LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siis oleks kindel, et maa peal maksab õigus ja taevas elab jumal.”

      „Karin ütles mõni päev tagasi sedasama,” tähendas Indrek.

      „Tema on minu tütar,” kiitis Vesiroos heal meelel. „Temal on minu silmad ja süda, ainult keha on tal emalt – eluaeg nagu piits teine. Aga ma ei saa siiski aru, miks Köögertal tuleb mulle tingimata järele,” lausus ta natukese aja pärast.

      „Ah miks?” kordas Indrek nagu aru pidades ja ütles siis iga sõna toonitades? „Aga sellepärast, et tema pole ärimees, vaid äritseja. Lihtsalt spekulant! Äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast. Tema ise on tühi, nagu väljapigistatud sidrun. Veel tühjem! Nagu kuivanud käsn! Niisuke on ta! Kogu see äritseja kupatis oma enamuses on samasugune ja sellepärast peab ta paratamatult põhja minema. Need on ellujäänud sõjaaegsed marodöörid, revolutsiooniaegsed verekaanid, kes end teiste kulul täis imenud ja nüüd pakatavad …”

      „Siis olen ka mina üks neist kaanidest?” küsis Vesiroos nagu ähvardavalt ja ajas enda sohval üles.

      „Peaaegu, kallis äiapapa, kui otsekohene olla,”

      vastas Indrek piinlikult kõheldes, et ta enda unustanud. Aga lõpuks ometi oli tal hea meel ja pisut nagu kergendatud tundmuski.

      Vesiroos langes uuesti sohvale kössi, nagu tahaks ta tema vedrudesse kaduda. Ta vahtis päranipilgul Indrekule otsa ja tema silmavalged olid verisemad kui kunagi varem. Silmis oli külm, tardunud veri.

      „Aga lamajat ei lööda enam, ütleb vene vanasõna,” rääkis Indrek vabanduvalt Vesiroosi veretuvaisse silmi vahtides.

      „Minu eit ütleb mulle ikka, et tema sind pisut pelgab, nüüd ma mõistan, miks see nõnda on,” rääkis Vesiroos ja pööras silmad kõrvale. „Tähendab, eit tundis, et sa arvad midagi ja vaikid. Jah, temal on peenike nina, minu eidel nimelt. Aga Karin on minusse, sellepärast ta kippus kangesti sinule. Mina keelasin küll, aga tema ei võtnud kuulda. Tema ka kardab pisut sind.”

      Vesiroos pööras uuesti oma verevad silmad Indreku poole.

      „Ei, kallis äiapapa, mitte Karin ei karda nii palju mind kui mina teda,” vastas Indrek vaikselt ja vahtis Vesiroosile mõtlikult vastu. Selle näos ei liikunud ainuski lihas, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta pööras ainult silmad kõrvale ja rääkis nagu endamisi:

      „Aga lapsed sind ei karda, seda ütleb eit alati.”

      „Ema on hea inimene,” lausus Indrek.

      Vesiroos pööras uuesti silmad tema poole ja vahtis talle peaaegu mõttetult otsa. Indrekul hakkas pisut jube. Aga siis tuli Vesiroosi näoilmesse elu tagasi ja ta rääkis:

      „Aga siiski ei saa ma aru, mis õigusega sina minule seda ütled? Sina nimelt!”

      „Muidugi,” oli Indrek alistuvalt nõus, „mul pole selleks mingit õigust. Ma oleks pidanud vaikima.”

      „Ei, siiski parem, et ütlesid, nüüd ma tean. Siis sina arvad tõesti, et mina olin oma varanduse ülekohtuga saanud ja et sellepärast läkski kõik nõnda?“ küsis Vesiroos.

      „Nii täpne ja korras pole maailmas õigusemõistmine mitte,” arvas Indrek. „Sõjas hukkus niipalju süütuid ja pääses niipalju ülekohtuseid, et kui selle peale mõelda, siis võib aru kaotada. Aga igal asjal on oma aeg. Mis oli võimalik sõjapäevil ja revolutsioonis, see ei kõlba enam praegu – muud ei midagi. Kuid Köögertalid talitavad, nagu kestaks sõda ja revolutsioon täie hooga edasi. Selles on nende süü ja sellepärast läheb kõik, nagu ta minema peab.”

      „Nii et minul ei maksagi end enam liigutama hakata,” ütles Vesiroos. „Olen õigusega läbi ja pean põhja jääma. Ainuke troost, et varsti tuleb ka Köögertal ühes kõigi teistega järele, eks? Nii arvad sina?”

      Indrek ei vastanud. Ta kehitas ainult pisut õlgu ja vaatas kõrvale.

      „Eksid, armas väimeespoeg!” hüüdis Vesiroos, kui Indrekult vastust ei tulnud. „See kõik on ainult raamatute järele nõnda, mida sina loed. Aga raamat pole elu. Minulgi hakkas tagurpidi minema just siis, kui sina hakkasid minu äriraamatutega jändama.”

