

      Miia tahtis midagi seletama hakata, kuid Indrek andis märku, et ta vaikiks, ja nõnda sai Tiki mahti öelda:

      „See pole ju Maara oma pea, sellepärast.”

      „Kuis nii?” imestus Indrek. „Kelle pea see siis on?”

      „Arno pea!”vastas Tiki omakorda imestusega, et isa sedagi ei tea. „Maara oma pea läks ju puruks, silmadki tulid välja ja kõik.”

      „Noh ja siis?” küsis isa oodates.

      „Ja siis võttis Miia Arnol pea otsast ära, sest et Arnol oli teine jalg ja teine käsi katki, ja Miia ütles, et ei sest poisist pole enam asja ühti, kui tal pole teist jalga ja teist kätt.”

      „Ja siis sai Arno pea Maarale?” küsis Indrek.

      „Jah,” vastas Tiki, „Tiina aitas otsa panna, tema oskab seda. Võtab tüki kummipaela ja ongi valmis. Silmad käivad ka kinni ja lahti.”

      „Aga miks sa siis nüüd tahad selle pea puruks lüüa?” küsis Indrek.

      „Kas sa siis seda ei tea?” küsis Tiki peaaegu põlgusega sellepärast vastu, et täiskasvanud inimesed on nii hirmus taibuvaesed ja arusaamatud. „See on ju poisi pea! Arno on ju poiss, aga Maara on tüdruk ja käib Portugali lasteaias, seal räägitakse ainult prantsuse keelt.”

      Soo, nüüd oli siis Indrekul lõpuks kogu asi selge: poisi pea ei kõlvanud tüdrukule ja sellepärast tuli jalust kinni võtta ning vastu põrandat, seina või lauda taguda, et ta aga vabaneks võimalikult ruttu sellest ebasobivast kolust. Asja selgumise silmapilgul ilmus Tiina esise uksele ja ütles:

      „Lapsed, tulge nüüd ära, te segate papat, papa tahab tööd teha.”

      „Mina ei taha minna Tiinaga,” ütles Tiki ja võttis Indrekul kuuehõlmast kinni.

      „Tiina!” hüüdis Indrek. „Tulge siia! Mis te seal olete teinud, Tiki kaebab teie peale.”

      „Ma pole oma teada midagi halba teind, härra,” ütles Tiina ja astus kabineti uksele, kus jäi oma suurte pruunide silmadega tõsiselt Indrekule otsa vahtima.

      „Kuis nii ei ole,” vastas Indrek nagu etteheitvalt. „Teie olete pannud Maarale Arno pea – tüdrukule poisi pea, kas siis see pole teie arvates kuritegu?”

      Nüüd kiskusid tüdruku kahvatud huuled naerule ja see andis kogu tema kollakale, pisut nagu haiglaselt kõhnale ja kurnatud näole omapärase armsuse ja truuduse ilme, mis oli Indrekule meeldinud algusest saadik. Võib-olla just selle ilme tõttu Tiina saigi siin aasta tagasi koha, hoolimata oma noorusest, vilumatusest ja näivast kehalisest nõrkusest. Eriti üks asjaolu pani Karini Tiinat kaubeldes mõtlema: tüdruk kõndis pisut teisiti kui kõik muud inimesed. Tema niuded olid nagu liiga painduvad või nõrgad. Karin ei saanud tol korral muidu, kui pidi sellest Tiina endaga juttu tegema. Aga see vastas üsna lihtsalt:

      „Seda ei maksa proual karta, sest see on nõnda loodud. Ma ise ei tunne sugugi, et ma oleks teisiti kui muud inimesed. Kui proua muidu ei usu, siis võtku mind mõneks päevaks proovile, ma selle eest palka ei tahagi.”

      „Milleks siis ilma palgata ” oli Indrek vahele öelnud, kes tüdruku sõnu pealt kuulanud. Ja nõnda Tiina tuligi esiteks ainult proovile. Proovist oli saanud juba enam kui aasta ja Tiina oli muutunud majas peaaegu oma inimeseks. Indrek ja Karin olid lootnud, et ta ehk nende juures pisutki kosub, aga ei – Tiina oli endiseks jäänud: ta sõi kui lind ja magas kui lind ning tubades liikus ta vaikselt, nagu poleks teda olemaski. Lapsedki olid tema seltsis nagu vaiksemaks muutunud.

      „Poisi pea mõttele tuli Miia, mitte mina,” ütles Tiina viimaks Indrekule, „mina aitasin ta ainult Maarale otsa panna.“

      „Jah, papa, see on minu mõte!” kinnitas nüüd ka Miia. „Mina võtsin Arnol pea otsast, aga ma ise ei saand teda hästi Maarale külge.”

      „Aga näe, Tiki pole teie tööga sugugi rahul, tema tahab nüüd Maaral jaiust kinni võtta ja ta pea purustada,” rääkis Indrek. „Teie töö haavab tema loomulikke tundmusi.”

      „Härra ei peaks laste kuuldes nõnda rääkima,” ütles Tiina nüüd,

Скачать книгу