      „Vastuoksa,” tähendas Indrek, „enne hakkas sul halvasti minema ja siis alles mina soovitasin raamatupidamist.”

      „Vale!” hüüdis Vesiroos. „Äpardusi ja sissesilksatusi oli mul ka varemalt, sest ega siis kõik otsad või täie ette minna, kus siis selle raha ots, mis inimene ilmas kokku ajaks. Aga niipea kui tulid raamatud, siis polnudki enam muud kui sissesilksatused. Pane tähele, mis ma sulle ütlen: raamatutarkus ja – õigus ei kõlba elu tarvis. Siin maksab hea nina, nagu minu eidel: sina vaikid, aga tema tunneb – hea nina ja oma töö ja vaev. Ja ilma töö ja vaevata pole mina midagi saanud. Mitte midagi, kas kuuled! Mitte niigi palju, kui küüne all musta. Aga kui on oma töö ja vaev, kus on siin siis teiste veri? Sa ütled: teised olid rindel. Eks nad saat mind ka. Arvad, et mina poleks läind, et mina oleks sääred teind? Ei, armas väimeespoeg! Vesiroos oleks läind ja oleks ka seäl läbi löönd. Sinu äiapapa lööb igal pool läbi, niisuke mees on tema. Lööb läbi iseoma töö ja vaevaga. Teine asi mõni Köögats! Sel olgu muidugi semlakid valitsuses ja pankades, see muidu ei saa. Sest mis on niisuke Köögatsike? Varas, röövel – muud mitte midagi. Varastab valitsust ja röövib eesti rahvast. Mina olen ometi täiseestlane ja minu tegi ta puhtaks. Aga kelle olen mina puhtaks teind? Kelle? Ütle ükski inimene, kui tead. Nimeta! Ära häbene! Aga sa ei tea kedagi, sest ei ole ju kedagi. Vesiroosil pole keda kuraditki vaja, ei panka ega vabariigi valitsust. Ja siin pole enam mingit vabariiki, vaid puhas isevalitsus, Vesiroos keisriks troonil, kes hoiab ohjad pingul peos. Ja ühte ütlen ma: Vesiroos hakkab uuesti peale, Vesiroos näitab veel sinule ja kõigile Köögatsitele, kes on Vesiroos. Sina ütled minule: teiste veri. Aga millest sina ise kõik need aastad oled nõnda elanud? Kas oma närusest palgast, mis sa teenid? Raamatute lugemisest? Ei, mu armas väimeespoeg, see on olnud minu, Vesiroosi töö ja vaev, minu veri! Kas kuuled, minu veri!”

      „Sul on täiesti õigus,” oli Indrek nõus, „ja sellepärast mina poleks pidanudki oma arvamist avaldama.”

      „Ei, vaid sa oleks pidanud oma arvamist avaldama mulle enne, kui sa said mu väimeheks, siis oleks sa olnud täismees,” vastas Vesiroos.

      „Siis mul veel polnudki seda arvamist,” seletas Indrek.

      „Taga targemaks asi ikka läheb!” hüüdis Vesiroos. „Nii et tuleb välja, et mina ise, minu eit ja minu tütar ning võib-olla ka tütre lapsed, kogu mu sugukond on sinus selle arvamise kasvatand?”

      „Nii et tuleb välja,” kordas Indrek alistunult nõus olles. Ja kui Vesiroos jäi talle päranisilmil otsa vahtima, lisas Indrek juurde: „Võimalik ka, et seda on raamatud ja teised inimesed teind.”

      „Raamatud, raamatud, raamatud!” kinnitas Vesiroos. „Nemad on kõiges süüdi. Pealegi oled omale ameti valinud, kus ka ainult raamatutega tegemist. Nõnda võib hoopis aru kaotada.”

      „On kuis on,” ütles Indrek Vesiroosi jutu vahele, „sa võid mind hukka mõista, kui tahad; ühte tahaksin sinult siiski paluda.”

      „Lase kuulda, väimeespoeg, lase kuulda,” rääkis Vesiroos kergendatud häälel, nagu poleks tal pankrotiga tegemist ega midagi. „Aga kui see palve sul ka kusagilt raamatust on, siis pea ta parem omale, mina raamatupalveid ei armasta.”

      „Ei, vaid – kas see kogu meie rääkimine ei võiks ainult meie kahe vahele jääda, nii et naised jääksid mängust välja, seda tahtsin sinult paluda,” ütles Indrek.

      „Üsna õige!”oli Vesiroos nõus. „See on meeste asi, meeste jutt, naistel pole sellega asja, muidu läheb veel pirr lahti. Minu eit ei tea õieti veel sedagi, et temal pole enam vana vürtspoodigi. Lasen teda rahus elada mõnedki päevad veel. Las kosutab närve. Karinil on aga ammugi hais ninas, näen seda tema näost.”

      Sel silmapilgul kõlises välisukse kell.

      „Seal ta ise vist ongi,” tähendas Indrek.

      „Hunt tuleb ikka sinna, kus t'ast

Скачать книгу